Life as an inspiration

Aga neljapäeval?

p1294774654-3Tihe päev oli.

Sain teada, kes 3,5 aastat tagasi mu riietuse peale kaebas (oli palav suvi ja ma kandsin lühikesi pükse).

Mina arvasin kogu aeg, et mõne peene tibi silma riivas minu pekk ja tsellukas.

A üks keskealine itaallane oli hoopis.

Ahv raisk, kustutasin Facebookist selle nime oma sõbralistist.

Siis räägiti, et meil tööjuures osadel varastatakse külmkapist lõunasöögid ära.

Ma ei pane midagi külma, see paar tundi käekotis ei tee midagi.

Ma ei tea, mis ma teeks, kui keegi minu lõunasöögi ära sööks… ausalt

Lõunapaus on see, mis mind kella 8st alates elusana hoiab. Mu motivaator.

Üks kolleeg ei saanud oma uut pangakaartigi kätte, kui juba oli keegi pahalane tema raha näppamas käinud. Poiss käis pangavahet mitu korda.

Mina sain oma puhkusepäevad lõpuks kinnitatud. Ühtlasi selgus, et e-mailid liiguvad kiiremini, kui manageri nimi KORREKTSELT meiliaadressis kirjutada

Aga märtsis siis Hollandi. Ja sealt edasi Stockholmi.

Järgmine nädal loodan Hollandi lennupiletid ära osta.

Stockholmi omad on juba ammu olemas, üks huvitav üritus on seal ootamas.

Teel, ühe Tesco expressi ees kerjav vana naine on Slovakkiast. Mis on küll tema lugu? Miks ta siin on?

Kas teie ei mõtiskleks?

Jõudsin koju, sõin ühed kiirnuudlid, majakaaslase tehtud tiramisut, jutustasin iirlasest majakaaslase Seaniga (ta püüab iga kord mind nähes jutukas olla ja rääkida. Lisaks võtsin ma temalt tiitli, kui kõige vanem üüriline majas. Sean on 32) ja oligi aeg minna.

Põhja Iirimaa türklaste kogukond korraldas ühe ürituse ja mind oli ka kutsutud, sest mul siin üks hea türklannast sõps. Ja mul on türgi eesnimi. Ja olen 1 päeva Istanbulis olnud.

Mu endine manager on see eelpool mainitud isik lausa.

Vahetasin riideid ja selgus, et mu musta värvi, paksudel sukapükstel on auk sees. Vahetada pole, mida teha?

Ega ma siis asjata 11 aastat riigi kulul õmblustehnoloogiat õppinud: haarasin aga niidi ja nõela ja lõdva randme ning varesepistetega õmblesin omal jalas olevate sukapükste augu kinni.

Pruuni niidiga.

Ja pidu võis alata.

Üritus toimus Parlamendimajas. Uhke. Turvakontrolliga ja puha.

Vaatasime dokumentaalfilmi Istanbuli kohta.

Jõime teed-kohvi ja võtsime Turkish Airlines promonänni.

Mul nüüd kalender ja märkmik olemas.

Tööl kirjutatud haiku:

Oleks Heidi siin

siis palju ägedam on

olla tööpostil.

Maast leitud raha 6 penni + veel 5 penni.

 



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *