Neljapäeva õhtul olin üksi kodus. Teised läksid India restorani ja noh, mul on teatav vastumeelsus india toiduga, seega lahkelt keeldusin sellest pakkumisest. Läksin hoopis oma uhiuute trenniriietega kõndima.

Järgmine päev mõtlesin oma jooksuspetsilt majakaaslaselt küsida, et kus ta oma telefoni jooksu ajal hoiab. Trenniriided ju üldiselt selliseid taskuid ei oma.

Mina: Kui sa jooksmas käid, kus sa…

Tema: SA TAHAD JOOKSMA MINNA???????

Mina: … oma telefoni hoiad oli mu tegelik küsimus, aga olgu pealegi, kui oled nõus, et me hästi-hästi aeglaselt liigume, siis võime minna.

Lisaks selgus, et ta oli mu peale pahane: ma ju ostsin kaalu ja tema läks rõõmsalt kaaluma. Ma unustasin öelda, et kaal paneb nii +2kg juurde. 🙂

No läksime siis. Minul on tegelt korralikud jooksutossud ka olemas. Mõtlesin, et olen siis kohe eriti asjalik ja panin need jalga. Kipuvad viimasel ajal kannast hõõruma, seega plaasterdasin juba ette kannad ära.

Tulemus: 10 minuti pärast kannad hõõrusid eriti karmilt ja midagi polnud enam teha. Majakaaslane pakkus, et võime tagasi minna, aga kuna kahju oli juba tehtud, siis mõtlesin, et mis seals ikka: kui juba, siis juba. Kannatasin ikka tunnise KÕNNI ära. Nagu Caminol oleks olnud jälle, selle vahega, et 10kg seljakotti ei olnud. Nüüd oli see 10kg ühtlaselt pekiks laiali jaotatud 🙂

Kodus andsid kõik oma Compeed plaastivaru mulle, ma veel liipasin plätudes linna, et TEINE trenniriiete komplekt osta, sest noh, kui ühed pesus on, siis ei saa ju trenni teha, hea vabandus kohe olemas. Nüüd olen mingi 30£ riiete peale kulutanud, peab ikka neid kasutama.

Järgmine päev olid mingid eriti salajased villid veel kanda tekkinud, sest compeed plaastrist hoolimata oli valus ja mingi jama käis. Üritasin siis seda plaastrit ära saada, et villid korda teha ja uuesti…. esimesel päeval on plaaster eriti tugevalt kinni, seega sain selle ära koos nahaga. Kääre läks kah vaja…Uus plaaster peale ja nüüd olen 2 päeva kuidagi liibates tööl käinud, aga nüüd aitab: homme lähen plätudes ja kannan neid (+sokke, sest külm on ju) nii kaua, kuni kannad terved. Enne ei saa ju uusi jalanõusid ka osta, sest kunagi ei tea, kas kannast on valus seetõttu, et sealt on 10 nahka maas või sellepärast, et kitsas. Aga kuna ma leian, et füüsiline valu on suurem, kui hingevalu, et pean sokkide ja plätudega kordi ja kordi mööda linna ringi käima, siis nii on ja nii jääb. Kannad vaja korda saada.

Eks seni tuleb siis neid pikki kõnnakuid kah plätudes teha. Jällegi, like back in Camino… seal sai kah korra vihmaga plätudes käidud 🙂 Good old times