Life as an inspiration

Category: Uncategorized

Lugemise väljakutse 2022

LV 1 (33/52) Eesti autori luuleraamat

Lauri Räpp “Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus”

Rahva Raamat, 256 lk

Sain raamatu kingiks ja esimene mõte oli, et ah, loen kiirelt läbi, läheb teemasse ja annan siis edasi. Siis hakkasin vaatama, et esiteks, see raamat on üliilus. Lahedat teksti fonti on kasutatud, nagu oleks trükimasinaga tehtud. Mõnus, kõvade kaantega, korralik luuleraamat. Ja kui lugema hakkasin, siis oli selge: see raamat jääb minu riiulile ja seda loen ma korduvalt!

Lühikesed lood, sekka mõni mõttekoht, lahedad illustratsioonid. Kuna elan välismaal, siis eriti kursis ei ole Eesti luulemaailmaga, seega minule oli väga hea ja positiivne üllatus see autor. Nii et lugemisnimekiri täienes, sellelt autorilt tahan veel lugeda.

Lõpp läks veidi kurvaks, sest autor kaotas oma venna suitsiidile… ja minu isa suri 3 nädalat tagasi, üsna nutune oli lugeda. Aga samas kena mõte, et minu isa läks ka “Kohvikusse, mis maailma lõpus. Sinna, kus kohtuvad vanad lõpud ja uued algused”

***

mälestused on külastamiseks

mitte neis elamisteks

2. Raamat kirjanikult, kelle ees- ja perekonnanimi algavad sama tähega 

LV 3 (32/52) Karl Ristikivi raamat (100 aastat Ristikivi sünnist)

Karl Ristikivi“Hingede öö”

Critera VMG, 256 lk

Info siis Apollo kodukalt: Karl Ristikivi loomingut peetakse eesti romaanikirjanduse ülimaks tipuks. „Hingede öö” (1953) on kolmeosaline, meeleolult sünge ja huumorivaba. Esimeses osas – „Surnud mehe maja” – satub minategelane uusaastaööl salapärasesse suurlinnamajja, ekseldes selle lugematutes ruumides ja keerdkäikudes. Ta kohtub maja asukatega ja vestleb nendega inimelu mõtet puudutavatel teemadel. Kolmandas osas – „Seitse tunnistajat” – viibib minategelane kohtus, kus teda süüdistatakse mitmes patus.

Mina nõustun kindlasti sellega, et sünge ja huumorivaba raamat oli. Ja kohutavalt segane ja igav ka minule kahjuks. Ausalt, mitte midagi ei saanud aru. Lugesin seda 2 x Ellus, esimesel korral sain napilt poole peale ja siis aegus laenutamine ära. Ja siis hakkasin umbes mälu järgi kuu hiljem uuesti edasi lugema ja lugesin mitu peatükki teist korda, aga midagi ei mäletanud. Nii sürr lugu on… aga jällegi respekt autorile, kes selle kõik on välja mõelnud. Minule oli küll kannatuse tuleproov…

LV 4. (28/52) Eesti autori raamat, kes on küll palju raamatuid kirjutanud, kuid sina pole veel tema raamatuid lugenud

Jan Kaus “Tallinna kaart”

Kultuurileht, 64 lk

Juhuslikult laenutatud raamat mulle, plaan oli seda muu teema alla lugeda, aga siis sain aru, et tegu on ikkagi tuntud kirjaniku ja tõlkijaga ja mina ei teadnud midagi. Seega teema kirja ja olemas. Ühtpidi naljakas nii õhukest raamatut lugeda, samas oli mõnusaid hetki ja ilusasti kirja pandud mõtteid palju. Hea raamat ei pea paks olema, võibki 64 lk olla (illustratsioonid sealhulgas).

Lühikesed lookesed Tallinna tänavate kohta. Mõned olid endalegi tuttavad, mõnda tänavat ei tea. Lugu naisest, kes loeb trammipeatuseid… et huvitav, kas ta ise ka trammiga sõidab ja siis enda (nooremat versiooni) sisseloetud peatusenimesi kuulab? Tegelikult väga oluline ja eluline küsimus 🙂

***

Sõimusõnad paiskusid mehe suult aurupahvakutena. Auto kaapis minema, jubedad sõnad jäid sillutisele vedelema, keegi kindlasti komistab nende otsa, libiseb neil, sõnad kargavad säärde kinni.

***

Selline laia lõua ja olematu otsmikuga vend, kes väänab palja pilguga raudteeliipreid sõlme, linnud lakkavad jalapealt laulmast, tuled akendest kustuvad

LV 5. (20/52) Raamat, mille autor on prantslane 

Anna Gavalda “Näpatud tunnid”

Pegasus, 127 lk

Juhuslikult saadud raamat, mille puhul oli kindel, et loen vaid korra, nii oligi see mul ühe lennureisi jaoks hoitud ja sama päev sai juba järgmisele lugemishuvilisele edasi anda. Hea üllatusena avastasin lugemise ajal, et autor on prantslane, nii et sai kohe ka ühe teema kirja.

Raamat kirevatest peresuhetest, kuidas ühe pere õed ja vennad on nii erinevad, samas kokkuhoidvad. Ja kuidas nad ühe perekondliku pulma kuradile saadavad ja koos hoopiski aega veedavad. Et natukenegi kaduma läinud lapsepõlve pikendada.

Kiire lugemine, ei osanud nagu asjast midagi arvata, kui lugu juba läbi oli…

***

Kuule, Jean-Saintmichelimägi, ma tahaks nüüd natuke oma õega rääkida

***

Nali mehest, kellel on viis riista. Trussikud sobivad talle nagu kinnas kätte

LV 6 (23/52) Raamat, mis ilmus aastal, kui su laps sündis (või mõni muu pisike sugulane)

Jesper Parve “Mees. Otse ja ausalt”

Jes kirjastus, 176 lk (2017)

Raamat, millest kõik mingi hetk rääkisid ja pigem negatiivselt. Haarasin selle sõbranna riiulist, sest mul oli terve päev vaba ja sain päikese käes istuda ja lugeda ja lõpuks leidsin, et saan isegi LV teemasse (kuna “Minu Bali” on loetud, ei saanud kahjuks “veel lugemata autori” teemasse). Omal last ei ole, aga mul on palju onu- ja tädilapsi ja neil omakorda väikseid järeltulijaid, nii et läks siis sinna arvestusse.

Ja tunnistan ausalt, mulle see raamat meeldis. No ei olnud nii hull, kui kõigi kirumisi arvesse võtta. Täitsa mõnus lugemine oli ja ühtteist oli äratundmist ka. Et kui 2017 aastal kirjutada sellest, et su mõtted loovad su elu ja muud sellist, siis ilmselt oli veel vara paljudele. Nüüd õpin ise seda ja täitsa nii ongi ju. Igatahes minule see raamat küll meeldis.

