Life as an inspiration

Month: January 2022

Lugemise väljakutse 2022

1. Eesti autori luuleraamat 

Ja siia

2. Raamat kirjanikult, kelle ees- ja perekonnanimi algavad sama tähega 

3. Karl Ristikivi raamat (100 aastat Ristikivi sünnist) 

4. Eesti autori raamat, kes on küll palju raamatuid kirjutanud, kuid sina pole veel tema raamatuid lugenud 

5. Raamat, mille autor on prantslane 

6. Raamat, mis ilmus aastal, kui su laps sündis (või mõni muu pisike sugulane) 

7. Victor Hugo raamat (220 aastat Hugo sünnist) 

LV 8 (6/52). 2021. aastal ilmunud tõlgitud noorteraamat

Sarah Crossan “Iiris”

Varrak, 360 lk

Nägin kellegi soovitust ja haarasin kinni. Meeldis. Väga meeldis, sest noortekad ei ole eriti minu lemmikud. Eriti meeldis see, kuidas kõik kirja pandud oli. Nagu päeviku või sõnumite vormis, üks lause siit ja teine sealt, algul oli veidi imelik lugeda, aga ruttu harjus ära ja tegelikult tahaks ise ka niimoodi kirjutada osata.

***

Oh, jah, kukkusin küll.

Aga vaata… ma olen juba pikka aega kukkunud

***

See tume kraam maitseb nagu paratsetamool.

Just. Miks peaks keegi seda üldse sööma.

Üritavad vinged vennad olla.

Ega sa ometi śokolaadisnoob ole?

Snoob võib igal alal olla.

Niiviisi peenutsejad meid ära tunnevadki – panevad tähele, mida me kanname ja ostame ja sööme ja nii edasi.

***

Inimesed jäävad alati paigale – kannatavad ära igavuse ja kahetsuse

***

Kui oleks võimalik õppida armastust ära teenima, nagu saad õppida klaverit mängima või verbe päärama, siis minule kirjutataks alati märkus: pead rohkem pingutama.

***

Peggy astub uksest välja.

Munad, teatab ta,

juhib Marla taime juurest minema

vähimagi huvita selle vastu,

mida Marla just rääkis.

Herlilane lendab nende kannul majja.

***

Ma igatsen su järele, ütleb ta.

Ma igatsen su järele, ehki sa oled siinsamas.

9. Mälestades Jaan Kaplinskit – üks tema raamat 

10. Raamat, mille kaanel on tiigri pilt või selle pealkirjas on sõna „tiiger“ (2022 on tiigriaasta) 

11. Väga soovitud raamat! Loe raamatut, mis on Raamatuvahetuses saja enim soovitud raamatu hulgas 

LV 12 (7/52). Perekonnasaaga. St. tegelased on ühe perekonna erinevatest põlvkondadest.

A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus II”

Rahva Raamat, 592 lk

I osa on mu lemmik lapsepõlvest, loetud sadamiljon korda. Ja V osa ka üsna sama palju. Põhjuseks see, et kodus olid vaid I ja V osa. Nüüd siis on hea põhjus järgmisi osasid lugeda.

Teises osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli, natuke on tuttavat tegevust ka, sest film “Indrek” on nähtud ja igapäevases käibes on ikka ütlus, et “härra Maurus ei maga kunagi, kui talle raha tuuakse”. Kui aga need tuttavad kohad välja jätta, siis oli ikka väga pikk ja raske lugemine. Nii palju ühesugust heietust, kõigilt tegelastelt. Härra Maurus sõimab kõiki hulluks ja mitu lehekülge on sama jutt. Isegi vend Andrese kiri oli harimata poisi kohta väga pikk ja arukas ja üks meeletu heietus.

Natuke pettunud selles osas, lootsin, et on rohkem ka Vargamäe osa. Poole raamatu peal vist korra Indrek läks alles Vargamäele, ma juba hakkasin muretsema, et kas üldse ongi seda põlvkondade vahelist teemat ka. Õnneks oli. Järgmised lugemata osad loen ka mingi hetk kindlasti, praegu on sellest raskest raamatust pisut pausi vaja.

LV 13 (5/52). Lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis

Mihhail Lermontov “Meie aja kangelane”

Eesti Raamat, 224 lk

Muud noorpõlve lemmikud ei sobinud, sest selles eas eelistasin ma uute raamatute asemel oma lemmikuid korduvalt lugeda (nt Jane Eyre, Tõde ja Õigus I ja V, Sõdurjumala teener, Röövlitütar Ronja).

Keskkooli ajal tuli Vene kirjandus kohustuslikku kirjandusse ja ühel suvel otsustasin aega kasulikult kasutada ja kõik etteantud raamatud ära lugeda. Mis oli viga, sest septembriks ei mäletanud ma Anna Kareninast suurt midagi. “Meie aja kangelase” lugesin uuesti, sest see oli üsna õhuke õnneks. Ja kuidagi mõnus oli. Üks osa oli ka juba vene keele tunnist tuttav, lugu pimedast poisist (ja ainus, mida ma sellest õppisin ja siiamaani ka mäletan, oligi, kuidas on “pime” vene keeles”).

Fatalisti osa mäletasin ka, aga minu peas oli see lugu kuidagi hoopis teine. Nii et kuigi oli hea raamat, siis mäletasin ma sellest endiselt natukene ja sedagi valesti. 

***

Niisugused on inimesed! Kõik nad on sellised: teavad juba ette kõiki teo halbu külgi, aitavad, annavad nõu, isegi kiidavad selle heaks, nähes, et teist abinõu ei ole; hiljem aga pesevad käed puhtaks ja pööravad meelepahaga selja sellele, kel oli julgust vastutuse kogu raskust enda peale võtta. Kõik nad on niisugused, isegi kõige paremad, kõige targemad!…

***

Ideed on orgaanilised olendid, on keegi öelnud: juba nende sündimine annab neile vormi, ja see vorm on tegu; see, kelle peas on sündinud rohkem ideid, tegutseb rohkem kui teised; seepärast peab ametnikulaua külge needitud geenius kas surema või hulluks minema.

