Üritasin siin 45 minti magada, aga noh, ju siis 14 tundi oli täitsa piisav. Ei tulnud und.

***********************************

Esmaspäev oli tavaline tööpäev. Selle vahega, et alustasin kell 7.30 ja lõpetasin 18.30. Teisipäeval oli arstiaeg ootamas ja nii tegin vaikselt oma tunde tasa.

Teisipäeval alustasin kell 7.00, õõõõhhhhhhh…. Esiteks ei magand hästi ja ärgata kell 6.00…. yukkkkk. Ja siis kell 15 oli arstiaeg, lootus oma varbajamaga selles korraks ühele poole saada. No saigi. Esmalt ootasin mingi 20 minutit, siis läks sama kaua kuni tuimestust tehti ja uuesti tehti. Mul on mingi eriline valulävi: pidevalt tuleb topeltkogust anda 🙂 Ja siis 10 minti ja voilaa, tehtud. Öeldi, et paar tundi püsib tuimestus, siis võib varvas pisut valutama hakata. Mina mõtlesin, et pähh, ma ju tean, sada korda sama läbi elanud, ei mina valuvaigisteid selle tühja asja pärast võtma hakka. Tegelikkuses astusin kliinikust välja ja KOHESELT hakkas varvas valutama. Õhtul läks 3 paracetamoni aga noh, sain hakkama ja uni oli kah rahulikum.

Kolmapäev, jälle kell 6.00 äratus. Tegelikult olin ISE üleval kell 5.55 ja tööl kell 6.45, sest taksod liiguvad Belfastis helikiirusel ja ei jõua kõnet ära lõpetadagi ja juba on auto ukse ees. Aga kolmapäeval oli lahe selles mõttes, et kolisin kaheks päevaks oma nüüdseks ekskolleegi juurde, kes ise siis oma uude koju asju kolis ja mina olin kassi- ja koerahoidjaks. Kuna neil elamine on juba suht tühjaks tehtud, pidin oma teki ja padja ka kaasa võtma. Ahjaa, kolmas team meeting oli kah sel päeval.

Neljapäev, äratus kell 6.20. Igaks juhuks, sest noh, ma ei osanud arvata, kaua koerajalutamisega aega läheb jne jne. Lisaks läks buss kah suht vara, sest ma polnud kindel, kaua ida-Belfastist tööle minek aega võtab (olin selles kandis esimest korda elus) ja oma varbaga ei tahtnud väga pikalt kõndida ka. Aga sai hakkama. Tööl oli muidugi kreisikiire, lisaks haarati mind ootamatult Diversity Day korralduskomiteesse ja mul oli sada koosolekut sel päeval ja…. ühesõnaga õhtul oli kange tahtmine juba kell 21 magama minna, aga enne oli vaja vannis käia (sest kui on maja vanniga, siis mina vannis ka käin) ja koera jalutada nii hilja kui võimalik, et ta kenasti ilma õnnestusteta hakkama saaks. Neljapäevaks olin muidugi üliargliku kassiga ka sõbraks saanud. Koer oli sõber juba enne. Küll koer juba koera tunneb. 🙂

Reede, äratus kell 6.30. Sest selgus, saan hommikul hakkama kiiremini. Päev tööl tegus, nii tegus. Ja ikka see kuradi Diversity day, kus tahetakse, et rahvas järgmine nädal oma kodumaa toite teeks ja rahvariideid kannaks. Mul oleks seda nõuet keeruline isegi EESTIS teha, sest A: MA VIHKAN SÖÖGITEGEMIST ja B: mul ei ole mingeid rahvuslike elementidega asju, rahvariietest rääkimata. Ja isegi kui oleks, siis mul nagu oma 15kg pagasi seas ei olnud tõesti ruumi Muhu seelikule või muule sarnasele. Nii et ilmselt olen ma üks väheseid korralduskomiteest, kes sel uhkel päeval EI KANNA midagi rahvuslikku ja EI TOO oma riigi toitu kaasa. Selle viimase eest hoolitseb loodetavasti üks teine eestlasest kolleeg, kelle me rõõmsalt H-ga kooki küpsetama meelitasime.