***

Mind paneb siiamaani imestama, et inimesed, eriti just mehed, ei usu muutustesse. Tuuakse tuhat vabandust, et ainult ei peaks midagi tegema teistmoodi kui enne. Mõned isegi naudivad oma raskusi ja piinu, sest see on eluviisiks saanud. Kõik on sitasti, aga sitt on hea ja soe.

***

Sul ei ole mõtet tegeleda valede elu kutsetega. See oleks nagu põrsa laulma õpetamine. Võtab hullult energiat ja päeva lõpuks pole sellest kõigest mitte midagi kasu. Põrsas on vaid väsinud, segaduses ja närvis.

LV 7. (19/52) Victor Hugo raamat (220 aastat Hugo sünnist) 

Victor Hugo “Claude Gueux”

Saga Egmont, 22 lk

Claude Gueux is a poor man living in Troyes. One day he decides to steal food for the sake of his family. Good intentions, however, don’t save him in front of the law, and he ends up in prison. 

Elisas eriti valikut ei olnud ja Hüljatud on veel liiga suur amps mulle e-raamatutena lugemiseks, nii leidsin ühe eriti õhukese, inglise keeles pealegi. Kaanepilt oli kõige huvitavam osa loost… Aga teema läheb kirja ja Hüljatud võtan ka kunagi ette. Jumalaema kirikust on veel suht traumad meeles, kuidas 30 lk kiriku seina kirjeldati, aga vähemalt Hüljatute filmi olen mitu korda näinud, ehk on siis väheke lõbusam lugeda

LV 8 (6/52). 2021. aastal ilmunud tõlgitud noorteraamat

Sarah Crossan “Iiris”

Varrak, 360 lk

Nägin kellegi soovitust ja haarasin kinni. Meeldis. Väga meeldis, sest noortekad ei ole eriti minu lemmikud. Eriti meeldis see, kuidas kõik kirja pandud oli. Nagu päeviku või sõnumite vormis, üks lause siit ja teine sealt, algul oli veidi imelik lugeda, aga ruttu harjus ära ja tegelikult tahaks ise ka niimoodi kirjutada osata.

***

Oh, jah, kukkusin küll.

Aga vaata… ma olen juba pikka aega kukkunud

***

See tume kraam maitseb nagu paratsetamool.

Just. Miks peaks keegi seda üldse sööma.

Üritavad vinged vennad olla.

Ega sa ometi śokolaadisnoob ole?

Snoob võib igal alal olla.

Niiviisi peenutsejad meid ära tunnevadki – panevad tähele, mida me kanname ja ostame ja sööme ja nii edasi.

***

Inimesed jäävad alati paigale – kannatavad ära igavuse ja kahetsuse

***

Kui oleks võimalik õppida armastust ära teenima, nagu saad õppida klaverit mängima või verbe päärama, siis minule kirjutataks alati märkus: pead rohkem pingutama.

***

Peggy astub uksest välja.

Munad, teatab ta,

juhib Marla taime juurest minema

vähimagi huvita selle vastu,

mida Marla just rääkis.

Herlilane lendab nende kannul majja.

***

Ma igatsen su järele, ütleb ta.

Ma igatsen su järele, ehki sa oled siinsamas.

LV 9 (18/52). Mälestades Jaan Kaplinskit – üks tema raamat 

Jaan Kaplinski “Söödist Econi”

Hea Lugu, 128 lk

Ega Elisas suurt valikut olnud ja tegelikult on mul hea meel, et selle raamatu valisin. Minu esimene Kaplinski kogemus ja väga mõnus oli. Lühike ka, läks kiirelt. Ja mõnusad mõtted, tsitaadid. Taipamised ja faktid.

***

Korra ostsin isegi Matile (Unt) preservatiive, mida ta ise ei tihanud apteegist küsida.

***

Näiteks tema irdriim (Adamson), mille ta tõi Eesti luulesse ilmselt vene eeskujul. Olen sellest kirjutanud artikli, kus ma Adamsi irdriimile sean vastu Visnapuu propageeritud konsonantriimi. Kui Adamsil näiteks lähevad riimi seest ja ees või mees ja teeb, siis mina Visnapuu kombel riimiksin seest ja suust või mees ja maas, mis sobib eesti keele traditsiooniga paremini.

***

Aga olen ilmselt laisk inimene, proosa kirjutamine, kui tegu pole just lühikese novelliga, on raske töö ja ma ei suuda piisavalt kaua sellele keskenduda. Luuletuse kirjutad ühe hooga valmis, ja pärast tema kallal töötada, isegi higistada, maha tõmmata, vihastada iseenda pääle, siis iseendaga leppida – sellega saan hästi hakkama.

***

…mulle ei meeldinud elada kirjanike majas. Pole nagu põhjust, miks peaksid kirjanikud niimoodi kampas koos elama. Püüdsime meeleheitlikult kuus-seitse aastat korterit vahetada, aga see ei õnnestunud, sest tookord tohtis selles majas korterit vahetada ainult mõne teise kirjanikuga, seepärast redutasin palju aega üksi maal.

Kirjanike majas elas meie vastaskorteris Mai Talvest, temast korrus ülevalpool olid Vetemaad ja meie kohal Krossid, meie all Ants Saar oma perega, kohtasin teda üle päeva trepil, kui Tallinnas olin. Saare vastas elasid Linda Viiding ja Tarandid

***

Ivo (Illiste) rääkis eesti keelt rootsi aktsendiga, rootsi keelt kerge eesti aktsendiga. Tema tõlgetega, nagu hiljem selgus, ei olnud aga pärisrootslased ja soomerootslased rahul. Keegi mu soomerootsi sõpradest ütles kord, et kui Jaan Krossi oleks tõlkinud keegi täielikumalt-täiuslikumalt rootsi keelt oskav inimene, siis võibolla Nobeli auhind oleks talle tulnudki. Mine tea.

***

Kurb küll, aga tulemata jättis Indrek Hargla, kes ei saanud leppida sellega, et kutsutud oli ka Andrei Ivanov. Eks on igasugu allergiaid, Hargla on väitnud, et ei saa juua piima, kui pakil on kirjas ka Молоко. Mina olen jälle allergiline läti ja leedu keele vastu toidu- ja ravimipakenditel.

10. Raamat, mille kaanel on tiigri pilt või selle pealkirjas on sõna „tiiger“ (2022 on tiigriaasta) 

LV 11 (37/52) Väga soovitud raamat! Loe raamatut, mis on Raamatuvahetuses saja enim soovitud raamatu hulgas

James Clear “Atomic Habits. An Easy & Proven Way to Build Good Habits & Break Bad Ones”

Avery, Penguin Random House, New York, 306 lk

Raamat, mille suvel viimasena veel lennujaama raamatupoest haarasin, sest seda on palju kiidetud. Ja mul nende uute harjumustega on kohe üsna kehvasti. Seega lootsin siit targemaks saada. Toreda üllatusena avastasin, et läheb ka siia teemasse.