***

Me mõistsime teineteist kiiresti ja saime headeks tuttavateks, sest sõpruseks ei ole ma võimeline: kahest sõbrast on üks alati teise ori, ehkki sageli kumbki neist seda endale ei tunnista.

***

Ta kerges, kuid suursuguses kõnnakus oli midagi neitsilikku, tabamatut määratlusele, kuid mõistetavat pilgule.

***

Esiteks, need (silmad) ei naernud, kui tema naeris! Kas teil pole olnud juhust tähele panna niisugust kummalist nähtust mõnede inimeste juures? … See on kas tigeda loomuse või sügava, püsiva nukruse tunnus.

***

Sest midagi halvemat kui surm ju ei juhtu – surmast aga ei pääse!

14. Koleda kaanepildiga raamat 

LV 15 (15/52). Raamat, mille kaanel või pealkirjas on libikas (liblikad) 

Lucinda Riley “Liblikatuba”

Varrak, 576 lk

Uhkes Admirali House nimelises majas elab pea 70 aastaseks saav Posy ja tema elu on sama kirju olnud, kui liblikatiivad. Ometi on üks suur saladus seoses tema lapsepõlvekoduga just välja tulemas.

Seda teades hakkasin lugema ja kuna raamat oli nii paks, läks juba see “suur saladus” meelest ja alles viimase paarisaja lehe lugemisel hakkas siis asi selles suunas edenema. Rohkem oli lihtsalt selline tunnete ja suhete draama.

Vaatasin, et autoril on palju teisi raamatuid veel, mida rohkemgi kiidetakse, ilmselt peaks midagi muud veel lugema, et oleks võrdlusmoment. Liblikaraamat jäi natuke nõrgaks ja eluvõõraks.

16. Vali üks vikerkaare värv ja loe seda värvi kaanega raamatut 

17. Raamat, millel on mitu autorit 

LV 18 (9/52). Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt 

Katrin Pauts “Minu Praha”

Petrone Print, 232 lk

Muhu raamatuga minu lemmikuks saanud autor, kellelt siis hea meelega järgmise elulise raamatu valisin. Ise olen Prahas käinud, vaid 3 päeva ja sealgi läks suurem osa poodides käimisele, aga vähemalt on ilus mälestus olemas. Raamatus mainitud kubistliku lambiposti juures sai ka pilt tehtud, ja nii 10+ aastat hiljem avastasin, et see oli vale lambipost… Sõbrannaga kõndisime juhiste kohaselt kuhugi kõrvaltänavasse ja seal oli väga kummaline lambipost ja kubismist teadmised puudusid, nii elasime õndsas teadmises, et see oligi see… Ei olnud 🙂

Katrin Pauts oma tuntud headuses ja mõnusalt enesekriitiline ja irooniline raamat. Mulle nii meeldis!!! Ja ühtteist sai teada ka, näiteks, et Kafka on ka Prahas sündinud. Lisaks olevat tema soov olnud, et kõik käsikirjad pärast tema surma põletatakse. Et kohalikud ei armasta eriti mereande. Või miks Vahva sõdur Sveijki juhtumisi kohalikud ei fänna- pidavat olema sedasorti kirjandus, mida intelligentne inimene peaks häbenema. Mul kohe kergem, sest see on raamat, mida olen 3 korda alustanud, iga kord natuke kaugemale jõudnud, aga naljakate kohtadeni pole veel jõudnud ilmsellgelt. Ja et ma ise ei salli ka üldse small talki, siis Kanada Danielle seiklused olid just minu huumorimeelele sobivad.

***

Kirjaniku varandus on see, mida elu annab: annab sidruneid, kirjutadki sidrunitest.

***

Praha õppetund – väga lähedalt ei ole mõtet midagi ilusat vaadata.

***

Loovkirjutamise mäng – prindi oma tekstid välja, lõika ribadeks ja hakka neid uueks looks kokku panema.

***

Olen kajakäituja – kui keegi mu ees mingit sõna pidevalt kasutab, hakkab see mulle külge

19. Raamat kirjanikult, kelle perekonnanimi on võimalikult sarnane sinu enda omale 

20. Võrratu kaanepildiga raamat 

21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde 

LV 22 (14/52). Küsi oma raamatukoguhoidjalt „palun üks raamat“ ja loe läbi, mis sulle antakse 

Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”

Varrak, 384 lk

Olude tõttu sai siis minu raamatukoguhoidjaks sõps, kes töötab raamatukogus ja ainsaks tingimuseks oli, et ma saan raamatut kas Elisas või Ellus lugeda. Kätlin juba teadis, mis mulle meeldida võiks. Hoiatas ette, et paks raamat ja võib mõnes kohas igavalt pikale minna. Minu arust ei läinud. Palju oli ka äratundmist, kui autor Kilimanjaro lähedal Arushas käib. Aafrikaga on mul ka oma teema, millest pole veel isegi aru saanud.

Ja raamatusoovitus oli nii täppi, kui olla saab! Milline vinge raamat! Seal oli nii palju lahedaid tsitaate (“Nairobi oli toona primitiivne, hall ja lagunenud väikelinn, nagu anśoovisepurk oma laineplekkidega”… “aga korra oleksin äärepealt kokku põrganud vastu tuleva lehmaga; ta oli mustjaspruun ja tuledeta”… “Karen Blixen: Tahan anda kõigile noortele naistele kaks nõuannet: lõigaku juuksed lühikeseks ja õppigu autot juhtima. Need kaks asja toovad ellu tohutu murrangu”), väga hea tõlge ja no loomulikult sai mu 2 aastat pausil olnud reisikirg uuesti ellu äratatud. 

