Life as an inspiration

Day: January 23, 2017

Blogimise väljakutse, päev nr 21-23

'Where do you see yourself in five years?' 'I see myself in a world where people don't ask such trite interview questions.'Nädalavahetusel jälle miskit ei kirjutanud, sest A: mul on ikka abikaasa külas ja B: olime mõlemad imelikult tõbised. Mul on parem kurgumandel valus ja vasak silm punane. Nii puhkasime korralikult ja eile käisime Titanicu muuseumis ja sõitsime ratastega. Aga siin siis 3 teemat:

21.Kirjuta ühest toredast mälestusest oma lapsepõlvest

Ma ei teagi, mis see kõige kirkam mälestus oleks. Kohe tulevad sellised killud meelde, nagu:

-kuidas ma näritud nätsu oma rohelise kleidi taskusse panin, et seda pärast edasi närida

-kuidas ma ühes muuseumis ühte voodisse pikutama kippusin

-kuidas ma isa ja vendadega kahel korral kalal käisin ja mis tunne oli oma esimest kala saada (lahe tunne!!!)

-kuidas ma harjusin tooreid maasikaid sööma, sest vennad olid juba kõik ära söönud sel ajal, kui mina pidin enne “korralikku toitu sööma”

-kuidas ma vanaema juures keeldusin suppi söömast, sest muidu ei jää ju magustoidu jaoks ruumi

-kuidas kord vanaema pannkoogid ära peitis, et mulle tünni teha ja ma siis sõin suppi nagu vanem mees. Siis toodi pannkoogid välja ja ma kiusu pärast EI SÖÖNUD NEID!!!

-kuidas ma nii 5 aastaselt päris oakohvi jooma hakkasin, ehk siis ärkasin ISE kell 7 üles, jõin ema ja vendadega kohvi ja siis läksin magama tagasi (mu ema usub siiamaani mu juttu, kuidas ma “ma ärkasin kohvi lõhna peale” väitsin. Minu nina ja lõhna peale üles ärkamine?!?!?! 🙂 )

-kuidas ma lasteaias EI KÄINUD ja kodus magasin ja ise endaga hakkama sain

-kuidas ma võisin väljas vaid 5 minti olla ja juba üleni pruun olin

-kuidas mind aegajalt poisiks peeti ja see ei häirinud mind üldse

-kuidas mulle meeldisid Tartu ja Puhja sugulaste juurde minekud, sest siis pakiti meie pisike maanteemuhk asju täis, madratreid ja toitu ja kuidas me siis 2 tundi seda 100km pikkust teed sõitsime (ja kuidas mina pidin alati keskel istuma, et isa saaks peeglist välja vaadata ja kuidas see mulle ei meeldinud ja lisaks läks mul süda alati autosõidu ajal pahaks)

-kuidas ma isaga tema töö juures alati kaasas käisin

22.Sinu elu 5 aasta pärast

Hmm, hea küsimus. Ma vist olen seda varem ka plaaninud kirjutada, aga jäi vist mustanditesse või vaid mõtetesse. Nagu näha, siis elu teeb oma huvitavaid keerdkäike, seega võin vaid pakkuda, mida ma tahaks 5 aasta pärast teha:

-kirjutan raamatuid

-EI ELA Zwolles, see peamine. Kui Hollandis, siis loodetavasti Arnhemis.

-aga veel parem, kui kuskil mujal riigis

-reisin

-olen 42 aastane, seega edukalt elanud üle “APPIIIIII, MA OLEN 40!!!!!” paanika

-käinud vähemalt korra uuesti Caminol

-täitnud oma plaani käia ära vähemalt 50 riigis (praegu vist 36 käidud…)

-elan rahulikult ja raha on piisavalt, et reisida ja teisi aidata

23.Mis on sinu suurim hirm

Hetkel on hirm jääda kaelast saati halvatuks. Minu arusaamine elust ja surmast on keskmisest pisut nihkes, seega halvatuks olemise juures on kõige hullem, et sa ei saa enam MITTE MIDAGI TEHA. Absoluutselt mitte midagi. Sest siis on sul päriselt ABI vaja. Mitte abi a´la “las ma kärutan su päikese kätte, las ma loen sulle lehti ette, las ma ütlen, et elus on siiski asju, mille üle rõõmu tunda!”

Enne seda oli hulluks minna (loomulikult ei karda ma seda enam. Kui nii läheb, siis läheb, mis seals ikka :). Ja enne seda oli jääda kodutuks. Siis sain aru, et ka kodutud elavad ja saavad oma omamoodi eluga hakkama. Pole hullu. Ja enne seda ilmselt surmahirm, nii väga noorena.