Pole enam saladus, et ma olen täiesti obsessed mõttest minna Indiasse. Märke tuleb uksest ja aknast ja minu jaoks on need kõik kindlad signaalid- m-a p-e-a-n s-i-n-n-a m-i-n-e-m-a. 🙂 Arvake, mitu korda ma olen youtubest vaadanud, kuidas nt sarisid selga volditakse? Vihjeks, et ikka VÄGA-VÄGA mitu korda. Kohe nii mitu korda, et ma vist oskaks seda lausa teha juba :).

Uue märgina sain pakkumise proovida India tantsu. Üks meditatsioonikaaslane teeb kodus tantsutrenne ja nii ma siis teisipäeval uudistama läksin. Ja oli tore. TOOOOOOOREEEEEE!

Ma pole korralikult tantsutrenni teinud mingi… 20 aastat. Vähemalt nii kaugesse aega jäävad koolis showtantsu proovid ja esinemised. Oeh, valetan- tegelikult 10 aastat tagasi (ikkagi, hirmkaua) proovisin ka rahvatantsu ühe sõpsi ärgitusel, aga see ei olnud ikka see. Esiteks, ma olen solotantsija, mulle meeldib esineda ja ISE välja paista. Rahvatants on aga paaristants ja minule, kui A: kõige uuemale, kes alati paaride valimisel üle jäi, ja mis peamine, B: kõige pikemale jäi alati see meesosa kanda. Ja noh, ega enamasti on grupis nagunii 20 naist ja 2 meest. Ja nii ma siis tantsisin meeste osi ja aru ei saanud, mis teha ja kohe üldse ei sobinud see mulle. Ja teiseks, ma pole elus rahvariideid kandnud ja kartsin hirmuga, et kord neid tantsimise ajal kanda tuleb. Õnneks lõpetasin rahvatantsuga arved enne, kui see juhtuda sai.

Nüüd sain kenasti enne jälgida ja siis kõige taga vaikselt kaasa teha. Ja õnneks, on ikka tantsupisik sees ja küljes. Oma kohmakusele ja täiesti olematule puusaviibutusele sain ikka kiita (rütmitunne ei kao ka aastakümnetega ära). Nii uhke tunne oli 🙂 Harjutamist on küll ja küll, aga lahe on. Vääägaaa lahe. Ja keelt saab ka harjutada, mind juhendatakse siis inglise-hollandi segakeeles, lisaks veel hindi keelsed laulud seletustega. Õpetaja Sroetie ise on India päritoluga Surinamest pärit. Mõnusalt rahvusvaheline. Loodetavasti leidsin omale uue hobi.

Nüüd vaatan ja unistan, et võiks nii ka kunagi tantsida osata.