Lood naistest, kes meeste maailmas oma sõna maksma panid (tervislikel põhjustel reisimine oli alati hea vabandus). Lood naistest, kes rändasid ümber maailma kaasas vaid käekott ja seljas ajastutruu riietus, korseti ja kübaraga loomulikult. Naised, kes tegid kunsti juba siis, kui nende osa elust oli vaid lõputult paljuneda ja loota, et mõned lapsed ka ellu jäävad, ise samamoodi. Või lugu Jaapani kunstnikust, kes enda sõnul kardab seksi ja selle foobiaga võitlemiseks teeb peenistega kaetud pehmeid tugitoole ja triikimislaudu (“Teen pehmetest peenistest kuhja ja heidan nende keskele, siis pole hirm enam nii suur”- Yayoi Kusama). Vinged naised, kes on ka tänapäeval suureks eeskujuks

Igatahes tahan selle raamatu omale paberraamatuna ka soetada, et uuesti ja uuesti üle lugeda. See pidi soovitaja sõnul parim hinnang olema!

23. Raamat, mille on kirjutanud või illustreerinud sinuga samas koolis või muus institutsioonis käinud kirjanik 

24. Raamat, mis kuulus David Bowie 100 lemmikraamatu nimekirja 

25. Raamat, mille esikaane taustavärviks on must 

26. Eesti kirjaniku ajalooromaan 

LV 27 (10/52). Raamat Jaan Martinsoni raamatublogist 

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

Eesti Raamat, 444 lk

***

Mina loen telefonist e-raamatut

Mees: mis teed?

Mina: loen raamatut

Mees: Mis raamatut?

Mina: Krimkat

Mees: Aga sulle ju ei meeldi krimkad?

Mina: Väljakutse pärast. Ja see täitsa meeldib 🙂

***

Nii et tänu väljakutsele olen avastanud mitmeid krimkasid ja isegi rahule jäänud. See raamat sai kiirelt valitud, sest oli Elisas olemas…. Paksus ehmatas, sest see tähendas, et kui hakkasid juba kuritegude niidid vaikselt kokku jooksma, siis ilmselgelt oli midagi veel peidus. Ja veel. Ja veel. Ja lõpulause oli viimasepeal 🙂

28. Minu naabrid, ehk kui oleksid kirjanik, olek(id) sinu teos(ed) raamatukogus just nende kirjanike vahel. Loe mõlemalt üks teos. Võid omale valida ka pseudonüümi, aga pane see siis tutvustusse kirja ka. 

29. 2022. aastal ilmunud lasteraamat 

LV 30 (17/52)  Raamat kirjanikult, kes kirjutaski ainult ühe raamatu 

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows “The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society”

Bantam Dell, 307 lk

Raamat, millest palju kirjutatud ja film ka olemas. Minule olid mõlemad tundmatud. Valisin siis raamatu, sest leidsin selle odavalt kasutatuna (tellisin Prantsusmaalt ja isegi mõnedele sõnadele olid harilikuga peale kirjutatud prantsuse keeles tähendused).

Ja kui algul tundub, et 2 autorit ju, et kuidas siis mõlemad ainult 1 raamatu kirjutasid, siis lõpus selgus: peamine autor on ikka Shaffer, aga kui tal tervis kehvaks läks, palus appi venna/õetütre, kes on ka kirjanik, ja tema siis aitas lõpuviimistlustega. Wikipeedia sõnul ilmus raamat lausa postuumselt.

Terve raamat on kirjutatud kirjadena. Kirjanik Juliet saab teada II maailmasõja aegsest Guernsey saare elust ja sealsest raamatuklubist. Kui algul ei tundu teema eriti huvitav olevat, et sellest raamat kirjutada, siis lõputute kirjade ja kohapeal käimisega tuleb liigutavaid lugusid aina juurde.

Algul oli seda raamatut üsna raske lugeda, sest tegelasi oli palju ja ma ei saanud pikalt aru, kes on kes. Kaalusin lausa mõtet, et poole lugemise pealt võiks ikka filmi ära vaadata, et oleks kergem tegelasi ette kujutada, aga pidasin ikka lõpuni vastu. Kuskil poole pealt hakkas lugemine juba paremini edenema, nimed said selgeks. Lisaks õpetas ajalugu ja geograafiat, Guernsey saarest polnud ma varem kuulnudki. 

***

The old adage – humor is the best way to make the unbearable bearable – is true

***

I have fallen in love with two men: Eben Ramsey and Dawsey Adams. Clovis Fossey and John Booker, I like. I want Amelia Maugery to adopt me; and me, I want to adopt Isola Pribby

LV 31. (12/52) Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised) 

Graham Greene “Armastusloo lõpp”

Kirjastus Postimees, 288 lk

Otsisingi Ellust märksõnaga “lõpp”, tuli see ja üks teine, mis tundus veelgi masendavam (vanemad ja laps ja võimalik, et lapse elu üle peavad otsustama). See raamat tundus ka üsna masendav lugemiselamus tulema, kus keskealine Londoni äärelinna kirjanik teeb kirjanduslikku uurimistööd ja selle tulemusel armub uuritava abikaasasse. Ja ometigi ühel hetkel naine lõpetab igasuguse suhtlemise ja kaob.

Oli masendav, samas oli ka hea lugemine, ise ka üllatusin. Ma ei tea, kas ma seda teistele soovitaks, lugemiselamuse mõttes ilmselt mitte. Aga kes ise ka kirjutavad, neile küll, huvitavad laused ja hea tõlge oli. Va sõna “lembimine”, see on kuidagi naljakas sõnavalik. 

***

Palju aitas ka see, et ma ei osanud kuigi hästi prantsuse keelt. Inimese jutt kõlab hirmus tõepäraselt, kui ta ei tea õigeid sõnu.

***

Miks see lubadus pidas vastu – otsekui inetu vaas, mille keegi tuttav on meile kinkinud, ja me ootame, et koduabiline selle lõhuks, kuid aasta aasta järel lõhub ta esemeid, mida me väärtuslikuks peame, inetu vaas aga jääb?