Natuke tuttav see 4 reegli asi oli, et kuidas harjumus siis omale võimalikult heaks ja mugavaks teha. Et ka ka jääks. Oli ka juttu geneetikast ja introvertsusest, et vali ikka harjumusi ka neid arvestades. Täitsa minu mõte ju.

Igatahes väga hea ja mõnus lugemine, käsiraamat mida saab kergelt lugeda, samas hästi palju kohti olen omale ära märkinud. Ei olnud tüüpiline eneseabiraamat, mis mulle väga meeldis. Vahelduseks hästi hea lihtsat asja lugeda, mis on samas väga õpetlik.

LV 12 (7/52). Perekonnasaaga. St. tegelased on ühe perekonna erinevatest põlvkondadest.

A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus II”

Rahva Raamat, 592 lk

I osa on mu lemmik lapsepõlvest, loetud sadamiljon korda. Ja V osa ka üsna sama palju. Põhjuseks see, et kodus olid vaid I ja V osa. Nüüd siis on hea põhjus järgmisi osasid lugeda.

Teises osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli, natuke on tuttavat tegevust ka, sest film “Indrek” on nähtud ja igapäevases käibes on ikka ütlus, et “härra Maurus ei maga kunagi, kui talle raha tuuakse”. Kui aga need tuttavad kohad välja jätta, siis oli ikka väga pikk ja raske lugemine. Nii palju ühesugust heietust, kõigilt tegelastelt. Härra Maurus sõimab kõiki hulluks ja mitu lehekülge on sama jutt. Isegi vend Andrese kiri oli harimata poisi kohta väga pikk ja arukas ja üks meeletu heietus.

Natuke pettunud selles osas, lootsin, et on rohkem ka Vargamäe osa. Poole raamatu peal vist korra Indrek läks alles Vargamäele, ma juba hakkasin muretsema, et kas üldse ongi seda põlvkondade vahelist teemat ka. Õnneks oli. Järgmised lugemata osad loen ka mingi hetk kindlasti, praegu on sellest raskest raamatust pisut pausi vaja.

LV 13 (5/52). Lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis

Mihhail Lermontov “Meie aja kangelane”

Eesti Raamat, 224 lk

Muud noorpõlve lemmikud ei sobinud, sest selles eas eelistasin ma uute raamatute asemel oma lemmikuid korduvalt lugeda (nt Jane Eyre, Tõde ja Õigus I ja V, Sõdurjumala teener, Röövlitütar Ronja).

Keskkooli ajal tuli Vene kirjandus kohustuslikku kirjandusse ja ühel suvel otsustasin aega kasulikult kasutada ja kõik etteantud raamatud ära lugeda. Mis oli viga, sest septembriks ei mäletanud ma Anna Kareninast suurt midagi. “Meie aja kangelase” lugesin uuesti, sest see oli üsna õhuke õnneks. Ja kuidagi mõnus oli. Üks osa oli ka juba vene keele tunnist tuttav, lugu pimedast poisist (ja ainus, mida ma sellest õppisin ja siiamaani ka mäletan, oligi, kuidas on “pime” vene keeles”).

Fatalisti osa mäletasin ka, aga minu peas oli see lugu kuidagi hoopis teine. Nii et kuigi oli hea raamat, siis mäletasin ma sellest endiselt natukene ja sedagi valesti. 

***

Niisugused on inimesed! Kõik nad on sellised: teavad juba ette kõiki teo halbu külgi, aitavad, annavad nõu, isegi kiidavad selle heaks, nähes, et teist abinõu ei ole; hiljem aga pesevad käed puhtaks ja pööravad meelepahaga selja sellele, kel oli julgust vastutuse kogu raskust enda peale võtta. Kõik nad on niisugused, isegi kõige paremad, kõige targemad!…

***

Ideed on orgaanilised olendid, on keegi öelnud: juba nende sündimine annab neile vormi, ja see vorm on tegu; see, kelle peas on sündinud rohkem ideid, tegutseb rohkem kui teised; seepärast peab ametnikulaua külge needitud geenius kas surema või hulluks minema.

***

Me mõistsime teineteist kiiresti ja saime headeks tuttavateks, sest sõpruseks ei ole ma võimeline: kahest sõbrast on üks alati teise ori, ehkki sageli kumbki neist seda endale ei tunnista.

***

Ta kerges, kuid suursuguses kõnnakus oli midagi neitsilikku, tabamatut määratlusele, kuid mõistetavat pilgule.

***

Esiteks, need (silmad) ei naernud, kui tema naeris! Kas teil pole olnud juhust tähele panna niisugust kummalist nähtust mõnede inimeste juures? … See on kas tigeda loomuse või sügava, püsiva nukruse tunnus.

***

Sest midagi halvemat kui surm ju ei juhtu – surmast aga ei pääse!

14. Koleda kaanepildiga raamat 

LV 15 (15/52). Raamat, mille kaanel või pealkirjas on libikas (liblikad) 

Lucinda Riley “Liblikatuba”

Varrak, 576 lk

Uhkes Admirali House nimelises majas elab pea 70 aastaseks saav Posy ja tema elu on sama kirju olnud, kui liblikatiivad. Ometi on üks suur saladus seoses tema lapsepõlvekoduga just välja tulemas.

Seda teades hakkasin lugema ja kuna raamat oli nii paks, läks juba see “suur saladus” meelest ja alles viimase paarisaja lehe lugemisel hakkas siis asi selles suunas edenema. Rohkem oli lihtsalt selline tunnete ja suhete draama.

Vaatasin, et autoril on palju teisi raamatuid veel, mida rohkemgi kiidetakse, ilmselt peaks midagi muud veel lugema, et oleks võrdlusmoment. Liblikaraamat jäi natuke nõrgaks ja eluvõõraks.

LV 16 (22/52) Vali üks vikerkaare värv ja loe seda värvi kaanega raamatut 

Sam Dixon “Aitab sellest p*sast”

Tammerraamat, 160 lk

Kui oled vihane, loe neljani; kui oled väga vihane, vannu

Mark Twain. 

Kes vandesõnu kuuldes minestama kipuvad või kõrvad verd jooksma hakkavad, neile see raamat ei sobi. Minule on see kunagi kohe spetsiaalselt sõbranna poolt kingituseks saadetud- kirjas oli, et kui tema 10nda leheni jõudis, oli selge, et see raamat on mulle. Ma enam nii must-valges maailmas ei ela, kui noorena, aga ütleme nii, et kui ikka varba ära löön, siis oma valu ja raevu ei tsenseeri. Keel oleneb ka olukorrast, üldiselt vannun inglise keeles, hollandlaste lollusi likvideerides vannun eesti keeles. Ja vandumise kaitseks veel uurimus, et vandumine suurendab valuläve lausa 33% võrra, eriti just see tavapärane vandesõna, F tähega algav. Ja mina olen väga madala valulävega, nii et edaspidi arsti juures vannun kohe mehiselt!

