Mul pole siia blogisse kohe nii pikalt midagi kirjutatud, et piinlik kohe. Meeles on küll, iga õhtu mõtlen, et kui ma oma tavapärast hilisõhtust arvutikasutamist teen, et siis peaks ikka midagi siia ka postitama. Mustandites on juba terve hunnik lahedaid asju, aga ikka ei edene…  Jaanuar on lõpuks läbi ja kuigi mul pole ammu nii tegemiste- ja mõtterohket (eks ikka need pulmad) kuud olnud, siis kogu aeg tundus, et jaanuar ei saa ega saa kuidagi läbi. Ja juba praegu võin öelda, et mitu selleks aastaks seatud eesmärki jääb täitmata. Näites Santiago palverännak, seda ei jõua ei rahaliselt ega füüsiliselt, suvi tuleb teguderohke nagunii. Ja noorteromaani konkurss. Kuna olen oma plaanist kuu aega maas, siis seda oleks üsna raske tagasi teha. Seega jätan selle plaani ka tulevikuks. Belfasti kursused vist oleks ka targem pool aastat hilisemaks lükata- kõigi plaanide kohaselt on mul sel suvel ikkagi pulmad ja septembris juba kümneks nädalaks Belfasti põrutada võib teistele pisut vale mulje jätta :). No eks siis püüan hoolikamalt teistele asjadele keskenduda.

Et siinset keskkonda ikka aktiivsena hoida, siis mõtlesin, et kopin siia oma uue, Õhtulehes avaldatava pulmablogi. Et  kes, lehe netiversiooni lugema ei satu, siis loeb siit. Kui huvi on 🙂

Hõissa, pulmad?!?!?!

„Ja millal teie siis abiellute?“

See on küsimus, mida olen kuulnud viimase pooleteise aasta jooksul korduvalt. Niipea, kui uue kallimaga kokku kolisin, oli see mu sõpradele-tuttavatele-sugulastele kui märguanne: nüüd võib jälle küsima hakata. Esimene, lühikeseks jäänud abielu on aastatetagune lugu, mitu aastat pöörast vallaliseelu ka möödas, pikk ootamine on rahvale uue lootuse andnud. Ja mis saab parim põhjus olla, kui uue mehe juurde kolimine? Lausa uude riiki ju. Minu senised veendumused ja põhimõtted on justkui tühistatud- kui uus elukaaslane, siis raudselt on kohe pulmad tulemas. Ja millise toreda nime ma endale veel saan (hoolimata sellest, et sõbrad peaks ju teadma, et ma enam nime muuta ei kavatse)! Ja kindlasti tuleb kari lapsi kohe! Ma ei imestaks, kui mõnel juba ammu pulma- ja katsikukingitus valmis oleks varutud.

Vahel on mul aga tunne, et need kannatamatud küsimustega pommijad on pigem need, kes siis ise pulmakutset loodavad saada ja lihtsalt teiste kulul hullult pidutseda. Kuidas sa siis ikka vastad, et „eee, mmm, noh, tegelikult sa polegi üldse kutsutute nimekirjas“. Nii on ebaviisakas ja sellele vist paljud loodavad. Ma võin muidugi eksida, aga hetkel jään oma arvamuse juurde. Miks muidu end nii hirmsasti pulmaplaanide uurimisel/teadasaamisel asjaosaliseks mehkeldatakse?  Mingi „lihtne pulm lähimate sõprade ja pereliikmetega“ pole kindlasti nende jaoks meelepärane, vaja ikka möllu ja tralli ja suurt pidu pika laua taga ja väravate tegemist ja pruudiröövi.

„Miks te üldse siis abielluma pidite?“

Seda kuulsin ka tihti, peale esimese abielu lõppemist. Tundub, et alati on see millegipärast teiste asi. Esmalt, et millal siis abiellud? Kui erilist huvi ei ole, hakkab üks tänitamine pihta, et miks ikka mitte ja mõtle kui tore on ikka abielus olla ja puha. Nagu Jehoova tunnistajad, kes sind aegajalt ukse taga tüütamas käivad ja oma usku peale suruvad. Samamoodi käituvad kõik abielus olijad, et ikka enda arvates õiget eluviisi teistele maha müüa. Lihtsalt suhtes olijad ei käi ju nendele närvidele, et „no mis te abielus olete, lahutage ära, elage niisama koos, PALJU PAREM ON!!!“. Ja kui millgipärast abielus olemine ei läinud nii, nagu plaanitud, siis hakatakse kohe „kas oli siis üldse vaja“ tänitamisega pihta. No loomulikult oli vaja. Ma pole hetkekski arvanud, et mu esimene abielu viga oli. Läks nii, nagu läks, aga kahetsust pole ma sel teemal kordagi tundnud.

„Abielu ei muuda mitte midagi, miks te ometi pulmi ei tee?“

See on üks „toredaid“ põhjuseid, mida abieluinimesed varmalt kasutavad. Kui see midagi ei muuda, milleks siis asju üldse muuta? Sellise väitega ei saavuta küll erilist tulemust. Ja kui kõrvalt näed, kuidas mitmed tuttavad kummalistel asjaoludel pulmi teevad või õnnetuna siiski abielus püsivad, tahaks vaid pead vastu seina taguda ning hüüda: miks te ometi seda teete? Abielluma peaks ikka siis, kui üksteist armastatakse ja hoitakse. Vähemalt selline on mu elukaaslase arvamus ja minul ei jää muud üle, kui nõustuda. Ei usu mina, et pikk kannatamine ja ränk töö suhte nimel ennast ära tasub.

„Mis, sa hakkab abielluma?“

Ja nüüd siis suur üllatus- tõepoolest, olen kihlatud ning kavandan vaikselt pulmi. Tundub, et vaatamata kõigele on see uudis suureks üllatuseks enamikele mu sõpradele ja tuttavatele. Et ühtpidi oodatakse ja eeldatakse seda minult, ja samas ollakse suures hämmingus, et kas ikka tõesti tõsi? Jah, tõesti-tõesti, nii see on. Üks rahvusvaheline, Eesti-Hollandi segapaar on lähiajal ametlikuks saamas.

Mis kehvasti, see uuesti!

Vanad eestlased ütlesid ikka, et „mis kehvasti, see uuesti“. Kuigi minu jaoks pole tegu enam selle „esimese“ kogemuse ega ootusärevusega, on asjad siiski teisiti. Nüüd, oma teist pulma planeerides tunnen ja tean, mida vältida ja mida kindlasti teha. Tean, mida tahan. Tean, mida ei taha. Ja kui tavaliselt on esimene pulm suurejooneline ja (vajadusel) järgmised korrad tagasihoidlikumad, et avalikku tähelepanu vältida, siis minu puhul saab olema teisiti. Seekordne pulm saab olema suurem ja uhkem. Pealegi, mu tulevasele on see ju esimene kord abielluda ja tema tahab seda teha „korralikult“. Ja nii saabki olema! Mina vastu ei vaidle J

P.S. Kui eelnev tekst kuidagi liiga ametlik tundus, siis ärge muretsege- tegu  oli nö sissejuhatava looga. Järgmine kord kirjutan juba asjast, kihlumisest nimelt.