***

Tal oli pikk hall habe ning supiplekidega vest ja ta nägi välja nagu viktoriaanlik luuletaja, tegelikult kirjutas ta pisut nukraid mälestusi koertest, keda ta oli tundnud.

***

Meeles on vaid, et me mõlemad olime närvis ja et lembimine läks kehvasti.

***

Niikaua kui inimene on õnnelik, talub ta ükskõik missugust distsipliini; alles õnnetus pöörab tööharjumused segamini

***

Susi söögu sind, kõrtsmik, ja sinu rinnakat naist. Kõigile kupeldajatele ja hooradele  rõõmsat süüfilist ja õnnelikku tripperit

Ta oli otsekui isa, kes tuleb oma lapsele kooli vastu ja viib välja. Aga laps on tema ise.

LV 32 (16/52). Anagramm, ehk loe kirjanikku, kelle nimest moodustatud anagramm oleks päriselt olemasolev sõna või väljend (kõik keeled lubatud) 

Lizzy Dent “Suvetöö”

Eesti Raamat, 390 lk

Anagrammiks tuli Dizzy Lent ehk “uimane paast” ja minu arust väga vinge väljend, tõepärane. Elisa äpp pakkus, et “populaarne, loe kindlasti!”, haarasin siis lennult. Kaanepilt on ka imeline

Birdy Finch otsustab purjus uitmõtte ajal ennast tõepoolest sõbrannana esitleda ja tema asemel ühe suvise tööotsa võtta. Sõps ei taha seda nagunii ja mis see siis ära ei ole… Või siiski, äkki on keeruline, eriti kui pead tegema näo, et oled professionaalne ja muljetavaldav veiniekspert…

Lugu ise väga vinge, seda annab välja mõelda ja kõik see veini ja toidumaailma info! Korralik lugemine. Ainsa loogikaveana tundub, et autor pole elusees ise kõrvenõgest katsunud. Ei ole ikka nii, et haarad lehe, nuusutad, hoiad peos ja kui keegi mainib, et ee, see ju nõges, siis saad aru, et tõepoolest sõrmed kihelevad. Kõrvetada saad ikka nii et RAKSTI KOHE tunned 🙂

33. Loomingu raamatukogu sarjas 2 aastat või 22 aastat tagasi ilmunud teos 

LV 34 (8/52). Kirjastuse Eesti Raamat raamat, mille kaanel on sõna „krimiraamat“ 

Anna Jansson “Tütar kadunud”

Eesti Raamat, 318 lk

Pildi järgi leidsin Elisa äpist, hakkasin kohe lugema. Nüüd alles avastasin, et autor on naisterahvas! Krimid ei ole minu lemmikud, aga nüüd see sari on küll midagi, mis tuleks vist ka ikka lõpuni lugeda. Lugu vaneminspektor Kristoffer Barki tütrest, kes 5 aastat tagasi kadunuks jäi ning keda isa endiselt otsib. Uppumist peetakse kõige loogilisemaks seletuseks, kuigi keha jäi leidmata. Nii ei saagi isa rahu. Ja see pole veel kõik…

Head lühikesed peatükid, mõnus oli lugeda ja kaasa mõelda. Ei tea, kas ma olen nüüd ka krimka usku pööratud või mis?

LV 35 (11/52) Saareraamat – tegevuskoht on mõni päris või väljamõeldud saar 

Heli Künnapas “Helisevad ööd saarel”

Heli Kirjastus, 124 lk

Hoogne ja romantiline lugu muusikahuvilistele. On aru saada, et autor armastab ka muusikat, sest seda on loos palju. Kohe naljakas oli midagi kerget lugeda, kui just oled tõsise krimka loetud saanud (Kastanimunamees). Aga raamatud ongi erinevad.

Plussiks kindlasti elutarkused, mis vestlustesse kenasti sisse on pikitud. Miinuseks toimetajatöö, sest vigu ja korduseid (naeratama ja silmi pööritama!!!) on natuke palju sees.

***

“See on küll nüüd üllatava väide, mille tõestamiseks”… kuidas lause siis edasi läheb?

Kordused 

“Seega ei mingeid probleeme öiste harjutamistega,” naeratan mõistvalt. 

“Sa tead, millest ma räägin!” naeratab Sander vastu.

Noogutan jätkuvalt naeratades

***

Surun pillikasti kõvemini enda vastu ja toetan pea bussi seljatoe vastu.

Õlgadeni juukseid on esinemiseks lihtne korda seada, kuid tuulisel praamil lendlevad need täiesti kontrollimatult ümber mu pea, sest patsiks kokkusidumiseks on need kahjuks liiga lühikesed

***

Ja seda ütleb mu elukaaslane, kes peaks mind armastama ja olema inimene, kellega ma kogu oma maailma jagan?

***

Nüüd elad sina muusika sees ja mõjutad inimesi, mina aga võitlen igapäevaselt oma õiguse eest muusikat armastada.

36. Hendrik Lindepuu kirjastuse raamat 

Aga sii

37. Raamat kirjanikult, kes ei ela oma sünnimaal 

38. Raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas või vanglas 

LV 39 (3/52). Raamat, mille pealkirjas on vähemalt üks B-täht 

Charlie Mackesy “Poiss, mutt, rebane ja hobune

Rahva Raamat, 128 lk

Juuli 2021, Tartu Apollo

Mina: Vabandage, kus teil selline raamat on, kus on pealkirjas mutt ja rebane, jube ilusad pildid on ka. Vist inglase illustreeritud (olin enne lasteraamatud kõik üle vaadanud, ei leidnud. Ja illustratsioonide kohta teadsin, et ilmselt inglase tehtud, sest aasta varem olime ühe Londoni sõbrannale samade illustratsioonidega T-särgi kinkinud)

Poemüüja: ???????