***

Elu on lühike ja ville täis

Afroameeriklaste vanasõna

LV 17 (31/52) Raamat, millel on mitu autorit

A.Strugatski, B.Strugatski “Hukkunud alpinisti hotell”

Kirjastus “Eesti Raamat”, 144lk

Aastal 1975 välja antud raamat, hinnaks 24 kopikat.

Filmi olen lapsena näinud, aga ma eriti ei mäletanud seda. Mu vend on aga suur fänn, lisaks muidugi vinge filmimuusika. Ja iga kord, kui ta sellest filmist vaimustunult rääkis, siis tuli minule silme ette üldsegi “Navigaator Pirx” film. Suvel aga millegipärast andis vend selle raamatu mulle lugeda, et hea lühike ka. Asusin siis lugema, õnneks selgus, et saab isegi teemasse mahutada. Ja nüüd siis lõpuks tean ka, millest ta alati räägib…

Vennad Strugatskid, Arkadi ja Boris, on suured ulmefännid ja on ikka päris keeruka loo kokku kirjutanud. Ma eriti ulmekate austaja ei ole, aga põnev oli küll. Õhuke raamat, aga andis lugeda. Kui juba lõpp paistis, siis vaatasin veidi filmi, et tegelasi oleks parem ette kujutada. No film on ikka nii ära hakitud, et ilma raamatuta ei saaks midagi aru. 

LV 18 (9/52). Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt 

Katrin Pauts “Minu Praha”

Petrone Print, 232 lk

Muhu raamatuga minu lemmikuks saanud autor, kellelt siis hea meelega järgmise elulise raamatu valisin. Ise olen Prahas käinud, vaid 3 päeva ja sealgi läks suurem osa poodides käimisele, aga vähemalt on ilus mälestus olemas. Raamatus mainitud kubistliku lambiposti juures sai ka pilt tehtud, ja nii 10+ aastat hiljem avastasin, et see oli vale lambipost… Sõbrannaga kõndisime juhiste kohaselt kuhugi kõrvaltänavasse ja seal oli väga kummaline lambipost ja kubismist teadmised puudusid, nii elasime õndsas teadmises, et see oligi see… Ei olnud 🙂

Katrin Pauts oma tuntud headuses ja mõnusalt enesekriitiline ja irooniline raamat. Mulle nii meeldis!!! Ja ühtteist sai teada ka, näiteks, et Kafka on ka Prahas sündinud. Lisaks olevat tema soov olnud, et kõik käsikirjad pärast tema surma põletatakse. Et kohalikud ei armasta eriti mereande. Või miks Vahva sõdur Sveijki juhtumisi kohalikud ei fänna- pidavat olema sedasorti kirjandus, mida intelligentne inimene peaks häbenema. Mul kohe kergem, sest see on raamat, mida olen 3 korda alustanud, iga kord natuke kaugemale jõudnud, aga naljakate kohtadeni pole veel jõudnud ilmsellgelt. Ja et ma ise ei salli ka üldse small talki, siis Kanada Danielle seiklused olid just minu huumorimeelele sobivad.

***

Kirjaniku varandus on see, mida elu annab: annab sidruneid, kirjutadki sidrunitest.

***

Praha õppetund – väga lähedalt ei ole mõtet midagi ilusat vaadata.

***

Loovkirjutamise mäng – prindi oma tekstid välja, lõika ribadeks ja hakka neid uueks looks kokku panema.

***

Olen kajakäituja – kui keegi mu ees mingit sõna pidevalt kasutab, hakkab see mulle külge

LV 19. (21/52) Raamat kirjanikult, kelle perekonnanimi on võimalikult sarnane sinu enda omale

Tõnu Õnnepalu “Paradiis”

Varrak, 200 lk

Alustuseks selgitus, kuidas teema sai valitud. Minu perekonnanimi Eenpuu on haruldane Eestis ja iga keskmine eestlane (ja ka palju Eestis käinud hollandlane näiteks) näeb ja hääldab ja kirjutab mu nime Eenpalu. Ja noh, ma siis selle järgi valisingi Õnnepalu. Minu jaoks on üsna sarnane küll, kui natuke loovust ja kastist välja mõtlemist kasutada

Esimene kogemus oli mul ka Õnnepaluga, ma ei teagi, miks. Koolis ei kästud ja muid pole ka kuidagi lugema sattunud. Nüüd oli hea võimalus.

Lugema hakkasin üsna skeptiliselt, tundub, et Eesti kirjandusmaastik on kaheks jagunenud, ühed kiidavad, teised laidavad ja ma ei teanud, miks see nii on. Esimene peatükk ja natuke oli tunne, et ahh, vist saan aru. Sellist tühja juttu ja tuututamist on nii palju. Aga lugesin edasi. Ja mida rohkem lugesin, seda rohkem meeldima hakkas. Poole raamatu peal olin juba täiesti vaimustuses ja mõtlesin, et tahan ise ka osata nii lahedalt kirjutada. Ehk siis jällegi kaalun kas sama raamatu või mõne muu ka paberkujul omale soetada, sest mulle Õnnepalu nüüd meeldib 🙂

LV 20 (24/52) Võrratu kaanepildiga raamat

Sadie Jones “Hüljatu”

Pegasus, 352 lk

Raamat, mille plaanisin lennuki kaasa võtta, et siis kohe sõbrannale jälle edasi anda. Mõtlesin, et loen veidi ja siis küll… aga lõpuks pidin end kohe tagasi hoidma, et lõpuni ei oleks, et oleks ikka lennukis ka midagi teha. Paberraamat ikka kõige parem lugemiseks.

Ja kusjuures ei olnud nagu eriti põnev, samas mõnus ja kerge oli lugeda. Võibolla liigagi kerge. Keerulised teemad ei kõnetanud eriti, kuigi neid oli püütud väga detailselt kirjeldada. Aga kaanepilt on minu arust küll imeilus.Elu Inglismaal peale sõda, peresuhted, naabrid, sõbrad. Kirjelduste kohaselt ühest küljest painav, teisalt kaunis portree patust ja lunastusest. Lõpp oli kuidagi eriti ootamatu, aga eks sellised ongi head, et eeldad juba üht ja siis viimane lehekülg lööb kõik sassi

 

21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde 

LV 22 (14/52). Küsi oma raamatukoguhoidjalt „palun üks raamat“ ja loe läbi, mis sulle antakse 

Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”

Varrak, 384 lk

Olude tõttu sai siis minu raamatukoguhoidjaks sõps, kes töötab raamatukogus ja ainsaks tingimuseks oli, et ma saan raamatut kas Elisas või Ellus lugeda. Kätlin juba teadis, mis mulle meeldida võiks. Hoiatas ette, et paks raamat ja võib mõnes kohas igavalt pikale minna. Minu arust ei läinud. Palju oli ka äratundmist, kui autor Kilimanjaro lähedal Arushas käib. Aafrikaga on mul ka oma teema, millest pole veel isegi aru saanud.

