Jalgsi Lissabonist Santiagosse ehk ära kahtle puhkepauside olulisuses
Algselt avaldatud Delfi Reisijuht.ee lehel
8-9.päev, 10-11.aprill 2015
Oma teekonda Alvorgest alustasin ootamisega bussipeatuses. Olin eelmine päev (söögikohas töötas ka üks naisterahvas, kes inglise keelt rääkis, temalt sain siis informatsiooni) teada saanud, et hommikul kell 7.00 ja 9.00 läheb buss nii Rabaçali kui ka Condeixa-a-Nova´sse. Viimane on siis pea poolel teel Coimbra suunal ja oma valutavate ning villis jalgade huvides otsustasin, et lähen siis juba pisut kaugemale. Coimbra lähedal tuleb jälle mitmeid mägesid vallutada ja ehk saan vahelduseks pisut mõistlikumal ajal ka kohale. Lisaks tegid mu jalad ikka tõsiselt muret- eile albergues ööbinud vanem proua Norrast, kes aastaid juba mööda ilma ringi kõnnib, tundis tõsist muret, et kas mul pahkluud ikka muidu nähtaval on. Sest sel hetkel nägid mu jalad välja nagu pakud…
Hommikul sain veel tasuta teed juua (albergue ja söögikoha omanik Vitor oli selles osas väga lahke. Eile saabudes pakkus lahkelt teed ja kui ma sellest algul keeldusin, siis lisas kohe, et pole muret, see on palveränduritele tasuta. Eriti neile, kes vihmaga saabuvad [Symbol]) ja bussi oodata. Ootasin lausa nii kaua, et pisut muretsema hakkasin. Aga lõpuks, kell 9.30 buss siiski saabus ja pilet maksis kõigest 2,65€. Selle raha eest vähendasin jalavaeva mitme tunni võrra.
Kuigi Condeixa-a-Nova ei ole otseselt Camino teel, siis sai sealt kenasti mööda suuremat sõiduteed kõndides umbes tunni ajaga linnakesse nimega Cernache . Ma hakkasin juba oma elu ja tervise pärast muretsema, sest kõndida sain vaid nii 30cm laiusel ribal ja iga vastutulev rekka andis hirmuäratavalt signaali. Kuigi tegu ei olnud kiirteega (seda küsisin Condeixa-a-Nova´s isegi ühest hotellist, et täiesti kindel olla), olid sõidukite kiirused suured ja sel teel ilmselt eriti tihti jalakäijaid ei kohatud. Palveränduritest rääkimata. Ohkasin kergendatult, kui järsku üht kollast noolt nägin- ronisin kohselt üle teed ääristava barjääri ja olin jälle õigel Camino rajal. Täitsa elus ja terve lisaks kõigele. Tähistasin õige Camino tee leidmist ühes kohvikus, kus tellisin oma uue lemmiku Portugalis: Pasteis de Nata. Pagaritoode, mis sobib kõigile, kes magusat armastavad ning muna vastu allergilised ei ole.
Kuigi vihmapilved hirmutasid terve tee, siis ühtegi tiba ei tulnud ning 5 tunniga olingi Coimbras kohal. Hostel Serenata asus muidugi jälle mäe otsas, aga muidu heas asukohas ning kaua seda otsida ei tulnud. Suures uhkes majas asuv hostel tundus küll rahvast täis olevat, aga ruum, kus mina ööbisin, oli jälle tühi. Õhtul küll üks tüdruk siiski veel tuli, aga muidu jälle privaatsust 12 euro eest rohkem, kui küll. Lisaks üks väheseid kohti, kus ka lukustatav kapp kenasti hinna sees oli. Ja muidugi hommikusöök. Ning suurepärane wifi ühendus.