Mina: kordan oma juttu

Poemüüja: ?????? (ja läks kolleegilt küsima). Mõne sekundiga oli raamat leitud. Noorteosakonnast. Minu arust “mutt ja rebane ja vinged pildid” olid täiesti suurepärased märksõnad. Selgus, et ei olnudki 🙂

See raamat läheb kohe sinna “tähtsate raamatute” riiulisse, mida koduvalt hakkan üle lugema. Meenutas Väikest printsi, aga lühemalt ja kuidagi mõnusamalt olid need tarkused edasi antud. Väikest printsi uuesti ei viitsiks lugeda, seda siin hakkan aga pidevalt sirvima.

Ja muidugi pildid, tahaks ise ka osata sama lahedalt joonistada. Ja noh, tekstiga “armastus võidab kõik” T-särk peaks ikka ka omal olema. Ja mõni raamitud print ka võiks seinal rippuda… Ja nüüd tahaks kooki ka veel…

***

Kui sul mõni asi kohe välja ei tule, söö veidi kooki.

Ah nii, ja see aitab?

Alati. 

40. Raamat, mille kaanel on näha planeeti või mõnd taevakeha 

41. Raamat, kus on alla 100 lehekülje 

42. Raamat, mille kaanepildil on king/saabas vms. jalavari (võib ka koos jalaga) 

43. Raamat, mille autor on kandideerinud Nobeli preemiale 

LV 44 (1/52). Ühe ja sama autori kaks raamatut: üks, mis kirjutatud lastele ja teine, mis kirjutatud täiskasvanutele 

J.K.Rowling “Ickabog”

Varrak, 288 lk

Rohkem kui 10 aastat tagasi alustatud raamat, mis vahepeal jäi ootele, et täiskasvanutele kirjutada (ja mul on selle üle hea meel, sest ma poleks arvanudki, et Rowling nii head krimi ka kirjutab) ja üllatuslikult andis Covid-19 saabumine põhjuse kõik uuesti korralikult kirja panna ja lugu ära lõpetada. Mõnus lugemine, samas ei ole lasteraamatus ka pahalaste ja ka süütute inimeste tapmisega kokku hoitud.

Vahvad killud:

Palju meeldivam oli elada ilusates häärberites, mis käisid nõunikuametiga kaasas, ning kanda edasi erilist nõunikurüüd, mis tähendas, et nad tohtisid minna koogipoodides järjekorras kõige ette.

***

Ta oli väga hea inimene, kes käis sõprade lapsi hoidmas  ja laulis kohalikus kooris

***

…tapsid seal elanud vanaproua, kes, nagu teid võiks ehk huvitada, oli kirjutanud mitu kaunist illustreeritud raamatut Fluma jões elavatest kaladest.

***

Kõrbenud servi ja vettinud põhju tuleb ikka ette, ka parimatel. Kääri käised üles ja alusta midagi uut, ütlen mina. Pole mõtet hädaldada millegi üle, mida muuta ei saa.

Robert Galbraith “Siidiuss”

Varrak, 496 lk

Rowlingu pseudonüümi alt kirjutatud Cormoran Strike lugude esimene osa sai loetud 2021, nüüd siis oli põhjust teine osa ette võtta, sest kuigi esimene oli päris paras pähkel lugeda, tahaks ikkagi teada, mis siis seal põhitegelastega edasi juhtub. Ja eesti keeles oli krimi palju mugavam lugeda ka. Näis, kas saab järgmised osad ka kuhugi siia teemadesse sobitada või peab uut aastat ootama.

Kirjandusmaastikul toimunud mõrv, võibolla oli sellepärast palju põnevam lugeda, et omal oli ka kuidagi südamelähedasem (kirjutamise, mitte mõrva tõttu siis). Ja nt Hay festivali on 2 korda mainitud, mina avastasin selle laheda sündmuse eelmine aasta ja plaanisin ka täitsa minna ja noh, selle sündmusega läks nagu praktiliselt kõigi plaanidega 2020 ja 2021 aastal. Äkki 2022 õnnestub?

***

Ma valdan rekonstruktiivset deduktsiooni

LV 45. (13/52) Raamat, mille kaanel on kell

Nicola May “Väike nurgapood. Kingitus”

Pegasus, 288lk

Väikselt see kell seal kaanepildil on, aga ometi olemas. Sest kuigi mulle raamatu teine osa ei meeldinud eriti, siis olen otsustanud, et loen nad ikka kõik ükshaaval läbi, kui Ellus olemas. Kolmas osa oli pisut parem, kui teine. Natuke igav, aga loogikavigu ja konkreetselt asjade ette vihjamist oli vähem. Nate tegelase tausta arvasin küll kohe ära. Ja selle, kes siis nurgapoe omale saab. Uue laulusoovituse sain, polnud kuulnudki: Frankie Goes to Hollywood “The power of Love”. Ja juba Bridget Jonesis kasutatud nali oli ka kirjas, küll pisut teise nurga alt (Cockleberry Bay kiriklas polnud niisugust sekendamist nähtud sellest ajast peale, kui seal oli kahekümne viie aasta eest etendatud täiskasvanute versiooni jõulumüsteeriumist, kus Joosep viskas oma naise selle eest kodust välja, et tollel oli olnud armusuhe peaingel Gabrieliga).

***

Varastab see, kes on hädas, valetab see, kes kardab

46. Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on lühem kui viis tähte 

47. Raamat, mis ilmus su ema sünniaastal 

48. Raamat, mille pealkirjas on mainitud linna 

LV 49 (2/52). Raamat teemal, mis on olnud eelmiste aastate LV nimekirjades 13. kohal (Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.) (LV 2018))

Piret Raud “Kaotatud sõrmed”

Tänapäev, 173 lk

Laenatud raamat, ei teadnud, mida oodata ja autor on ka minule uus. Ja millised lood! Naljakad, vaimukad, üllatuslikud! Ja ülivinged illustratsioonid ka.

