Kirjutasin just Delfile selleks nädalavahetuseks eelmise nädala üritusest, kui käisin. Muidu oli täitsa norm üritus, aga sõiduks kulus 5,5 tundi…. õõhhh….

-aga tagasiteel sain veel ühes India peres erinevaid maitsed proovida (chai ja midagi väääääga piprast),

-mingit rahvustoidu nime hindi keeles korrata (loomulikult tegin seda valesti ja kõik said naerda, sest mingi osa minu öeldust tähendas lihtsalt “hiir”)

-üritasin elu eest seletada, et mu abikaasa ei taha tõepoolest midagi kuulda mediteerimisest ja talle ei maksa seda ideed müüa

-samuti seda, et mu mehel oli jumala suva, et ma lausa KOLMEKS päevaks ära läksin

-natuke üritasin ka hollandi keelt ikka purssida ja väga hull ei olnudki,seega igatpidi huvitav nädalavahetus oli. Pildil siis olen ühe oma uue tuttava Aashnaga, kes suvel mu meditatsiooniõpetajaga abiellus ja septembris ka Zwollesse kolis. Vahva-vapper tüdruk

-aastavahetusel on midagi sarnast, aga TUHANDETE inimestega plaanis Prantsusmaal Lyonis. Sinna tahaks ka minna, kuigi pole kindel, kas mul sõiduks raha jagub. Ja prantsuse keel hirmutab ka, sest seekord olid enamik prantsuse keelt rääkivad. Köögitoimkonnas oli üks tibi, kes vist ainult prantuse keelt rääkis, ma püüdsin talle küll ülipüüdlikult öelda, et hea toit oli (küsisin ühelt, kuidas öelda, aga ju ma ikka ei saanud korralikult aru), aga läks 5 minutit, enne kui ta aru sai. 🙂

Kopin siia alla siis Delfile kirjutatud loo, lisan veel paar asja:

********************************************

Kuna käisin esimest korda sellisel üritusel, siis oli palju inimesi, ke smind vaid nimepidi Facebooki grupist teadsid. Küsiti korduvalt, mis rahvusest ma olen. Sakslane on endiselt kõige populaarsem vastus. Veel pakuti Belgiast. Ja üldsegi, üks vahva naine oli kogu aja arvanud, et ega Eenpuu-Villup üks päris nimi ikka ole. Ju mingi fake nimi Facebooki jaoks 🙂

*******************************************

Kas mediteerimine on uus jooga?

Paljud mu tuttavad tegelevad joogaga. Vähemalt nii tundub. Sest pidevalt on sotsiaalmeedias näha, kuidas nad erinevates joogalaagrites käivad. Mina ise nii tubli veel ei ole – paindun kehvasti ja pole veel joogamaailma korralikult süveneda viitsinud. Küll aga hakkasin pea aasta tagasi mediteerimist proovima. Lihtsalt huvi pärast. Ja möödunud nädalavahetusel käisin oma esimesel mediteerimise üritusel. Tegu siis Beneluxi maade huvilistele mõeldud kokkusaamisega Belgias. Mediteerimislaagriks on seda vist vale nimetada, aga ega palju puudu ka jäänud. Narivoodid, kellast kellani range päevakava ja suures söögisaalis söömised annavad täitsa laagri mõõdu välja.

Isegi mu abikaasa imestab, et ma sellist asja teha viitsin/jaksan. Tema arvates pole mul piisavalt püsivust ühe koha peal tegevusetult istuda. Imelik, mina veel arvasin, et oma lugemisarmastuse, kinoskäimise vaimustuse, käsitöölembuse ja reisihuviga olen rohkem kui küll näidanud, et ühe koha peal istumine on just minu teema.

Mediteerimisel on see küll pisut keerulisem. Ideaalis tuleb mugavalt istuda (praktiseerin sellist meditatsiooni, kus ei nõutagi lootoseasendis istumist- mina oma kehva painduvusega ja ragisevate põlvedega oleks siis küll täitsa hädas), aga nii, et magama ei jääks. Ehk siis pikali vedeleda ei saa, pead toetada ei tohi. Ideaalis hommikul kohe koidu ja kukega ärgates teha esimene vaikusepaus (30-40 minutit), õhtul peale päevatoimetusi uuesti ja enne magamaminekut korrata veel mantrat. Ja nii iga päev.

Mina nii tubli ja hakkaja ei ole. Esiteks, ma ei taha hommikul nii vara üles ärgata. Teiseks, kohe peale ärkamist on kummaline veel oma pool tunnikest vaikuses istuda – on ju magamine ise omamoodi rahustav ja rahulik tegevus. Nii olen jäänud graafiku juurde: grupimeditatsioon kolmapäeva õhtul ja pühapäeva hommikul. Sellegi jaoks on üksjagu tahtejõudu vaja, eriti pühapäeval kell 9.00 platsis olla.

Aga tagasi siis minu omapärase nädalavahetuse juurde. Minu „meditatsioonilaagris“ algas päev kell 7.30 esimese mediteerimissessiooniga. Pooled kohalolnutest (osa võttis umbes 100 inimest) olid aga oma harjumuspärasel ajal mediteerimas, ehk siis nii kella 5-6 ajal. Näiteks minu toakaaslased, minu vanused naisterahvad, ärkasid kell 6.00 ja läksid juba mediteerima. Ja kui kell 7.30 oli, siis alustas kogu suur grupp ühist grupimeditatsiooni. Varajased mediteerijad ei liigutanud kulmugi ja panid sama soojaga edasi. Ja mina kirusin, et miks me nüüd lausa 50 minutit mediteerima peame – ka 40min on minule liiga palju. Mugavalt diivanil istuda on üks asi, kõvadel klapptoolidel hoopis teine asi, põrandal istumiseks ma ei räägigi. Kõikidel „vanadel kaladel“ kenasti sallikesed ja pleedid kaasas. Minul ei olnud midagi, pealegi oli ruum soe ja endamisi mõtlesin, et kas teen midagi valesti, et mina maha ei jahtu ja tekikest ei vaja. Ka hakkas suur osa rahvast kohe norinal magama ja jällegi, mina aga püüdsin oma mõtteid korrastada (ehk mitte mõelda) ja imetlesin neid, kes seda 50 minutit hoopis omas maailmas uinakuga sisustada said. Mina vaid istusin, kannatasin, ehmatasin iga kord, kui keegi köhatas ja salamisi piilusin kella.

Ja nii terve nädalavahetus. Õnneks anti pidevalt süüa ja kuigi tegu oli taimetoiduga (liha, muna ja alkohol on tõsistele mediteerijatele täielik tabu), siis minu suureks üllatuseks ja õnneks oli tegu äärmiselt maitsva toiduga. Ja programm oli tihe, palju niisama molutamiseks aega ei olnud. Küll aga olin iga kord kimbatuses, kui seda tüüpilist „kuidas oli, mida tundsid mediteerimise ajal?“ küsimust esitati. Sest kuigi mulle meeldivad grupimeditatsioonid palju rohkem, kui ise üksi kodus istumised, siis millegipärast ei mõjunud mulle need koosistumised kohe üldse. Ka segavatest mõtetest ei saanud kohe üldse lahti, sõidu ajal raadiost kuuldud Pinki lugu „Just Give Me A Reason“ kummitas hoopis ja isegi endamisi mõeldud mantrad kippusid laulumeloodiaga segunema. Ju ma siis ikka ei oska veel sellesse õigesse tasandisse oma mõtete ja vaimuga minna, et täielikult lõdvestuda.

Kui mediteerimisega alustasin, olid edusammud palju kiiremad. 40 minutit maha istuda läks linnutiivul, kogesin erinevaid tundeid ja värve, teiste sõnul muutusin lühikese ajaga palju tasakaalukamaks ja rahulikumaks. Siis aga tuli kiire kevad ja segane suvi peale, mu meditatsiooniõpetaja oli pikalt ise Indias ja kuigi tema tagasitulekuga hakkasin jälle suure hurraaga otsast peale, siis millegipärast ei ole nüüd tulemused üldsegi sarnased. Polegi tulemusi.

Viimasel ajal ma pole kindel, kas üldse jätkangi edaspidi aktiivselt selle mediteerimisega. Motivatsioon käib üles ja alla ja täitsa usun, et kõigile see ei sobigi. Isegi kui nad tahavad. Vähemalt enne alla ei anna, kui olen kord ka ühes päris India ashramis ära käinud. Kui sealne kogemus ka midagi juurde ei anna, siis äkki peaks omale uue hobi leidma. Äkki jooga?

Kas teie mediteerite? Kas aitab? Kas tagumik ei jää valusaks?