Life as an inspiration

Day: May 24, 2017

London, me kohtusime taas

IMG_20170520_055232Eelmine laupäev, mina jälle kell 4.45 üleval ja kell 5.00 tellisin takso. Hommikused taksojuhid on alati jutukad, ikka et kes oled, kust sa tuled ja kuhu lähed.

Taksojuht: lähed kuhugi lahedasse kohta?

Mina: eem… kui kurat nii vara ei oleks, siis jah…. Londoni

Lisaks ei läinud taksojuht oma tavapärasele kohale, kus lendajad maha lubatakse, vaid ütles, et kuule, ma siin kiirelt peatun, mine siis maha. Et hind on 8£, mis paberraha sul on? Andsin kümneka, sain 2 tagasi ja siis kiirelt välja 🙂

Seekord tuttavaid lennujaamas ei olnud, võtsin Starbucksist päeva esimese cappuchino ja juustukoogi muffini ja veepudeli teekonnaks, tegin vetsus meigi ja juba oligi lennukisse minek. FlyBe puhul on see alati 30 min enne lendu, aga seekord oli mul British Airways lend, vaja oli täpselt Londoni Heathrow lennujaama saada, et ma õigeks ajaks kohale jõuaks. Hind kah vastav, 60£ üks ots ja tasuta ei antud miskit.

Lend läks kiirelt ja oli mugav, sest noh, korralikud istmed ja ruumi oli rohkem. Und ei tulnud, nii lugesin siis.

20170520_185617Lennujaamas läks ka kõik kenasti, sest selgus: just terminal 5 juurest lähebki buss nr 8, mis mul vaja oli. Buss tuli paari minutiga ja üks noormees oli ka samale coachingu koolitusele minemas. Tema ei saanud kaardiga maksta ja sularaha oli tal vähe, nii ostis vaid üheotsa pileti. Siis mina, et palun samma kohta edasi-tagasi pilet ja andsin 10£. Nägin enne, et mingi 6-7£ oli olnud hind. Bussijuht vaatas raha, vaatas mind lolli näoga ja viskas raha tagasi. Mina, et wtf, ma ju nägin, et ta võtab cashi ka. Ja siis sain aru: ma olin eelmine päev jube tark olnud ja sularaha võtnud, aga Belfastis on ju igal pangal oma kupüürid ja mujal UKs neid ei aktsepteerita. Mina siis, et mis kell te välja sõidate? Bussijuht, et kohe praegu. Mina, et mis kell uus buss tuleb? Bussijuht, et 20 minuti pärast. Läksin siis lollilt tagasi, võtsin ATMist õiged kupüürid, valuutavahetuses lasin 20ka veel väiksemaks lahti vahetada, et järgmine bussijuht mu peale karjuma ei hakkaks ja varsti siis uuele katsele. Sõit oli üle poole tunni ja õnneks mingi hetk tuli kari naisi peale, kõik küsisid samasse kohta pileti, seega vaatasin, millal  nemad välja lähevad ja läksin nende kannul ka.

Õnneks aega oli endiselt, seega oli mahti vetsus käia (seekord lausa 4 vetsu kokku, nii meestele kui naistele sama järjekord), kohvi juua (õnneks lubati jälle jookidega saali), vaatasin et mu enda coach (st ka õpilane, aga teeb minu coachimist) ka kohal, ja võtsin jälle viimases reas kõige äärmises kohas istet. Siis on ruumi, tavaliselt keskel istudes on igavene jama.

Ja päev läks lennates. Ma tavaliselt ikka piilun kella, sest uni kipub peale, aga seekord ei pidanud vaatamagi. Sain oma coachiga ka räägitud, kiitsime ja innustasime üksteist ja oligi aeg 17.30, et siis jälle tuldud teedpidi tagasi minna. Buss läks 19 minuti pärast, seega kiirelt jälle peatusesse ja lennujaama.

Nüüd oli mul vaja saada terminali nr 3, metrooga. Ja siis jälle oodata oma 2 tundi. Tagasilend Aerlingusega ja Dublini, jällegi 60£, sest kõik teised lennud Belfasti olid kas läinud või ma poleks teistesse lennujaamadesse jõudnud. Seega Dublini, terve lennuk oli kas ragbi või jalkamängijaid täis. Hirmus uni tuli peale, aga magada ka ei saanud, lihtsalt silmad jooksid vett. Siis veel pool tundi lennujaamas kolada ja siis bussile. Ja bussis ka und ei tulnud, pigem kippus süda pahaks minema. Ja lubasin endale, et enam kunagi niimoodi ei planeeri minekut-tulekut. Lihtsalt seekord läks raha nagunii rohkem lendude peale, ei tahtnud veel ööseks ka jääda. Omas voodis magamine ikka parim asi!

Õnneks buss oli isegi 10 min varem kohal, siis kiirelt veel 10 minti jala koju ja magama.

Never again