***

Iga intelligentne inimene peaks olema lugenud “Klaaspärlimängu” (mina ei ole…)

***

Paula astuski raamaturiiuli juurde ja see rõõmustas mind – ka ma ise tavatsesin külla sattudes esimese asjana võõrustaja raamatuid uurida. Et Paula samuti niimoodi käitus, oli hea märk. (ma kipun ka seda tegema, no mitte kohe esimese asjana. Ja mu isa tegi ka alati, võttis tihti sealt kohe samas külas lugemise ette)

 

50. Kaks raamatut – ühe on kirjutanud ema või isa ja teise on kirjutanud tema poeg või tütar 

LV 51 (4/52). Raamat, milles kirjutatakse jooksmisest, käimisest, matkamisest 

Alexandra Heminsley “Kuidas minust sai jooksja”

Petrone Print, 264 lk

Mängin pidevalt mõttega, et tahan ka jooksma hakata. Tegevus, mis ei ole mulle mitte kunagi meeldinud, isegi lapsena mitte. Minu 60m kehvi tulemusi kommenteeri smu ema alati, et “sa ei olegi sprinter, sul on rohkem vastupidavust”. Mina ise eelistasin 60m jooksu 100m jooksule sellepärast, et üks oli teisest 40 m lühem. Ja vastupidavu smul jooksmises küll ei avaldunud, 300 m jooksus olin ma tavaliselt teistest pool maad tagapool, sest ma väsisin juba siis ära ja jõudsin mitu korda kõndida, enne kui tüdinud näoga kehkaõps siis finiśijoonel minu viimase, hapupiimase aja ka lõpuks kirja sai.

Aga siiski, äkki on mingi viis ka minusugusele, et jooksma hakata ja mingil müstilisel moel see isegi mulle meeldima hakkaks?

Raamatu autoril läheb kõik siiski tunduvalt paremini, kui minul. Mina jätsin eelmine aasta peale 3ndat jooksu pooleli, sest jalad olid nii valusad, et mitu nädalat andsid tunda ja ma kahtlustasin omal juba trombi või midagi.

*** Hapnik voolab pidevalt läbi meie keha, kuid kui me seda kiiremini sisse võtame, kui välja laseme, kuhjub lihastesse laktaat ja tekitab selle võluva “veoauto alla jäämise tunde”. See torgib, see paneb su valutama sõrmeotstest juuksejuurteni ja tagasi. Ja mis kõige tähtsam – see paneb nii paljud inimesed loobuma juba pärast kolmandat jooksukorda. 

***

Palju õpetlikke juhiseid, kuidas alustada, mida teha, mida mitte teha, mida varustust valides silmas pidada jne. Kõik väga head ja vajalikud nipid, isegi veekindla meigi juhised (MAC Liquid Last Aqualine lainer), kuidas ka peale maratoni enamvähem ilus välja näha (nt küünelakk üldiselt pikamaajooksul ei murene). Ka ajalugu ning seda, kuidas naisi on veel üsna hiljuti diskrimineeritud, sest “oli isegi ametnikke, kes hoiatasid, et pikamaajooks võib põhjustada naistel emaka väljavajumist. Alles 1972 lubati naisel esimest korda ametlikult maratoni joosta. Kes varem kõigi ja kõige kiuste jooksid, nende tulemused ei läinud lihtsalt arvesse. Ja esimest korda said naised maratoni olümpiamängudel joosta alles 1984.

Ainsana tekkis lugedes tunne, et on ikka eriline vingu see autor, sest kui ta oli San Francsiscos paar päeva, et oma unistuste linnas maratoni joosta, siis oli tal igal hetkel, juba lennates vist ilge koduigatsus. Et no ole nüüd tubli naine, sa lähed oma unistuste linna, kus sa vaid 3 päeva oled ja sa juba oled nii koduigatsuses? Et kas nüüd ei peak snagu nautima seda, KUS sa oled? Mina oleks kohe kindlasti kauem seal olnud, et esmalt ajavahega natuke harjuda ja ka rohkem linnas ringi käia.

***

Ei ole sellist asja nagu “ma ei saa joosta”. Kui sul on jalad ja kopsud, siis sa saad joosta (99,99% tõsi, samas mu tserebraalparalüüsiga sündinud sõbranna vaidleks ikka vastu…)

***

Jooksmine on kasulik (lisaks heategevusele ja kaalulangetusele) selleks, et kuhugi kiiresti jõuda. Selleks, et aru saada, kas oled jooksja, tuleb lihtsalt välja minna ja joosta

***

Ood kompress-sokkidele, need kontserditel ka head, kui pikalt püsti peab seisma

***

Shock Absorber Sportbra. Vaseliin, sest higistades hakkab sool nahal hõõruma

***

Tasapisi sain uuesti selgeks, et jooksen selle nimel, et parandada oma elu; ma ei parandanud elu, et olla võimeline jooksma.

***

Ta sai aru, et pohmakaga joosta ei olegi kõige hullem asi maa peal. Vastupidi, ta avastas, et kuidas pohmakast joostes isegi lahti võib saada

***

Kui sind selline elamus ootab (joosta läbi hommikuse San Francisco, kus jookstate jaoks pannakse kõik tänavad kinni ja inimesed tervitavad teid nagu kuninglike viisiitide ajal), miks sa siis üldse muretsed, kui kiiresti sa jooksed?

Ma arvan, et vajan tunnet, et …arenen.

Ja sa arvad, et arengut näitab kiirus, mitte oskus kogemust veelgi rohkem nautida?

