Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis

Mida toob abiellumine kaasa Hollandis?

Nüüdseks olen ma abielus olnud juba 3 kuud ja mõned tähelepanekud, mida siis uus abielustaatus siin Hollandis endaga kaasa toob.

Esiteks lõputuid küsimusi stiilis „no kuidas siis tunne on, abielunaine?“

Iga kord, kui ma seda küsimust kuulsin, oli mul tahtmine vastata, et „ma ei tea, ma vist teen midagi valesti, sest mingit teistmoodi tunnet ei ole“. Hea küll, ämm ilmselt siiamaani arvab, et see on mu esimene abielu, sest neid „kuidas siis tunne on?“ küsimusi hakkasin ma kuulma juba pulmapäeval. Esmalt restoranis söömise ajal, siis õhtul kodusel istumisel. Kui ma endiselt ei osanud midagi asjalikumat vastata, kui „ei mina tea“, lubas ta hiljem uuesti küsida. Ja seda ta tegi. Senikaua, kuni ma tõsimeeli vastasin, et „kas sa nüüd jäädki seda küsima niikaua, kuni mu abielu kestab?“

Pärast seda ämm enam ei uurinud, aga teised sõbrad ja tuttavad panid täie rauaga edasi. Mõne puhul oli kohe tahtmine öelda, et kas ikka mäletatakase, et me oleme juba ka 2 aastat koos elanud. Mida muidu need heasoovlikud „ma loodan, et teie abielu ja uus ajajärk algas kenasti jne jne jne“ pidid tähendama? Igapäevaselt ju midagi eriti ei muutunud. Abikaasa pidi oma uue sõrmusega rohkem harjuma, kui mina. Ja igapäevases sõnavaras tuli „kihlatu“ asendada „abikaasaga“. Kogu lugu.

Praktilisi muutuseid igapäevases maksuelus toob abiellumine Hollandis küll kaasa. Kui muidu võtavad igasugused maksude arvestamised ilmatu kaua aega (enamasti on arvestused kõik 2 aastat ajast maas), siis tervisekindlustus ja sellega seotud soodustused toimisid ülikiirelt. Nimelt on Hollandis igal inimesel kohustuslik tervisekindlustus, mis maksab üksjagu. Kõigil on õnneks võimalik iga kuu ka osa raha tagasi saada, oleneb see siis sissetulekust. Kuna minul siin ametlikku sissetulekut ei ole, siis sain ma enamvähem kogu oma kindlustuse ka tagasi. Ehk siis kuu algul võetakse automaatselt kontolt raha ära ja 20ndal kuupäeval makstakse soodustus jälle tagasi. Seda, kuidas minusugune töötu seda natukest üldse maksta saab, ei küsi keegi. Nii lihtsalt on.

Nädal peale abiellumist, mis on siin riigis ikka ülikiire tegutsemine, saime maksuametist kirja, et nüüdsest mina enam oma kindlustuse tagasimakset ei saa. Seda saab mu abikaasa, see seisis siis teises kirjas. Millegipärast on nii nende arvates vajalik ja mõistlik. Järgmine päev olid postkastis 2 uut kirja, milles ühes seisis, et mina pean terve 2014 aasta tagasisaadud raha tagasi maksma ja abikaasa kirjas oli, et tema saab nüüd topelt raha oma kontole. Ehk siis ühe rahasumma liigutamine ühelt kontolt teisele. Minu arust jaburdus kuubis, miks mitte teha tasaarveldus ja siis vaadata, kes maksab tagasi või kes saab raha juurde. Aga jällegi, midagi pole teha ka. Nüüd me siis asjatame ja arvutame, et kes mida maksab. Väidetavalt toob abiellumine kaasa kergemat elu maksunduse alal. Esimene samm küll elu kergemaks ei tee.

Teise asjana on minul, kui nüüdseks abielus töötul koduperenaisel võimalik saada riigi poolt pisukest toetust. Pisukest sellepärast, et maksimaalne summa on umbes 150 eurot kuus ja toetuse suurus oleneb  siis teisepoole palgast. Meil on see asjaajamine veel pooleli, sest esmalt tuleb selgeks teha, mis siis on Hollandlase see keskmine sissetulek, mille alusel minu toetus välja arvutada. Igatahes asjaga tegeleme.

Kolmanda asjana pidin taaskord ette võtma teekonna Haagi. Ikka Eesti saatkonda, et sinnagi oma abielustaatust tõendav paber viia. Ja kõik ikka selleks, et ma ka Eesti rahvastikuregistris jälle korrektsete andmetega kirjas oleks. Esmalt tuli see dokument kohalikust linnavalitsusest küsida ja selle eest loomulikult maksta. Ja saatkonda sõit ja riigilõivud veel lisaks. Aga kuna mul oli õnneks nagunii oma lemmiklinna Haagi asja, siis sai 2 käiku ühe korraga ära tehtud. Nimevahetust ma enam läbi teha ei tahtnud, nii jäi uute dokumentide taotlemine ära. Üks hetk olin ma küll pisukeses segaduses, sest varem kuuldu ei klappinud uue infoga. Nimelt sain ma Zwolle linnavalitusest rahvusvahelise abielutõendi, kus oli ka lahter: nimi peale abiellumist. Mina teadsn, et Hollandis abiellumisega nime ei vahetata, see pannakse vaid kirja, kui uus nimi, mida naine võib „kasutada“. Ka kevadel saatkonnas käies öeldi mulle, et ametlikku nimevahetust ei toimu, kui Hollandis abielluda. Nüüd aga saatkonnast infot küsides öeldi ka lisaks, et nimevahetuse korral teha veel seda ja seda. Ehk siis nime vahetada ei saa, aga tegelikult ikka saab ka. Või on see sellepärast, et mina olen eestlane ja minu võimaliku nimevahetuse korral kehtivad Eesti seadused, mitte Hollandi omad? Õnneks vaja nagunii ei läinud, aga siiski, pani veidi imestama jälle.