Life as an inspiration

Month: October 2013

Miks ma valima ei läinud?

Eelmisel nädalal kirjutasin ajalehele “Postimees” arvamusloo. Paberlehes oli see kenasti olemas, netiavarustes vaid tasu eest lugejatele. Miks ma seda tegin? Sest tundsin, et on mida öelda, pealegi esimene katsetus lugejakirja saatmisega ajalehele. Meeldiva üllatusena võeti kiiresti ühendust, et lugu sobib ja küsiti pilti ka veel. Mis saab minusugusele edevusehunnikule parem olla? Muide, selle eest ei maksta, aga oma nime ja pildiga lugu on piisavalt hea promo. Vähemalt minu arust. Seega, kes veel lugenud pole, siis minu versioon on siin 🙂

********************************

Kas mäletate seda kohta filmist „Siin me oleme“, kus Karl Kalkuni tegelaskuju end üles oli vuntsinud ning naine päris, et kuhu minek, „valimistele või?“. Minu jaoks on valimised alati tähtsad olnud, kuidagi pidulikud ja suursugused. Seda kuni selle aastani.

Ma isegi ei tea, miks mulle juba lapsena valimised kui sellised imponeerisid. Selgelt on aga meeles mahajäetuse tunne, kui aegajalt vennad ning vanemad end kenasti riidesse sättisid ning siis kohalikku kultuurimajja valima läksid. Mina olin selleks veel liiga väike ja niisama kaasa töllerdama mind ka ei võetud. Nii jäigi valimisi minu jaoks alati saatma salapära ning respekti aura. Iga kord tõotasin endale, et kord, kui suureks kasvan, hakkan mina ALATI valimas käima. Kasvõi üksi, kui peaks vaja olema, aga hakkan käima. Alati.

Ja senimaani olen ma oma sõna pidanud. Kui ma vahepeal ametlikult lausa tallinlane olin, kasutasin juhust, et täitsa suvalistel, väiksema kaliibriga valimistel osaleda. Näiteks, et kas ikka Tallinnas tuleks alkoholi müüki piirata või mitte. Suurt tulemust ma sealt ei oodanud, aga meeldis teadmine, et saan oma „kodanikukohust“ sagedamini kui paari aasta tagant täita. Valimised on fun!

Kummalisel kombel ei ole ma aga kunagi tundnud, et minu hääl loeb. Mulle lihtsalt meeldis olla üks sellest massist, kes valimas käis. Jah, ma tean, et ka üks hääl loeb ja et maailma ajaloost on hunnik näiteid, kus ühe hääle enamusega otsustati nii mõndagi üliolulist. Mina käisin valimas, et valida. Lihtsalt valida. Enda esimeste Riigikogu valimiste aegu otsustasin, et mina valin Reformierakonda ja jäin oma valikule truuks aastateks. Mis siis, et perekonna erakondlik eelistus oli teine. Mina oma valikus kunagi pettuma ei pidanud. Vähemalt ei vedanud ma ka oma poliitika huvilist isa kunagi alt, kes alati rõhutas: „Pole tähtis, kelle poolt hääletad- peaasi, et Keskerakonda ei vali!“

Neli aastat tagasi sai mul Eestis valitsevast masust kõrini ning otsustasin mõneks ajaks välismaal „pausi“ teha. Äramineku päev oli ühtlasi ka valimistepäev ning mu isa ohkas kahetsevalt, et „ilmselt on tegu minu viimaste valimistega Eestis.“ Ise ma seda siis veel nii ei arvanud, mis see paar aastat planeeritud äraolekut ikka teeb. Saatuse keerdkäikude tulemusel olid minu viimased valimised Eestis samal ajal, kui oma insuldist toibuvat isa külastama läksin. Et olin juba Eestis, siis kasutasin ka juhust valimas käia. Miks ka mitte?

Praeguse valimistralli ajal pole mul kordagi isegi mõttesse tulnud, et kas ja kuidas. Teadmine, et „ei vali“ oli vaikselt olemas, ilma erilliselt vaagimata-mõtlemata. ID-kaardi lugeja on ka korduvate kolimiste käigus kuhugi kaotsi läinud. Pealegi, minu ametlik sissekirjutus Eestis on kuskil, kus ma ebam ammu ei ela ja vaevu kohalikke inimesi tunnen. Jah, nimepidi osasid ikka tean, aga see on ka kõik. Ja see pole kindlasti piisav põhjus, et kedagi kuhugi etteotsa valida. Minu jaoks pole “ta on tubli mees ja peab alati oma sõna“ või et „no ma tean selle poisi vanemad ja poissi ennast mäletan ise ajast, kui ta veel titt oli“ piisavad argumendid.

Ma ei tea, kuidas teised „talendid“ end välismaal tunnevad, kui kodumaad valimistelaine raputab. Kas nad jätkavad oma valimiste/mittevalimiste traditsioone sama järjekindlalt, kui varem? Minu jaoks loeb mõte ja teadmine, et mind pole sinna enam vaja. Samamoodi minu häält. Ja mis see üks hääl ikka loeb…

Meelike Eenpuu-Villup

Vabakutseline kirjutaja-blogija, elukoht Holland