Ja raamatusoovitus oli nii täppi, kui olla saab! Milline vinge raamat! Seal oli nii palju lahedaid tsitaate (“Nairobi oli toona primitiivne, hall ja lagunenud väikelinn, nagu anśoovisepurk oma laineplekkidega”… “aga korra oleksin äärepealt kokku põrganud vastu tuleva lehmaga; ta oli mustjaspruun ja tuledeta”… “Karen Blixen: Tahan anda kõigile noortele naistele kaks nõuannet: lõigaku juuksed lühikeseks ja õppigu autot juhtima. Need kaks asja toovad ellu tohutu murrangu”), väga hea tõlge ja no loomulikult sai mu 2 aastat pausil olnud reisikirg uuesti ellu äratatud. 

Lood naistest, kes meeste maailmas oma sõna maksma panid (tervislikel põhjustel reisimine oli alati hea vabandus). Lood naistest, kes rändasid ümber maailma kaasas vaid käekott ja seljas ajastutruu riietus, korseti ja kübaraga loomulikult. Naised, kes tegid kunsti juba siis, kui nende osa elust oli vaid lõputult paljuneda ja loota, et mõned lapsed ka ellu jäävad, ise samamoodi. Või lugu Jaapani kunstnikust, kes enda sõnul kardab seksi ja selle foobiaga võitlemiseks teeb peenistega kaetud pehmeid tugitoole ja triikimislaudu (“Teen pehmetest peenistest kuhja ja heidan nende keskele, siis pole hirm enam nii suur”- Yayoi Kusama). Vinged naised, kes on ka tänapäeval suureks eeskujuks

Igatahes tahan selle raamatu omale paberraamatuna ka soetada, et uuesti ja uuesti üle lugeda. See pidi soovitaja sõnul parim hinnang olema!


LV 23 (25/52) Raamat, mille on kirjutanud või illustreerinud sinuga samas koolis või muus institutsioonis käinud kirjanik

Jesper Parve “Mees 2. Minu kari”

Jes kirjastus, 189 lk

Kui esimene raamat sai loetud, anti teine ka kaasa laenuks lugemiseks. Algul arvasin, et see läheb mul isiklikku väljakutsesse – aasta eesmärk 100 raamatut kokku lugeda. Aga siis mõtlesin, et piilun, ega äkki Jesper TTÜs ole käinud (mina käisin seal lausa rekordilised 9 aastat ja keeldun seda kooli muu nimega kutsumast) ja mida ma oma rõõmuks avastasin- ongi nii! Seega läheb teemasse jälle

See raamat nii põnev ei tundunud. Ilmselt seetõttu, et eelmine päev sai esimene osa loetud ja kõik oli meeles. Ja kui on üks asi, mis mul alati silmi pööritama ajab, siis on need kordused. Ja teises osas neid korduseid oli. Nii mitmedki näited on ju esimeses raamatus olemas. Õrnalt meenub, et seda pandi ka lugejate poolt pahaks, et üks ja sama. Ja ma natuke nõustun. Ma saan aru, et mõeldud on ju, et sa loed ikka raamatuid siis, kui nad ilmuvad, mitte jutti, aga siiski… seksist oli nagu rohkem püütud kirjutada, et ikka huvitavam oleks; sõna “lödipüks” vist ei kasutatudki (seda oli esimeses liialt palju); julgustussõnu “ole sina ise ja aja oma asja” oli rohkem.

Samas, naljad olid päris head raamatus, selle eest küll plusspunktid (tormanud kiirustades apreeki noormees ja küsinud kondoome. Apteeker vastanud õlgu kehitades, et “Otsas on”. Selle peale palunud noormees: “Andke kasvõi seegi”… tegelikult käis see nali selle kohta, kuidas ka mehed saavad teise mehe jutust vahel valesti aru)

24. Raamat, mis kuulus David Bowie 100 lemmikraamatu nimekirja 

25. Raamat, mille esikaane taustavärviks on must 

26. Eesti kirjaniku ajalooromaan 

LV 27 (10/52). Raamat Jaan Martinsoni raamatublogist 

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

Eesti Raamat, 444 lk

***

Mina loen telefonist e-raamatut

Mees: mis teed?

Mina: loen raamatut

Mees: Mis raamatut?

Mina: Krimkat

Mees: Aga sulle ju ei meeldi krimkad?

Mina: Väljakutse pärast. Ja see täitsa meeldib 🙂

***

Nii et tänu väljakutsele olen avastanud mitmeid krimkasid ja isegi rahule jäänud. See raamat sai kiirelt valitud, sest oli Elisas olemas…. Paksus ehmatas, sest see tähendas, et kui hakkasid juba kuritegude niidid vaikselt kokku jooksma, siis ilmselgelt oli midagi veel peidus. Ja veel. Ja veel. Ja lõpulause oli viimasepeal 🙂

28. Minu naabrid, ehk kui oleksid kirjanik, olek(id) sinu teos(ed) raamatukogus just nende kirjanike vahel. Loe mõlemalt üks teos. Võid omale valida ka pseudonüümi, aga pane see siis tutvustusse kirja ka. 

29. 2022. aastal ilmunud lasteraamat 

LV 30 (17/52)  Raamat kirjanikult, kes kirjutaski ainult ühe raamatu 

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows “The Guernsey Literary and Potato Peel Pie Society”

Bantam Dell, 307 lk

Raamat, millest palju kirjutatud ja film ka olemas. Minule olid mõlemad tundmatud. Valisin siis raamatu, sest leidsin selle odavalt kasutatuna (tellisin Prantsusmaalt ja isegi mõnedele sõnadele olid harilikuga peale kirjutatud prantsuse keeles tähendused).

Ja kui algul tundub, et 2 autorit ju, et kuidas siis mõlemad ainult 1 raamatu kirjutasid, siis lõpus selgus: peamine autor on ikka Shaffer, aga kui tal tervis kehvaks läks, palus appi venna/õetütre, kes on ka kirjanik, ja tema siis aitas lõpuviimistlustega. Wikipeedia sõnul ilmus raamat lausa postuumselt.

Terve raamat on kirjutatud kirjadena. Kirjanik Juliet saab teada II maailmasõja aegsest Guernsey saare elust ja sealsest raamatuklubist. Kui algul ei tundu teema eriti huvitav olevat, et sellest raamat kirjutada, siis lõputute kirjade ja kohapeal käimisega tuleb liigutavaid lugusid aina juurde.

Algul oli seda raamatut üsna raske lugeda, sest tegelasi oli palju ja ma ei saanud pikalt aru, kes on kes. Kaalusin lausa mõtet, et poole lugemise pealt võiks ikka filmi ära vaadata, et oleks kergem tegelasi ette kujutada, aga pidasin ikka lõpuni vastu. Kuskil poole pealt hakkas lugemine juba paremini edenema, nimed said selgeks. Lisaks õpetas ajalugu ja geograafiat, Guernsey saarest polnud ma varem kuulnudki. 

