Kaks viimast sessiooni oli mulle üsna rasked. Esiteks tundsin, et ma pole üldse ettevalmistusi teinud. Püüdsin küll mõelda, et millest veel saaks rääkida, aga kõik ponnistused lõppesid sama hädiselt, kui olid alanud. Mul oli depressioon ja ka kõige positiivsem mõte ei teinud enesetunnet heaks.

Ja loomulikult olid kohe tagasi ka kunagised „kaaslased“: kahtlused, pettumus, hirm ja järjekordne ebaõnnestumine (olin saanud järjekordse vastuse ühelt lasteraamatu konkursilt. Nagu juba arugi saate, ma ei olnud ei võtjate ega ka äramärgitute seas).

Tunne, et „no nii, juba jälle, alati läheb minuga nii“, need kurjakuulutavad ja üldistavad sõnad.

Sirli tõi mulle näiteks kirjaniku nimega John Creasey, kes sai 743 eitavat vastust enne oma esimese raamatu ilmumist (hiljem muidugi avaldas 40 aasta jooksul 562 raamatut seega ilmselgelt sai ta need 743 eitavat vastust oma nooruses). Mina olen saanud 3 mittevõitu lasteraamatu konkursilt + mitu eitavat vastust kirjastustelt.

Ja tuleb hoopi mõelda, et ma olen nüüd 3 „EI-d“ lähemal oma esimese „JAH“ vastusele. Sest keegi on kunagi lausa 743 eitavat vastust saanud. Mina oma 3+n (pean märkmikust üles otsima, mitu kirjastust mulle eitavalt on vastanud) olen palju paremas seisus. Ma peaks kohe tegema nimekirja kõikidest olulistest EI vastustest oma kirjanikukarjääri ajal, et saada selge pilt. Iga saadud EI on sammuke lähemal JAH vastusele.

Samuti oleks vaja tujutõstvat nimekirja asjadest, mis aitaks igasuguse meeleolulanguse ja depressiooni korral. Võimalusel muidugi juba ennetada või siis vähemalt leevendada olukorda ja tagada „tavaolukorda“ naasmine võimalikult kiirelt:

1.koostada fail tujutõstvatest muusikapaladest, et vajadusel oleks kohe võtta ja ei peaks kaua otsima

2.unistuste raamat korda teha, pidevalt täiendada, positiivseid asju kirja (nt mul juba on nimekiri tsitaatidest, kus minu kirjutamisoskust kiidetakse)

3.kirjutamise ja reisimisega seotud unistuste tahvel teha, et hõlbustada visualiseerimist, riputada nähtavale kohale, et kogu aeg silme ees oleks (see viimane on raske otsus, sest ei leia seda head ja õiget kohta)

4.hoida ennast tegevuses, teha iga päev kasvõi natuke kirjutamist, et tuleks tagasi see õige kirjutamise tunne

5.suured eesmärgid väiksemateks sammudeks, et asjadega kergem tegeleda oleks

6.hoolitseda enda eest- piisavalt und, tervislik toitumine, mediteerimine, liikumine, tantsimine. Meedia tarbimine kriitilise pilguga üle vaadata

7.inspireerivate ja innustavate videote vaatamine (nt TED)

Noh, täitsa teostatav ju (see tahvli teema on kõige raskem, väikese elamise „rõõmud“, pole seda tahvlit kuhugi sellisesse kohta riputada, et kogu aeg nähtaval oleks (ja et kassid seda ära ei rapiks))

Sest nii lihtne on end ära kaotada nendesse negatiivsetesse mõtetesse. Aga kas see hääl peas on ikka tõsi, mis mind ahistab ja ala surub? Püüda otsida igas asjas positiivset.

Ja mitte ära unustada, et eitavad vastused on samm edasi!

Oma viimase coachingu teemaks võtsime uuesti kirjutamise ja unistamise, ehk siis tõkked ja takistused unistuse ellu viimisel. Mis on need tegevused, mida ma saan reaalset ära teha, et ma ei kahtleks endas. Et ma usuks, et olen juba kirjanik. Sest praegu on tunne, et aegajalt ma ikkagi kahtlen endas. Vaja on saada tagasi eneseusk. Ja see eneseusk peab olemas olema kogu aeg. Iga päev.

1.Minu suureks piiranguks hetkel on, et mul puudub 100% sisemine usk. Parimatel päevadel olen powerit täis, kehvematel aegadel mõtlen koheselt, et olen üks andetu ja kuulsusetu ja ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi.