***

Ära kunagi oma kangelasega kohtu (oli teinud intervjuu särava (sõna otseses mõttes) Carl Lewis ja Paula Radcliffe´ga

***

Selleks, et aru saada, kas oled jooksja, tuleb lihtsalt välja minna ja joosta (ja võimalusel lõbutseda seda tehes)

***

Lemmik enne-ja-pärast-jooksu jook on kohv ja pakk kookosevett, see on tulvil elektrolüüte ja parem kui glükoosijoogid

***

Joan Benoit Samuelson – 1 naiste maratoni võitja OM 1984

***

Ainuke, millele lahendust ei leia, on päevade algus suure jooksuvõistluse eel. Jooks on nagu elu, mõnikord lihtsalt läheb nii, sinu ülesanne on sellega hakkama saada. Palju tampoone, palju valuvaigisteid ja kindlustunne, et jooksujärgsed süsivesikud, mis sind ootavad, maitsevad veelgi paremini.

***

Oli isegi ametnikke, kes hoiatasid, et pikamaajooks võib põhjustada naistel emaka väljavajumist.

1972 lubati naisel esimest korda ametlikult maratoni joosta 

***

Ole tänades sama viisakas kui küsides (kui charity jaoks jooksed)

Löö end maratoni päevaks üles. Leia tooted, mis ei lähe kohe laiali. Nt küüned saad enne lakkida, see annab kohe palju juurde ja on ideaalne viis end kaunistada. Varbaküüsi aga mitte, sest siis on parem vigastusi kontrollida. Lõika nad 3-4 päeva hästi lühikeseks ja viili. MAC silmalainer, tal isegi sädelev lillakas roheline, mille eemaldamine võtab 3 päeva.

Püüa meeles pidada, et see peab lõbus olema. Sa teed seda enda jaoks, see siis varustuse ostmise puhul

Esimesena peab maanduma jala keskosa, umbes paar cm varbaotstest tagapool olev tallaosa

Kujutlusvõime on alati palju tõhusam rahakogumismeetod kui lõputu mangumine, nt kookide müük jne

Ripsmepikendused, st ta ei ole leidnud ripsmetushi mis peale 6 h veel laiali ei läheks

Oma asjade kotti:

Soojad mugavad riided, suuremad sokid või plätud, toit mis ei ole liiga magus (soolane on hea, aga kott loobitakse palju ja nt krõpsudest jääb alles vaid pudi), WC paber või salvrätid, valuvaigistid ja põletikuvastased (sest ei taheta teel olle sanda ja he akui omal, kasvõi abistada kedagi nendega). Tampoonid (serst keha võib reageerida, ka saab neid kasutada haavade puhastamisel jne). Telefon. Rahakott, transpordikaart, võtmed. 

Enne: äravisatavad suured lohvakad riided, mis soojenduse ajal peal. Suur prügikott vihma jaoks võta mitu, et aidata neid, kle ei ole. Banaan, küpsised, vesi (igaks juhuks, ja kui ise ei taha, äkki keegi tahab). Vaseliin. Pastakas. Haaknõelad. Glükoos. 

Määri jalad vaseliiniga kokku iga kord, kui kavatsed joosta kauem kyi 15 min. See päästab villidest, eriti kui sajab + saad mõnusad niisutatud jalad kui koju saad. Määri ka rinnahoidja alla õmbluste alla ka ja ei tohiks hõõruda.

52. Lastekrimka 

Üllatus: Võta ette selle riigi kaart, kus sa elad. Pane silmad kinni ja aseta näpp kaardile. Vaata, mis linn näpule kõige lähemale jäi. Loe läbi raamat, millel on nii palju lehekülgi (+/-10lk), kui on distants kilomeetrites näpu alla jäänud linna ja sinu kodulinna vahel.

Noortekirjanduse väljakutse #noortekirjandus

  1. Noorteromaan, mille valisid kaanepildi järgi

Sara Zarr “Ühe tüdruku lugu”

Päikese kirjastus, 188 lk

Kaanepilt, mis kõnetas rohkem kui tüüpilised noortekirjanduse kaaned (seal tavaliselt kas hullult graafilist disani kokku klopsitud või imalad lillekesed ja liblikad joonistatud). Ja sisukokkuvõte oli ka üsna intrigeeriv: lugu koolitüdrukust, kes 13 aastaselt keskkooli kutiga oma isale vahele jääb ja sellest tekkinud, levinud ning muteerunud kuulujutud saadavad teda ka mitu aastat hiljem. Rikutud maine mõjutab terve perekonna elu. Häbi on kõigile kui otsaette kirjutatud. Selle asemel, et asjale ametlik külg anda, teeb terve perekond näo, et midagi pole juhtunud. Ametlikuks tegemine tähendaks ju asjast r-ä-ä-k-i-m-i-s-t.

Lugu, mis võib igas koolis juhtuda. Ja millegipärast olen kindel, et endiselt saaks halva maine külge see “riivatu” tüdruk, mitte poiss. Aga miks see ikka nii on? 2 inimest on asjaga seotud, aga häbistatud saab alati tüdruk?

***

Hallitust meenutava värvi maja juurde

***

Samal ajal kui mina jõudsin oma igapäevasesse tupikusse ehk teise nimega koju

***

Siis ütles ta, et päevik võib koosneda millest iganes, näiteks joonistustest või luuletustest või loeteludest või ükskõik millest, ükskõik kuidas sa millegi kohta oma arvamust avaldada tahtsid, ja mitte keegi ei näe seda mitte kunagi.

***

Loomulikult olen ma selle peale mõelnud. Poisid mõtlevad, mis tunne oleks suudelda iga tüdrukut. Kaasa arvatud oma õpetajad.

***

Kas sa oled kuulnud seda nalja kahest teost, kes üle tee lähevad?

Kilpkonn ajas ühe teo alla ja sel ajal, kui politsei teist tigu küsitles ja küsis, mida too näinud oli, vastas ta, et ma ei tea, härra politseinik, see kõik juhtus nii kiiresti.

***

Ma naeratasin.

Ulatatud lusikas. Küsimus kooli kohta. Väljavaade saada kasutatud auto.