***

The old adage – humor is the best way to make the unbearable bearable – is true

***

I have fallen in love with two men: Eben Ramsey and Dawsey Adams. Clovis Fossey and John Booker, I like. I want Amelia Maugery to adopt me; and me, I want to adopt Isola Pribby

LV 31. (12/52) Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised) 

Graham Greene “Armastusloo lõpp”

Kirjastus Postimees, 288 lk

Otsisingi Ellust märksõnaga “lõpp”, tuli see ja üks teine, mis tundus veelgi masendavam (vanemad ja laps ja võimalik, et lapse elu üle peavad otsustama). See raamat tundus ka üsna masendav lugemiselamus tulema, kus keskealine Londoni äärelinna kirjanik teeb kirjanduslikku uurimistööd ja selle tulemusel armub uuritava abikaasasse. Ja ometigi ühel hetkel naine lõpetab igasuguse suhtlemise ja kaob.

Oli masendav, samas oli ka hea lugemine, ise ka üllatusin. Ma ei tea, kas ma seda teistele soovitaks, lugemiselamuse mõttes ilmselt mitte. Aga kes ise ka kirjutavad, neile küll, huvitavad laused ja hea tõlge oli. Va sõna “lembimine”, see on kuidagi naljakas sõnavalik. 

***

Palju aitas ka see, et ma ei osanud kuigi hästi prantsuse keelt. Inimese jutt kõlab hirmus tõepäraselt, kui ta ei tea õigeid sõnu.

***

Miks see lubadus pidas vastu – otsekui inetu vaas, mille keegi tuttav on meile kinkinud, ja me ootame, et koduabiline selle lõhuks, kuid aasta aasta järel lõhub ta esemeid, mida me väärtuslikuks peame, inetu vaas aga jääb?

***

Tal oli pikk hall habe ning supiplekidega vest ja ta nägi välja nagu viktoriaanlik luuletaja, tegelikult kirjutas ta pisut nukraid mälestusi koertest, keda ta oli tundnud.

***

Meeles on vaid, et me mõlemad olime närvis ja et lembimine läks kehvasti.

***

Niikaua kui inimene on õnnelik, talub ta ükskõik missugust distsipliini; alles õnnetus pöörab tööharjumused segamini

***

Susi söögu sind, kõrtsmik, ja sinu rinnakat naist. Kõigile kupeldajatele ja hooradele  rõõmsat süüfilist ja õnnelikku tripperit

Ta oli otsekui isa, kes tuleb oma lapsele kooli vastu ja viib välja. Aga laps on tema ise.

LV 32 (16/52). Anagramm, ehk loe kirjanikku, kelle nimest moodustatud anagramm oleks päriselt olemasolev sõna või väljend (kõik keeled lubatud) 

Lizzy Dent “Suvetöö”

Eesti Raamat, 390 lk

Anagrammiks tuli Dizzy Lent ehk “uimane paast” ja minu arust väga vinge väljend, tõepärane. Elisa äpp pakkus, et “populaarne, loe kindlasti!”, haarasin siis lennult. Kaanepilt on ka imeline

Birdy Finch otsustab purjus uitmõtte ajal ennast tõepoolest sõbrannana esitleda ja tema asemel ühe suvise tööotsa võtta. Sõps ei taha seda nagunii ja mis see siis ära ei ole… Või siiski, äkki on keeruline, eriti kui pead tegema näo, et oled professionaalne ja muljetavaldav veiniekspert…

Lugu ise väga vinge, seda annab välja mõelda ja kõik see veini ja toidumaailma info! Korralik lugemine. Ainsa loogikaveana tundub, et autor pole elusees ise kõrvenõgest katsunud. Ei ole ikka nii, et haarad lehe, nuusutad, hoiad peos ja kui keegi mainib, et ee, see ju nõges, siis saad aru, et tõepoolest sõrmed kihelevad. Kõrvetada saad ikka nii et RAKSTI KOHE tunned 🙂

LV 33 (34/52) Loomingu raamatukogu sarjas 2 aastat või 22 aastat tagasi ilmunud teos

Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Kultuurileht, 144 lk

Loomingu Raamatukogu 29-31 / 2020 ilmunud teos. Sisu tutvustus ütleb, et “25 aastat tagasi avaldas Marcelo armastusromaani ja seejärel, pärast üht traumaatilist sündmust, ei kirjutanud enam ridagi. Nüüd otsustab ta oma vaikimise lõpetada ja hakata kirjutama päevikut. Nii visandab ta joonealused märkused oma tulevasele teosele, mis räägib kirjanikest või kirjanduslikest tegelastest, kes on ühel hetkel kirjutamisega lõpparve teinud. See on vaimukas kirjanduslooline pillerkaar legendaarsetest vaikijatest ja vakatajatest, kes on kirjutaja Bartleby kombel öelnud: „Ma parem ei kirjuta.“

Ja nii ongi. Autor on teinud korraliku uurimise paljudest kirjanikest, kes mingil põhjusel ei kirjutanud. Salinger ja Kafka olid vähesed tuttavad nimed, aga neilgi olid oma tõsised madalhetked. Mõni näiteks toodud kirjanik konkreetselt ei kirjutanudki ühtegi teost. Karm Bartleby sündroom. Üks kirjutas palju luuletusi, aga ainult esimese salmi. Vahel kirjutas selle paberossile ja siis suitsetas ära. Peamine oli asi kirja saada, mis edasi sai, polnud oluline.

Algul tundus kuidagi kummaline raamat, et no kaua sa jahud nendest, kes ei taha kirjutada… aga näited muudkui tuli ja tuli, sekka autori enda kogemust ka. Lõpupoole oli kohe täitsa huvitav. Autori nimi läheb kirja kilomeetri pikkusesse nimekirja, et temalt võiks veel miskit lugeda täitsa.

 

LV 34 (8/52). Kirjastuse Eesti Raamat raamat, mille kaanel on sõna „krimiraamat“ 

Anna Jansson “Tütar kadunud”

Eesti Raamat, 318 lk

Pildi järgi leidsin Elisa äpist, hakkasin kohe lugema. Nüüd alles avastasin, et autor on naisterahvas! Krimid ei ole minu lemmikud, aga nüüd see sari on küll midagi, mis tuleks vist ka ikka lõpuni lugeda. Lugu vaneminspektor Kristoffer Barki tütrest, kes 5 aastat tagasi kadunuks jäi ning keda isa endiselt otsib. Uppumist peetakse kõige loogilisemaks seletuseks, kuigi keha jäi leidmata. Nii ei saagi isa rahu. Ja see pole veel kõik…

Head lühikesed peatükid, mõnus oli lugeda ja kaasa mõelda. Ei tea, kas ma olen nüüd ka krimka usku pööratud või mis?