Õhtust käisin söömas samas kandis, kus hostelgi asus- ei tahtnud palju mööda treppe ja mäge üles-alla trampida. Nii valisin ühes välikohvikus õhtusöögiks mereandidega omleti- mereande söön ma nii harva ja ise ei oska ma sellist toitu kohe üldse valmistada. Miks mitte siis proovida kohalike kokkade kätetööd? Tellisin oma toidu ja koheselt toodi lauale suur korvitäis värske leiva ning pasteedi ja kitsejuustuga. Milline õnn! Omlett ise oli veidi maitsetu ja mereandidest olid esindatud vaid krevetid. Aga suur kõhutäis oli see siiski. Arve saabumisel meenus mulle kord loetud infokilluke- leib ei ole Portugalis hinna sees. Nii avastasin enda ebameeldivaks üllatuseks, et planeeritud 12 euro asemel pidin maksma hoopis 16. Jälle targem. Aga noh, see värkse leib ja kitsejuust olid vähemalt suurepärased!
Uus päev algas hästi puhanult ning päikesepaistega. Jahedad ja vihmased ilmad olid selleks korraks jälle möödas ning ees ootas umbes 22km pikkune rännak. Üsna pea peale Coimbrat kohtusin Shotimaalt pärit paarikesega, kes siis oma esimest päeva palverännakust kõndisid. Naispool Alex oli varem Ameerikas juba pikemal matkal osalenud, tema kallimale Josephile oli see aga esimene kord. Isegi jalanõud olid tal täitsa uued. Villid ja päikesepõletus ei lasknud end kaua oodata. Siiski oli päev nendele esimene ja minul andis nende tempos püsida. Sellegipoolest oli tore vahelduseks uute inimestega tutvuda ja juttu ajada. Nii läks ka aeg kiiremini ja kuigi ma olin harjunud sageli peatuseid tegema, siis nüüd tegime vaid 3 väikest puhkepausi. Eks ikka jäätise ja limonaadi nautimiseks. Korra saime aga mitu värsket apelsini kaasa ühest puuviljapoest- täitsa tasuta.
Selle päeva sihtkoht oli Mealhada. Selles linnas oli vähemalt 2 alberguet- üks tegi suurt reklaami, aga asus Camino teelt eemal. Teise juurde aga hakkasid äärelinnast juhatama samamoodi nooled ja nii me neid siis järgisime- vähemalt polnud ohtu ära eksida. Varsti olimegi uhkes kohas, kus oli nii albergue, privaattoad kui ka restoran. See koht, Albergue Peregrinos oli kord ühele palverändurile samuti oluliseks kohaks. Itaallanna Christina peatus siin aasta varem, leidis kohaliku peremehe armsa olevat ja nii ta siia tagasi tuli. Ikka armastuse pärast. Ja nüüd peab see armas paar väga taskukohast peatumiskohta, kuhu mina igal palveränduril minna soovitaks. Lahked ja jutukad omanikud, väljas saab pesu pesta ja kuivama riputada, head toidud ning erinevad võimalused ööbimiseks. Mina olin taas ainus, kes albergue valis- suures narivoodeid täis ruumis olin taas üksi (10 euri eest oli minulgi omamoodi privaatne tuba) ning sain omale mitu tekki peale võtta teistest vooditest. Lisaks lubasin peremehele Eesti euromünte saata, sest ta lihtsalt pole neid veel näinud 🙂 . Ka on Mealhada kuulus põrsalihast tehtud võileiva poolest. Nii mulle vähemalt kinnitati ja restoranis soovitati üks korralik võileib tellida. Maitses tõesti hästi.
Minu jalad aga andsid uue, valusa teate- liiga vähe puhkepause ei ole ikka hea idee. Mu sääreluu pealt kiskus üks lihas kangesti krampi ja õhtul valutasid jalad, mis hirmus. Püüdsin nüüd õhtuti neid hoolikalt masseerida (nii soovitas see naisterahvas, kes mu pahkluude pärast muretses) peale duśśi all käiku ja see tegevus isegi leevendas pisut jalavalu. Õige pisut. Nii hakkasin juba harjuma, et jalad valutasid kogu aeg. Hommikul, õhtul, öösel. Tuli harjuda uue oskusega- kõndida läbi valu. Jääda magama ka siis, kui jalad tulitasid. Jääda uuesti magama, kui valusööstud und häirisid. Ja loomulikult igahommikune jalgade korralik plaasterdamine. Plaastrivaru väheneb ähvardava kiirusega ja ville tekib juurde iga päevaga. Ja minna on veel nii palju. Kas jalad ikka vastu peavad? Kas ma kannatan välja selle valu? Iga päev?
