Iga asja alustamine kipub keeruline olema. Välja arvatud juhud, kui tead väga täpselt, mida teha tahad, kõik vajaminev on käeulatuses ja saad alustada kohe energiliselt teostama misiganes siis peas ideena on. Blogimise või kirjutamisega kipub tihti olema nii, et peas on hullult palju ideid (mul ka joonistamisega sama lugu), aga kirja ei saa neid kuidagi pandud. Toon siis ära mõned ideed, kuidas sellest alustamise vaevast (hiljem võib tulla veel kurikuulus writer´s block) kergemini jagu saada. Kui esimene samm tehtud, siis on juba edasi palju julgem. Ausõna!

Kõigepealt mõtle, milline olid sa lapsena ja mis osa täitis siis kirjutamine sinu elus. Loomulikult ei pea nii kaugele minema, et välja uurida, millal sa üldse kirjutama õppisid (aga see võib lihtsalt huvitav fakt olla, millegi muu jaoks). Mina enda kohta tean, et päevikut ma ei pidanud. Ka ei teadnud ma, et ma kirjutamises üsna hea olen, siis oli kogu energia suunatud tantsimisele ja muidu heade hinnete saamisele. Kogu kirjutamisprotsess kuulus vaid  kooliga seotud tegevustesse- koolis õppimine ja kodused tööd. Päevikut ei pidanud ma väga lihtsal põhjusel- ma kartsin paaniliselt, et keegi võib selle avastada ja kogu mu kirjapandud hingesaladused läbi lugeda. Polnud siis ju kuhugi seda päevikut peita ka, padja alla või madratsi vahele ei julenud ma seda kohe kindlasti pista, sealt võis näiteks ema selle leida. Tal võis ju tulla mõte, et „jeebus küll, see tuba siin on ikka nii sassis, ma koristan väheke. Kui mu laps minu nägu poleks, siis pakuks, et ta on haiglas kellegi sodipõrssaga ära vahetatud!“ Seega päevikukirjutamine polnud minu jaoks. Vahel harva siiski kirjutasin miskit või joonistasin oma mõtteid, aga seejäral tuli kõik nii tibatillukesteks tükkideks rebida, et prügikastist poleks ka parimal detektiivil võimalik neid kokku liimida ja sisu tuvastada.

Küll aga meeldisid mulle väga ilusad märkmikud. Kes 80ndatel kasvanud, need teavad, millest ma räägin. Sellised paksude, pehmete kaantega märkmikud… Neid ikka olid kellelgi ja küll ma siis imetlesin seda ilu. Mõned olid mul endal ka, sinna siis kirjutasin teistelt kopeeritud „lahedaid“ asju, igasuguseid teste ja mänge ja lahedaid luuletusi. Päeviku pidamine tundus ka popp muidugi, seda siiski raamatute põhjal, nt „Kadri. Kasuema“ raamatut lugedes. Aga siiski jäin ma oma peamise probleemi, „turvalisuse puudumine“ juurde toppama ja nii pidi minu vaene aju kogu keerulise protsessi ise üle elama. Kõik need teismeliseea mõtted ja draamad, kõik leidsid aset vaid minu peas. Mõtle, kui hea elu on tänapäeva lastel- teed omale blogi, vajadusel paned parooli ka peale, et keegi lugema ei satuks ja ainsaks mureks on oma blogi aadress ja parool meeles pidada. Ei mingit muret, kuidas ja kuhu peita.

Ahjaa, kui tulla tagasi veel nende ilusate märkmike juurde, siis kui ühel normaalsel naisel pole kunagi liiga palju kingi ega käekotte, siis minul ei saa iial küllalt märkmikest. Mu elukaaslane ohkab iga kord, kui ma talle oma uut „ostu“ näitan a´la „no sa vaata vaid, KUI ILUS! Nii roosa!“, et kas mul neist juba küll ei saa. Aga kuidas saakski? Üks on unenägude jaoks, üks on märkmete jaoks, üks on hollandi keele õppimise jaoks, üks on pooleldi märkmete ja pooleldi unenägude jaoks (reisidel kaasas, siis on kõike sinna kirjutatud), üks on kalendermärkmik, üks on minu blogide-kodulehe ideede-mõtete jaoks, üks on kingitus, aga just selline väike, et saab ka väiksemasse käekotti kaasa võtta ja siis kui vaja, sujuva randmeliigutusega välja võtta ja üles kirjutada, kuidas sõbranna lasanjet teeb või just pähe tulnud lasteloo idee kiirelt üles kribada. Pildil siis üks osa minu pidevalt kasutuses olevate märkmike-kaustikutevalikust. Aga nagu juba aru saite, siis see pole veel kõik! 🙂

Seega, mis ma kogu selle eelneva jutuga öelda tahan- mõtle oma lapsepõlve käitumismustrid läbi seoses kirjutamisega, sealt annab nii mõndagi õppida või siis vastupidi, tead, mida vältida. Ja vähemalt üks tubli märkmik peaks ühel algajal blogijal olema. Head ideed kipuvad meid külastama tihti väga ebasobival hetkel. Ja hea, kui on siis just märkmik käepärast, et kasvõi märksõnad kirja panna, mille kallal edasi töötada. Usu iseendasse, aga ole kriitiline oma mälu võimetesse. Lihtsalt igaks juhuks, selline sõbralik soovitus!

Mitu märkmikku-kaustikut sinul kasutuses on ja milleks?