LV 35 (11/52) Saareraamat – tegevuskoht on mõni päris või väljamõeldud saar 

Heli Künnapas “Helisevad ööd saarel”

Heli Kirjastus, 124 lk

Hoogne ja romantiline lugu muusikahuvilistele. On aru saada, et autor armastab ka muusikat, sest seda on loos palju. Kohe naljakas oli midagi kerget lugeda, kui just oled tõsise krimka loetud saanud (Kastanimunamees). Aga raamatud ongi erinevad.

Plussiks kindlasti elutarkused, mis vestlustesse kenasti sisse on pikitud. Miinuseks toimetajatöö, sest vigu ja korduseid (naeratama ja silmi pööritama!!!) on natuke palju sees.

***

“See on küll nüüd üllatava väide, mille tõestamiseks”… kuidas lause siis edasi läheb?

Kordused 

“Seega ei mingeid probleeme öiste harjutamistega,” naeratan mõistvalt. 

“Sa tead, millest ma räägin!” naeratab Sander vastu.

Noogutan jätkuvalt naeratades

***

Surun pillikasti kõvemini enda vastu ja toetan pea bussi seljatoe vastu.

Õlgadeni juukseid on esinemiseks lihtne korda seada, kuid tuulisel praamil lendlevad need täiesti kontrollimatult ümber mu pea, sest patsiks kokkusidumiseks on need kahjuks liiga lühikesed

***

Ja seda ütleb mu elukaaslane, kes peaks mind armastama ja olema inimene, kellega ma kogu oma maailma jagan?

***

Nüüd elad sina muusika sees ja mõjutad inimesi, mina aga võitlen igapäevaselt oma õiguse eest muusikat armastada.

36. Hendrik Lindepuu kirjastuse raamat 

Aga sii

LV 37 (27/52). Raamat kirjanikult, kes ei ela oma sünnimaal

Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi”

Tänapäev, 312 lk

Ene raamatuid on Ellus ja Elisas vähe, aga vähemalt oli miski, mis mul veel lugemata. Kiire lugemine, kuigi kohati hakkas peategelane pisut närvidele. No kuidas saab nii rumal ja naiivne ja andestav olla… samas ma ise selles vanuses olin vist samasugune. Välja arvatud lotovõit muidugi… Ja kui sulle igga igalt poolt meelde tuletatakse, kui tühine tegelane sa oled, siis hakkad lõpuks uskuma ka. Igal juhul pani mõtlema. Ja unistama, mida ise teeks, kui nii suure lotovõidu võidaks!

38. Raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas või vanglas 

LV 39 (3/52). Raamat, mille pealkirjas on vähemalt üks B-täht 

Charlie Mackesy “Poiss, mutt, rebane ja hobune

Rahva Raamat, 128 lk

Juuli 2021, Tartu Apollo

Mina: Vabandage, kus teil selline raamat on, kus on pealkirjas mutt ja rebane, jube ilusad pildid on ka. Vist inglase illustreeritud (olin enne lasteraamatud kõik üle vaadanud, ei leidnud. Ja illustratsioonide kohta teadsin, et ilmselt inglase tehtud, sest aasta varem olime ühe Londoni sõbrannale samade illustratsioonidega T-särgi kinkinud)

Poemüüja: ???????

Mina: kordan oma juttu

Poemüüja: ?????? (ja läks kolleegilt küsima). Mõne sekundiga oli raamat leitud. Noorteosakonnast. Minu arust “mutt ja rebane ja vinged pildid” olid täiesti suurepärased märksõnad. Selgus, et ei olnudki 🙂

See raamat läheb kohe sinna “tähtsate raamatute” riiulisse, mida koduvalt hakkan üle lugema. Meenutas Väikest printsi, aga lühemalt ja kuidagi mõnusamalt olid need tarkused edasi antud. Väikest printsi uuesti ei viitsiks lugeda, seda siin hakkan aga pidevalt sirvima.

Ja muidugi pildid, tahaks ise ka osata sama lahedalt joonistada. Ja noh, tekstiga “armastus võidab kõik” T-särk peaks ikka ka omal olema. Ja mõni raamitud print ka võiks seinal rippuda… Ja nüüd tahaks kooki ka veel…

***

Kui sul mõni asi kohe välja ei tule, söö veidi kooki.

Ah nii, ja see aitab?

Alati. 

LV 40. (26/52) Raamat, mille kaanel on näha planeeti või mõnd taevakeha

Mikk Sarv “Kuu”

Varrak, 215 lk

Raamatut mulle soovitati, kuna siin on päris palju huvitavaid nippe ja õpetusi, mida siis millise kuutsükli ajal teha. Eriline astronoomia huviline ma pole kunagi olnud, kuigi vend on näiteks, nii sain alles seda raamatut lugedes teada, mis pidi kuusirp on kasvav, mispidi kahanev (miks sellist asja koolis ei õpetatud, ah?). Et kui tõmmata kasvava kuusirbist vasakule kriips, moodustub P täht, ehk paisuma ja kahaneva kuusirbist vasakule poole kriipsu tõmmates moodustub nagu K täht, ehk kahanema. Või siis vene keeles  p tähenduseks on растет (kasvab) ja c tähenduseks on старый ehk vana. Lihtne. 

 

LV 41 (36/52)  Raamat, kus on alla 100 lehekülje 

Mall Poola “Tavalise turistina Sri Lankas ja Indias”

Tallinn “Eesti raamat” 1989, 96 lk

Hind kaanel 45 kopikat

Ma isegi ei tea, miks see raamat mul riiulis oli… äkki sellest ajast, kui oli plaan Indiasse minna? Muidugi on see riik veel avastamata ka, järjekordselt. Igatahes olen selle raamatu kunagi oma vanematekodust kaasa toonud ja isegi lugema hakanud. Et ma midagi ei mäletanud, alistasin uuesti. 96 lehekülge ju kõigest.

Tänapäeval oleks tegu lihtsalt reisiblogiga, aga nõuka ajal trükiti igas suuruses ja mahus raamatuid. Reis toimus 1983 aastal ning kestis 3 nädalat. Huvitavamad mõtted raamatust:

*Tseilonil pulmi ei peeta, sest budism ei soosi abielu. Ka sünnipäevi ei tähistata. Seevastu on suureks sündmuseks lapsele nimepanek ning nn a-tähe pidu (kui laps saab esimese tähe selgeks).

*Kookospalm on Tseiloni kõige iseloomulikum puu. Ta kasvab kõikjal, välja arvatud mägedes. Kookosest kasulikumat puud ei ole vist terves maailmas (sellest tehakse kõike ja tarbitakse ka kõike viimse laastuni ära)

*Kalkuta on India suurim linn. Ja kõige koledam linn.

*Kuni 1872. aastani valitses Indias julm komme põletada lesknaised koos oma surnud meestega. Siis keelasid inglased selle ära. Kui mitte muud, siis vähemalt selle heateo on nad siinsetele naistele teinud.

