Life as an inspiration

Blogi

Vaikus pärast tormi

Torm on möödas, vähemalt siinmail.

Eile kinnitati meile tööl järjekindlalt, et pole hullu midagi, tegelikult on torm juba vaibunud ja mänekate peamänekal oli infot, et tormikese pole tunde kuhugi liikunud ja kõik on kontrolli all. Meie vaatasime aknast välja, kuidas tuul puid rebis ja jões vesi vahutas… Nii me siis vastavalt oma vahetustele kella 15ni või 16ni (mina) või 17ni istusime. Ja siis läbi tuule ja tormi kodupoole, teel olid mõned murdunud puud, aga noh “tegelikult oli ju asi täitsa okei, ei midagi tõsist” ja bussid sõitsid ka kella 17.30ni, seega meie olime vapralt ainus firma, kus töötajad oma 9 h ära olid.

Meie töötame iga ilmaga!

Tervis ja turvalisus? Pähh. Iirimaa Vabariigis sai 3 inimest surma, tuhanded ja tuhanded on elektrita. Meile öeldakse, et kell 17.30 läheb viimane buss, mis te hädaldate

Õhtuks oli siis vaikselt torm vaibumas, käisime nii 19 ajal kõndimas. Siis oli lihtsalt üks hirmus tuuline sügisilm alles, mõni kebabi koht oli ka lahti ja üks tilluke Spar isegi, kust sai saia osta. Kella 20 ajal oli juba inimeste lällamist ja pudelite puruksviskamist kuulda. Rahvas oli jälle väljas. Mõtle, nad pidid pea TERVE päeva kodus istuma!!!

Oleks kah tahtnud…

Täna hommikul oli ka pisut tuulisem, kui muidu, aga nüüd peaks jälle poed lahti olema ja elu tavarütmis.

********************

Üks naine helistas, et kuidas ühed kommid (jelly babies) ei olnud sellised, nagu peaks. Et meenutavad kodutehtud tarretist, kas olen teinud? Vastasin, et ei. Nojah, ega ma ju ILMSELGELT EI OLEGI inglane, ma ei saagi aru. Oli tahtmine öelda, et go f**k yourself oma kodus tehtud tarretises!!!! Polegi ammu rassistlikke kõnesid saanud. Vähemalt on vaikne, eile kõik aga helistasid ja mina veel lootsin, et ehk on telefoniliinid natukenegi kahjustatud.

Ei olnud.

Vaid meie uhkus sai jälle hoobi.