Life as an inspiration

Day: April 18, 2016

Minu minupuhkus Faros, osa 2

13007242_1098607530160329_8672347576028968585_nKolmapäev. Kuna eelmine päev sai mõnusalt veini joodud ja ma vahepeal üsna väsinud olin (suur kirjutamisprotsess, mees käis külas jne jne), siis võtsin kohe vabalt ja magasin 12 tundi jutti. Hommikusööki nagunii hotellis ei pakutud, nii saingi end korralikult välja puhata. Hotelli asukoht oli küll üsna käidavas kohas, aga noh, ega see mind sega 🙂

Terve päeva võtsin siis üsna vabalt, sõin hommikust ühes kohvikus (seal pärast arve saamist avastasin, et nad olid pannud vaid 1 cappuchino 2 asemel, jätsin siis tiba suurema tipi neile selle eest), siis kõndisin veel linnas poodides, ostsin pisut omale meelepärast (magneteid ja pisut riidekraami endale ja mõned tillukesed kingitused. Üks on juba tööl üle antud, üllatus ja rõõm oli suur. Teine ootab veel omaniku tööle ilmumist), lõunaks ostsin jälle paari euro eest supermarketist juua ja jogurtit ja värskeid saiakesi ja veetsin rõdul paar tundi lugedes hoopis. Õhtusöögiks läksin ühte lähimasse restosse, tellisin grillitud turska ja rohelist veini ja magustoiduks võtsin puuviljasalati jäätisega ja kogu see tore, kuigi õline ja küüslaugune õhtusöök läks maksma 24 euri. Vot sulle säh odavat Portugali. Toit ja vein olid muidugi suurepärased ja teenindus korralik, ei saa kiruda.

12987095_1099120473442368_1048278549493141053_nNeljapäev, hommikusöögikraam paari euro eest jälle supermarketist, sest eelmise õhtu dinner läks kallimas, kui arvasin. Aga kuna kõik puhkusepäevad olid vaid mulle ja minu päralt, ei olnud hullu. Läksin siis taas neid paadituure uurima, plaanisin võtta ühe teise firma oma, aga kuna ühtedel oli just laev ees, kohe-kohe minemas ja neil oli pakkuda küll vaid 1 saar, Desert Islandi külastus, siis sisaldas see 25 euri maksev tripp: üle tunnist sõitu madalas vees, et linde vaadata ja siis sai saarel olla, kaua tahad, paari tunni tagant tuli uus laev ja sellega sai siis tagasi. Mulle see sobis. Pealegi, ILM OLI ILUS. 22 kraadi kenasti, kuigi rahvas käis endiselt paksude jopede ja nahktagidega ringi. Minul oli õlapaeltega topp seljas ja salli võtsin kaasa, et äkki päikese eest pead katta. Tegelikult läks salli vaja juba paadis, sest noh, külm oli 🙂

Saarel siis kõndisin rannas, korjasin paar ilusamat teokarpi, uurisin krabisid, kes märgade kivide peal omaette nokitsesid. Seni olin ma vaid 1 korra elusat krabi looduses näinud, see oli Bulgaarias. Oleks teise firma tuuri võtnud, siis seal lubati lausa, et äkki saab omale meritähte või merihobukest püüda. Ma küll küsisin, et kui legaalne on üldse sellist kraami käsipagasis vedada ja pealegi, miks ma peaks tahtma meritähte või veel eriti merihobukest kinni püüda ja omale kapi peale väljanäituseks panna? Et vaadake, TÄITSA SURNUD meritäht on!!!! Ise püüdsin, minu deela!!!!! Ei taha. Seega jäin 2 ilusa ja tühja teokarbi juurde ning nautisid päikest. Varsti oli laev kohal, ma olin ruttu esimeste seas peale minemas, sest selja taga oli meeletu hulk koolitatte ootamas ja no küll need ahvid olid ikka lärmakad. Õõõõõõhhhh

Terve reisi vaatasin siis merd ja enda ees istuvat vanemat paari, kes endiselt käest kinni hoidsid ja embasid ja suudlesid….. nii armas

20160414_192734(1)Hotellis oli küll plaan, et loen jälle rõdul, aga õnneks viskasin pikali. Õnneks sellepärast, et ma olin ikka päris korralikult päikest saanud ja minut lisaks oleks juba liiast olnud. Magasin siis paar tundi ja aeg oli sööma minna. Enne olin näinud ühte Itaalia söögikohta, kus ka silt oli, et nemad pakuvad sangriat. Kuna see selline Hispaania värk, siis eriti sangriat ei trehva ja kuna eelmise õhtu õline ja küüslaugune kala oli veel meeles, otsustasin, et mul pohh, aga mina tahan täna pizzat ja sangriat.

Ainult et raske juhus: tundsin, et päikesest on mul veidi paha olla, aga sangriat klaasi kaupa ei pakuta, väikseim kogus oli pool liitrit (8 euri kusjuures, jälle täielik röövimine). Nii tellisin omale tutti frutti pizza kanaga, kus peal nii ananass kui ka banaan ja kannu veini. Veini kaasa ei anta, aga pizzat saab doggy bagis ikka, seega sõin pool pizzat ära ja keskendusin veinile. Palusin siis ülejäänud pizza mulle kaasa pakkida, maksin arve ära (19 euri) ja tundsin, et mul hakkab paha. Kohe tõsiselt paha. Selline tunne, et ma pean asja korda saamiseks kiirelt pikali viskama, ei aita istumisest kah. Taarusin siis õue ja oh õnne, seal oli pink. Pingile pikali ja paar minutit kosumiseks. Vahepeal käis ka ehmunud restorani töötaja mind vaatamas, aga kinnitasin, et ma olen varsti jälle täitsa elus ja hotell samas nurga taga, pole vaja kiirabi kutsuda. Ja oligi. Pärast käisin vannis ka, polnd häda midagi. Vererõhk tegi lihtsalt trikke hetkeks. Väga lollil ajal lihtsalt, hirmutasin teisi kenasid inimesi: algul ei söö pizzat, siis minestab kuskil pargipingil 🙂

Ja oligi käes reede, aeg koju minna. Hommikul käisin veel kohvikus söömas, iga päev tuli ikka vähemalt 1 pastel de nata ära süüa, sest kohapeal on nad ikka miljon korda paremad, kui siin Nandos. Ja paar lõiku pizzat oli mul juba enne hotellis söödud. Küsisin ka, et mis kell buss lennujaama läheb, olin kenasti bussijaamas kohal ja varsti olingi Faro lennujaamas.

IMG-20160415-WA0002Lennukis oli endiselt Tax Free asjadele -20% ale, seega mõtlesin, et läks trumm, mingu pulgad ka (no ma olin vahetusrahaks võtnud 200 euri + 81 euri kaaridga hotelli eest ja mul oli sellest kõigest vaid napp 15 euri alles) ja ostsin omale ühe HEA lõhna. Nüüd olen jälle popp ja noortepärane ja lõhnan hästi.

Belfastis ootas mind 6 kraadi ja VIHM!!!!!