Life as an inspiration

Day: October 2, 2016

Kuu aega vaikust

14470522_1224913190909510_2493872990476485870_nJeebus kraabus, ma pole pea kuu aega midagi siia kirjutanud.

Kusjuures, iga reede mõtlesin, et panen siis nädala kokkuvõtte kirja ja … tühjagi.

Lühidalt, ülilühidalt siis septembri kokkuvõte ja egas muud, kui et püüan edaspidi tublim olla. Kuigi kiireks läheb ilmselt varsti veel rohkem. Sest nädal veel ja siis kiirelt Hollandi ja ülikiirelt Eesti ja kui seal kõik hästi läheb, siis on varsti tegemist veelgi rohkem. Eks ma siis räägi, kui asjad selged.

Septembris oli Belfastis näiteks Kuultuuriöö ja kõik ootasid seda hirmsast, ja meie plikadega läksime hoopis Bridget Jones Baby filmi vaatama, see oli meie kultuur. Pärast käisime linnapeal ka, aga see oli rohkem nagu öine Pätriku päev, linn purjus inimesi täis, muusikat tuli igalt poolt ja eriti kuhugi isu trügida ei olnud. Võtsime hoopis kuuma kakao ja muffinid ja läksime jõe äärde istuma.

Siis on alanud tudengitel kooliaasta, mis tähendab seda, et IGAL õhtul tuleb kuskilt, ühelt poolt seina või teiselt poolt, räme tümakas ja pidu käib. Vahel ka üle tee. Ja vahel alustavad juba lõunast. Majakaaslased on paanikas, magada ei saa, korra kutsus üks isegi politsei. Sellist asja nagu öörahu siinmail ei tunta. Mina õnneks magan nagu uimas beebi, lisaks teen iga kord töölt tulles ka 2 tunnise uinaku, seega on mul alati nii paha tunne kuulata, kuidas teised kurdavad. Sest noh, mina mäletan tavaliselt, et keerasin külje ja siis ärkasin juba öösel 🙂

Rattaga sõidan ka nagu vanem mees, võtsin omale City Bike aastase lepingu, 20£ ja iga sõidu esimesed 30 minti on tasuta. No mul on töölt peaagu koju umbes 8 minti vändata, seega on see heaks võimaluseks kiirelt koju saada. Või peale shoppamist pakid vööri ja minekut. Natuke kõhe on, sest enne koju jõudmist tuleb pikalt mööda suurt sõiduteed vändata ja iga kord on tunne, et nüüd sõidavad üle. Rattateed on nii hädised, et suurt ei olegi. Ja ühe korra pidi üks auto mind peateel alla ajama… kodus panin siis oma elundidoonori kaardi rahakoti vahele, et kui järgmine kord ei joppa, siis äkki annab tükkidest miskit kasulikku teha. Siin sai perearstil regades end ka elundidoonoriks kirja panna, hull ametlik kiri ja kaart tuli hiljem postiga selle kohta. Uhke värk.

Majakaaslased on hullult lahedad, nagu ikka. Teeme koos süüa, kiidame üksteise kokakunsti, minu kartulivorm on kohe vägagi nõutud, käime koos kohvil ja shoppamas ja vaatame koos filme ja jutustame ja jutustame. Mõnus idüll

Kord ostsin endale ka kõrvakad (ühine ostutripp Argentosse), kenad ja omapärased, käisin tööl ja MITTE KEEGI ei kiitnud. Kodus vaid majakaaslane kiitis, kes oli minuga koos, kui ostsin, seega see ei loe nagu. Ja oma Kuma liblikaprossi pesin ka koos kleidiga ära, nüüd on see täitsa rikutud 🙁 Oeh, pisar

Ja Liz Gilbert läks nüüd teise leeri ja omab girlfriendi. Mina olin jahmunud, aga tellisin siis tema uue kallima, Rayya Eliase raamatu hoopis. Peaasi, et inimesed õnnelikud on

Raha olen kah mõnusalt leidsin kolmel korral ühe naelase lausa. Kes silmad maas käib, see leiab, ega vanasõnad ei valeta.

Ja nii see september mööduski, ausõna 🙂 Läind nagu lipsti.