2.“Ei“ vastuste positiivseks keeramise oskust arendada, sest need „EI-d“ tõmbavad enesekindlust alla

3.Sisemine ebakindlus, mis keerleb peas: kui kaua suudan vastu panna ja negatiivset vastu võtta. Ma ei usu, et mina neid 743 eitavat vastust üldse vastugi peaks

4.Minu motivatsioon langeb tihti ja seetõttu jääb ka tegutsemine soiku. Siin sain aga Sirlilt ühe hea ütluse. „Muusa ehk motivatsioon armastab neid, kes on kell 9 laua taga tööd tegemas, iga päev“. Seda räägivad kirjanikud, see puudutab kõiki loomeinimesi. Sest tunne, et „aga ma ju täitsa kirjutasin täna midagi… natuke“. See on enda petmiseks, aga tegelikkuses tuleb järjepidevalt asjaga tegeleda ja sisuliselt kell 9.0 töölaua taga olla. No kellaaeg ei pea just kell 9.00 olema, aga mõte on sama- ole olemas ja tee tööd, regulaarselt.

5.Laiskus, kuigi coach Sirli arvates võib laiskuse sulgudesse kirjutada, sest kui pole positiivset meeleolu midagi teha, on ka laiskus kohe varnast võtta. See lausa ootab seal

6.Järjepidevuse puudumine (erinevatel põhjustel). See ei pruugi alati lõpptulemus olla, vaid ka kogu protsessi algus, sest kui pole järjepidevust, siis tuleb laiskus.

Sirli ütleb alati et tegutsemine tekitab motivatsiooni. Ja õige see on, vaata kuidas tahad! Nagu ikka iga asjaga- hakka aga pihta, küll siis muu ka järgneb. Imelihtne soovitus ja nii üliraske täide viia! Vähemalt minul.

Mida siis teha, et need eelpool kirja pandud takistused ära kaoks ja ma jälle tubli ja rõõmus ja asjalik oleks?

1.Päevakava kirja- mis teha vaja, muud asjad, kõik konkreetselt kirja, et oleks ülevaade päevast ja tegemistest

2.Katsetada erinevaid päevakava vorme- üks nädal teha päevakava nii, et kirjutan õhtul ja siis järgmisel nädalal hommikul, ja siis võibolla üldse kombineerida neid kahte. Sest ma olen pigem õhtuse eluviisiga ja parema meelega kirjutan ka õhtuti (kuigi siis on tihti ka põhjuseks tähtaeg)

3.Lugeda teemakohaseid raamatuid, vaadata videoklippe- see ka päevakavva kirja, millal tegeleda ja teha seda iga päev. Enda harimine pole midagi sellist, mida aegajalt teha.

4.Leida enda ümber inimesed, kes mind motiveerivad ja nendega regulaarselt suhelda. Ja need, kes mu enesetunnet alla tõmbavad ja mu unistust ei mõista, neid ignoreerida või suhelda nii harva, kui vajalik (nt sugulased). Minu unistus on minu vastutusel, ma ei tohi laste teistel seda oma negatiivsuse ja kahtlustega ära rikkuda.

5.Leida omale sobiv töögraafik ja töötamise koht: kas töötada iga päev (mitu päeva kodus ja mitu kohvikus-raamatukogus), E-R ja L-P vaba või teha nädala sees üks vaba päev ja L või P töötamiseks. Mul on see häda, et abikaasa töötab laupäeviti ja minu jaoks see päev pole päris puhkepäev enam, st ma saan ühiseid vabaajaveetmisi planeerida laupäeviti alles peale kella 19. Aga kindlasti on vaja puhata ja kohe nii, et üldse ei kirjuta – siis suhelda mind inspireerivate inimestega, käia looduses jne – leida sobivad tegevused, mis mu „akusid“ laevad.

6.Jätkata iga päev unistamist ja visualiseerimist!!!! See sama oluline, kui reaalne tegutsemine ehk siis kirjutamine.

Oma viimasest coachingust õppisingi teadmise, et „muusa ja inspiratsioon külastab meid siis, kui me töötame. Iga päev“

Ja oligi see vahva kogemus, coaching, selleks korraks läbi. Nüüd pean veel kõik eelneva materjalid üle vaatama ja Sirlile kokkuvõtte kirjutama. Teen sellest ka omaette postituse. Ja nii kummaline ja kahju on, et enam ei ole kalendris märget, millal jälle Sirliga Skype teel vestelda saab. Aga noh, kuna meie silmast silma kohtumine päriselus toimus Madriidis, siis olen kindel, et varsti näeme jälle. Kuskil ikka. Ehk satub ta isegi Hollandisse 🙂