ehk siis “NELJAPÄEVA NAERUD JA NUTUD” (12.03.15)

Pealkiri siis coach Sirli Facebooki postitusest Elukirglike Unistajate grupis. Tahad ka liituda? Juhiseid ja asjaliku tasuta e-raamatu leiad Sirli kodulehelt.

Minu neljapäeval oli rohkem naeru, kui nuttu. Sest mul oli järjekordne coaching Sirliga. Ja jälle ootasin nii, et hommikul mitu korda äratuskella vaatasin- ikka see hirm, et äkki magan sisse :). Mida on minuga elu jooksul 2-3 korda juhtunud. Aga ikkagi. Vähemalt tean, et võtan asja väga tõsiselt.

Seni olin siis tublilt oma „agasid“ jälginud. Ikka et „India reis on kallis, meil pole raha, AGA see raha võib ju kuskilt tulla, ei maksa enneaegu veel alla anda.“ Ja isegi kui see „aga“ käib jutu sisse, ehmatan alati kergelt ära, kui seda kasutan. Seega- suudan juba oma mõtlemist ja juttu kontrollida. Tubli mina!

Esmalt mulle ka uus mõte, mida järgida- et ma ei kirjutaks omale igaks päevaks liiga palju ülesandeid. Sest kui ka 10st 1 jääb mingil põhjusel tegemata, siis ma tunnen end kohe nii halvasti ja selline läbikukkumise tunne on kohe ukse ees. Aga kui sean eesmärgiks vähem teha ja hiljem aega ning energiat ikka üle on, siis alati saab ju rohkem teha. Ja kohe on tunne, et wow, ma olen superwoman, tegin NIIPALJU rohkem. Näiteks esmaspäeval ärkasin enda kohta kohe üüratult vara üles, nii kell 10.00 ja kella 12-ks olid kõik päeva eesmärgid (peale kohvikus kirjutamise) tehtud. Ja selline tunne oli, et wow, kuidas siis nii? Peaaegu kõik tehtud! Fantastiline!!!! Ja siis teisipäeval jäi üks blogipostitus tegemata ja kohe tunne, et mehh, ma olen ikka nii laisk ja lohakas ja absoluutselt ei mingit distsipliini. Ja kolmapäeval sama tunne, sest ikka jäi see blogi tegemata ja mina olin hirmus väsinud ja peavaluga kimpus ja süütunne muudkui süvenes. See blogi on siiamaani tegemata (edit: postituse tekst on kirjutatud neljapäeval, 12.märts), aga nüüd võtan seda pisut rahulikumalt. Esmalt kirjutan mõned mõtted ja ideed mustandisse, siis on järgmine päev kergem alustada. Ja teen homme, sest homme on vaid 1-2 asja vaja ära teha. On aega, saan hakkama ja olen tubli. Nädalavahetusel saan puhata ju ka. Lihtne! 🙂

Aga tagasi siis coachingu juurde- päevakavas oli aeganõudvam ülesanne koos läbi vaadata. Ehk siis võtsime ette „eluratta“ ülesande. Mul tuli valida 6 kõige olulisemat osa enda elust ja need siis põhjalikult üle vaadata.

Esiteks tuli siis valida elu prioriteedid ja neile hetkehinnang anda. Minu valikud olid:

Kirjutamine 7 (10?)

Sõbrad 9

Perekond 6

Reisimine 10

Hobid-vaba aeg 6

Eneseareng 8

Kuna aeg oli piiratud, siis võtsime põhjalikult vaatluse alla vaid ühe punkti. Ja noh, aega sellele ka läks. Ehk nagu coach Sirli ütles: „Elu on nii oluline, seda ei saa poole tunniga üle vaadata!“

Seega kirjutamine. 7 (10?) punkti. Ma algul tahtsin kohe 10 endale selle valdkonna eest anda, sest noh, ma ju kirjutan tublisti viimasel ajal. Sain isegi esmaspäeval ühe konkursile saadetava lasteraamatu käsikirja valmis (eesmärk oli märtsi lõpuks, seega ületasin ennast kohe mitme nädalaga). Aga siis hakkasin kohe mõtlema, et ei, nii ikka ei saa- palju on teha, laiskus kipub ligi, paljud eesmärgid lükkuvad ikka järgmisse-ülejärgmisse päeva. Et 7 on tubli hinnang. Ikka mu need kõhklused ja kahtlused.

Seejärel kõige olulisem eesmärk. Enne ei taha ma omale kohe üldse maksimumpunkte anda, kui mul tõelisi ja käegakatsutavaid tulemusi ei ole. Seega 3-4 raamatut (1-2 raamatut lastele, 1-2 romaani-reisikirjeldust) peaks olema ilmunud, siis ütlen, et „jah, ma olen tõsiseltvõetav kirjanik ja annan endale 10 punkti!“

Siis üks oluline vahe-eesmärk, kuidas siis sinna „3-4 ilmunud raamatuni“ jõuda. Eks ikka esimese raamatu ilmumine- see annab kohe tublisti enesekindlust juurde.