Mõnikord olid need tõesti just imeväikesed asjad, mida sai teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle

2. Veebruar Noorteraamat, mis on osa sarjast #noortekirjandus

Heli Künnapas, Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli kirjastus, 116 lk

Kiire lugemine, aga eks noortele olegi vaja sellist, muidu kaob huvi ära poole lugemise pealt. Lugu siis uude kooli läinud tüdrukust, kes kohe suurte draamade keskele satub.

Autorid on mulle mõlemad tuttavad, nii oli lugedes kogu aeg peas hääleke, et “see on tema kirjutad… see küll hoopis tema kirjutatud” 🙂 Kahe autoriga raamatuid olen vähe lugenud, nii oli see omamoodi huvitav lugemiskogemus.

Natuke ebareaalsed on enamik tegelaste nimesid: kas tõesti on ühes väikeses maakoolis ja veel samas vanuses lapsed nimedega Lola, Emely, Mario, Rayan, Rinaldo?

***

Backib offi ja vurrkannitama on head sõnad

Märts* Noorteromaani väljakutses saab lugeda meie oma Eestimaa autorite loomingut. Nii tänapäevast kui vanemat – valik on teie!

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

Tänapäev, 200 lk

Teine osa, esimese lugesin eelmine aasta. Justkui hoogsem lugu, aga samas nõrgem, kui esimene osa. Krimi osa on ka ikka sees, aga see käib kuidagi eriti kähku. Ega ei oskagi muud arvata, kiire lugemine, aga ma püüan nüüd rohkem ikka lugeda neid raamatuid, mille esimene osa loetud on. Et oleks ülevaade tervest sarjast

Raahel ja Kent

Mina tundsin end pigem sitaseene kui õnneseenena


4. Aprill. Noortekirjanduse väljakutses loeme Hea noorteraamatu tiitli saanud raamatut.

#noortekirjandus Hea noorteraamat 2019 Julie Buxbaum “Kui sõnadest jääb puudu”

Rahva Raamat, 288 lk

Taaskord väga hea avastus noorteraamatute hulgast, auga oma äramärkimist väärt. Pilguheit autismimaailma, eriti just sellesse, kuidas inimesed mõtlevad, kui nad on pisut teistmoodi, kui tavalised inimesed.

Mõnusaid lauseid või mõtteid ei saa ära märkida, sest noh, telefon läks merekooli ja kõik screenshotid ühes sellega.

5. Mai Noortekirjanduse väljakutses teeme ise korrektuuri koolide kohustuslikku kirjandusse ning pakume omaltpoolt välja raamatu, mis neis nimekirjades olla võiks. Valige siis hoolikalt ja pange oma raamatumuljesse kirja ka, miks just see raamat peaks teie arvates kohustuslike nimekirjas olema.


#islandikirjandus

  1. Islandi saagad

Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

Varrak, 400 lk

Raamat räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Ja peategelane on siis autori vaarisa minnes ajas tagasi 30 põlve. Ma üldse imestan, kuidas on neil veel alles infot sellest, mis juhtus näiteks aastal 890. Et see on ju nii ammu.

Eks palju ongi infot stiilis “sellest on laul, sellest on luuletus, selle kohta käib legend, see oleks võinud nii juhtuda…”

Kogu raamatust jäi meelde see, et viikingitele tegid palju jama merevees elavad laevaussid. Et rebastele ei meeldi märjaks saada ja nad eriti ujuda ei taha seetõttu. Ja et osad Islandlased näevad välja nagu Bjärk, sest viikingite teele jäid ka Siberi alad. Jälle targem 🙂

Ja küll ma kadestasin neid, kes õhukesi, 80lk paksuseid saagasid lugesid…


3. *Islandi kirjanduse väljakutses saab lugeda Islandi autorite krimkasid ning põnevikke. Märts, Islandi autori krimka #islandikirjandus

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus “

Varrak, 384 lk

Lastemaja lugude sarjast 3 osa, eelmine sai aasta tagasi loetud, nüüd ootasin, millal siis miniväljakutsesse Islandi krimi tuleb, et edasi lugeda. Muidu turvalist Islandit raputab jälle karm kuritegu, seekord on kaasatud karm sotsiaalmeedia. Huldar ja Freya ei saa ka ikka aru, mis nad siis tahavad… Oeh. Esimesed kaks osa olid väga karmid ja põnevad, nüüd läks natuke igavamaks minu arust. Kuidagi põhirõhk oligi inimesuhetel ja suhtedraamadel politseijaoskonnas. Aga hea lugemine oli ikka.

Aprill. #islandikirjandus Eesti autori raamat Islandist

Tui Hirv “Minu Reykjavik”

Petrone Print, 240 lk

Kuna “Minu Island” on mul ammu loetud, see üks väheseid raamatuid, mis ka enda olemas (kingitus), siis loomulikult tuli ka pealinna raamat lugeda.

Ja kuna mu telefon kukkus just WC potti ja ma pole kindel, et sealse info enam kätte saan, siis ilmselt on läinud ka huvitavamatest kohtadest tehtud screenshotid… Kui ma just uuesti üle ei loe 🙂

Mäletan vaid seda (ja kirun end, et miks ikka KOHE asju kirja ei pane), et pealinna kohta väga hea ja põhjalik raamat, autori oma mõnusa huumori ja vimkadega. Ainsana hakkas veidi segama, et iga asja ja saiapoe ja kohviku ja piimapoe juurde käis ka muidugi tänavanimetus ja Islandil on need ju sellised, et ei oska hääldadagi, et kuidagi paljuks läks. Ka ei viitsinud ise nt googeldama hakata, et kuidas nt tähte Þþ hääldatakse (mis mitmes nimes sees oli), see oleks võinud juba raamatus olla.

5. Mai. Islandi kirjanduse väljakutse annab maikuus vabad käed. Otsige põnev Islandi kirjaniku raamat, lugege läbi ja kirjutage kõigile, millest raamat rääkis.