Järgmisena lugesin üles oma tugevused. Sest oma nõrkuseid ja takistusi oleme me kõik varmad ette lugema, mina samuti. Kiiremini, kui arvata oskaks. Ja kui see kõik on suure emotsioonilaviinina välja tulnud, siis on üsna raske hakata oma tugevustele mõtlema. Aga kui teha vastupidi, siis on powerit rohkem ja teadmine, et kuigi takistusi on ilmselgelt tulemas, on ka kohe tagataskust võtta peotäis tugevusi.

Mis siis minu tugevused on? Ikka kirjutamisoskus (hmm, kuigi reedene e-etteütlus näitas küll pisut teist poolt 🙂 (edit: see osa on lisatud siis reedel, 13.03)), loovus, tahe olla avaldatud ja ikka oma nimega, seega samuti julgus ja edevus, järjepidevus kirjutamisel. Ja mis peamine- ka teised kiidavad mind! Ma võin ju endale öelda, et olen väga järjepidev ja loov, kuigi pole pikka aega ridagi paberile kirja saanud. Aga TEISTE ütlused, need on ju faktid! Ehk siis koht, kus tasub kuulata, mis TEISED ütlevad :). Kui see on tunnustav ja positiivne!!!

Takistusi on kindlasti tulemas, nendest juba ei pääse. Kindlasti tuleb hetki (sest neid on juba olnud ja ega nad siis uuesti tulemata jää), kui ma mõtlen, et nagunii on mu kirjutatud raamat kõige nõmedam ja igavam terves maailmas ja keegi ei taha seda lugeda ega osta. Ja need üksikud, kes mingis meeltesegaduses ostavad, tulevad mulle ukse taha kurtma ja raha tagasi küsima, sest sellist sodi poleks nad minust küll oodanud… Ja hoo raugemist kardan, sest seda juhtub tihti. Lisaks veel see „oeh, ma täna lähen sõpsile külla, küll ma HOMME teen seda ja teist ja kolmandat“… ja nii uuesti ja uuesti ja lõpuks on asjad kõik käest ära. Ja kõige reaalsem ja praktilisem hirm- mu esimese raamatu projekt läheb hooandja.ee saidile üles raha koguma ja täitsa võimalik, et ma ei saa kogu raha kokku. Ja siis olen alguses tagasi. Nullpunktis.

Kui need kõik eelnevad juhtuvad, siis võtan aga jälle lahti oma „tugevused“ nimekirja ja vaatan uuesti üle, kas ma tõesti nii lootusetu olen? Ja tuleb välja, et ei olegi :). Lisaks on inimesi, kellega rääkida ja aru pidada. Näiteks mu coach Sirliga. Ja raamatu illustraator Mirjamiga. Ja abikaasaga (tema ju ootab samamoodi, et minust kuulus ja rikas kirjanik saaks, siis oleks meil elu, nagu lill).

Ja lõpuks siis sai uuesti kirja konkreetsed tegevused, mida teha, et see esimene suurem vahe-eesmärk ka täidetud saaks. Ikka igapäevane kirjutamine, ehk siis plaan sõnastusega-> Ma kirjutan iga päev. Siis veel hooandja.ee projekt põhjalikult käsile võtta, kõik vajalikud ja nõutud asjad ära teha ning ette valmistada ka reklaamimisvõimalused. Ei saa ju vaid loota, et küll õiged inimesed õige asja üles leiavad. Ma pean neile ikka seda näitama ja meelde tuletama- sotsiaalmeedias on infot nii palju, et palju olulist võib märkamata jääda. Veel pean siiski olema valmis nendeks hetkedeks, kus mõte kinni jookseb ja ma ei oska enam midagi teha. Siis võtan 1-2 päeva aja maha, käin sõpradel külas, paitan kasse, joon cappuchinot ja söön jäätist ja mis peamine, ei mingit kirjutamist ega internetti sel ajal. Ja siis uue hurraaga edasi.

Ja mis ma selle coachingu ajal õppisin? Et ma ikkagi kahtlen endas ja ei taha end kuidagi kiita. Lisaks võtan asju liiga iseenesestmõistetavalt ja ei süvene. Ma kohe huviga mõtlen, et mis vastused tulevad, kui hakkan kõiki samu samme tegema teiste 5 punktiga. Et olen küll hea ja lojaalne sõber, aga mis on mu lõppeesmärk, mis vahe-eesmärgid ja mis tugevused-takistused? Eks tuleb omal üks pikk pärastlõuna selle jaoks pühendada. Vaja oma eluratas ära täita ja elu teised prioriteedi kirja. Põhjalikult.

Lisaks veel sai lubatud 3 punkti tõsiselt käsile võtta, konkreetsete tähtaegadega, mis enne järgmist coachingut tehtud peavad olema. Ehk siis: 1. Kirjutan iga päev. 2. Kirjutan hooandja.ee promoteksti valmis 16.märtsil. 3. Järgmise coachingu ajaks on mul raamatuprojekti reklaamikampaania põhiideed kirjas. Ja plaan on oma esimest ilmunud, trükisooja raamatut käes hoida 25.juuli 2015.

Olen siis tubli, sest ei taha ju coach Sirlile pettumust valmistada! Ja iseendale ka. Ja pealegi, tahaks ju rahuliku südamega reisile minna, et midagi ripakil poleks. Järgmised 2,5 nädalat saavad tegusad olema!