*Indias ei peeta pühaks mitte igat lehma, vaid ainult neid, kes enam piima ei anna ja seega ka kellelegi ei kuulu, st hulkuvad lehmad

*Kuid selgeks saab ka see, et jooga omandamisega peaks hakkama tegelema juba varases nooruses. Vanemas eas ei ole enam võimalik saavutada vajalikku lihaste ja luude paindlikkust ja füüsilist vastupidavust. 

See viimane vist ei ole ikka päris tõsi. Või siis saan seda kasutada vabanduseks, et ei mina vana inime enam joogat teha saa, hilja peremes, hilja!

42. Raamat, mille kaanepildil on king/saabas vms. jalavari (võib ka koos jalaga) 

LV 43 (30/52) Raamat, mille autor on kandideerinud Nobeli preemiale

Gabriel García Márquez “Väljakuulutatud mõrva kroonika”

SA Kultuurileht, 88lk

Hispaania keelest tõlkinud Ruth Lias

Juhuslikult minu riiulisse saadud raamat, plaanis oli alla 100lk teemasse lugeda, aga lugemise ajal selgus, et autor on lausa Nobeli võitnud raamatuga “Sada aastat üksildust”. See on mul ka lugemata, aga nüüd on küll mõte, et võiks

Sest see lühiromaan oli ülihästi kirjutatud (ja muidugi tõlgitud ka). Lõpus selgus lausa, et lugu on tõestisündinud mõrvaloo põhjal kirjutatud. Kui algul arvasin, et annan raamatu järgmisele lugemishuvilisele, siis nüüd mõtlen, et kas peaks seda vahepeal uuesti sirvima. Kirjutamise mõttes just väga heaks eeskujuks võtta. Üldse peaks Lõuna-Ameerika kirjandust rohkem lugema, siinmainitud autor on siis Kolumbiast. Kui seda oma ühele sõpsile mainisin (tema Brasiiliast), siis ta oli väga üllatunud, et ma üldse Paulo Coelhot tean ja lausa lugenudki olen. Et tegelikult on see manner kirjanduslikult veel praktiliselt avastamata. Ja tundub, et lugeda on, eriti kui nii head tõlkijad ka oma tööd teinud on.

***

“Ta nägi välja nagu lilla,” ütles ta mulle. “Ja sellest oli hirmus kahju, sest muidu oli ta poiss kui ponks, määri võid peale ja pista tervelt nahka.”

LV 44 (1/52). Ühe ja sama autori kaks raamatut: üks, mis kirjutatud lastele ja teine, mis kirjutatud täiskasvanutele 

J.K.Rowling “Ickabog”

Varrak, 288 lk

Rohkem kui 10 aastat tagasi alustatud raamat, mis vahepeal jäi ootele, et täiskasvanutele kirjutada (ja mul on selle üle hea meel, sest ma poleks arvanudki, et Rowling nii head krimi ka kirjutab) ja üllatuslikult andis Covid-19 saabumine põhjuse kõik uuesti korralikult kirja panna ja lugu ära lõpetada. Mõnus lugemine, samas ei ole lasteraamatus ka pahalaste ja ka süütute inimeste tapmisega kokku hoitud.

Vahvad killud:

Palju meeldivam oli elada ilusates häärberites, mis käisid nõunikuametiga kaasas, ning kanda edasi erilist nõunikurüüd, mis tähendas, et nad tohtisid minna koogipoodides järjekorras kõige ette.

***

Ta oli väga hea inimene, kes käis sõprade lapsi hoidmas  ja laulis kohalikus kooris

***

…tapsid seal elanud vanaproua, kes, nagu teid võiks ehk huvitada, oli kirjutanud mitu kaunist illustreeritud raamatut Fluma jões elavatest kaladest.

***

Kõrbenud servi ja vettinud põhju tuleb ikka ette, ka parimatel. Kääri käised üles ja alusta midagi uut, ütlen mina. Pole mõtet hädaldada millegi üle, mida muuta ei saa.

Robert Galbraith “Siidiuss”

Varrak, 496 lk

Rowlingu pseudonüümi alt kirjutatud Cormoran Strike lugude esimene osa sai loetud 2021, nüüd siis oli põhjust teine osa ette võtta, sest kuigi esimene oli päris paras pähkel lugeda, tahaks ikkagi teada, mis siis seal põhitegelastega edasi juhtub. Ja eesti keeles oli krimi palju mugavam lugeda ka. Näis, kas saab järgmised osad ka kuhugi siia teemadesse sobitada või peab uut aastat ootama.

Kirjandusmaastikul toimunud mõrv, võibolla oli sellepärast palju põnevam lugeda, et omal oli ka kuidagi südamelähedasem (kirjutamise, mitte mõrva tõttu siis). Ja nt Hay festivali on 2 korda mainitud, mina avastasin selle laheda sündmuse eelmine aasta ja plaanisin ka täitsa minna ja noh, selle sündmusega läks nagu praktiliselt kõigi plaanidega 2020 ja 2021 aastal. Äkki 2022 õnnestub?

***

Ma valdan rekonstruktiivset deduktsiooni

LV 45. (13/52) Raamat, mille kaanel on kell

Nicola May “Väike nurgapood. Kingitus”

Pegasus, 288lk

Väikselt see kell seal kaanepildil on, aga ometi olemas. Sest kuigi mulle raamatu teine osa ei meeldinud eriti, siis olen otsustanud, et loen nad ikka kõik ükshaaval läbi, kui Ellus olemas. Kolmas osa oli pisut parem, kui teine. Natuke igav, aga loogikavigu ja konkreetselt asjade ette vihjamist oli vähem. Nate tegelase tausta arvasin küll kohe ära. Ja selle, kes siis nurgapoe omale saab. Uue laulusoovituse sain, polnud kuulnudki: Frankie Goes to Hollywood “The power of Love”. Ja juba Bridget Jonesis kasutatud nali oli ka kirjas, küll pisut teise nurga alt (Cockleberry Bay kiriklas polnud niisugust sekendamist nähtud sellest ajast peale, kui seal oli kahekümne viie aasta eest etendatud täiskasvanute versiooni jõulumüsteeriumist, kus Joosep viskas oma naise selle eest kodust välja, et tollel oli olnud armusuhe peaingel Gabrieliga).

***

Varastab see, kes on hädas, valetab see, kes kardab

LV 46 (35/52) Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on lühem kui viis tähte

Jaan Aru “Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust”

Argo Kirjastus, 288 lk

Sõbrannaga koos “lugemisklubi” raamat. Näinud olin, aga autor on mulle täitsa tundmatu. Loovuse teema kõnetab väga, nii oligi soov vahelduseks tüüpilistele enesearengu raamatutele midagi teistsugust lugeda.

Ma ise lootsin loovuse osas veidi rohkem huvitavat, aga saan aru, et see oli vaid osa raamatust, nutineedus ja lapsed olid ju ka. Ja lõpupoole tuli ideid, kuidas paremini üldse õppida (tähelepanuta õppimine on ajaraisk). Seda oleks mulle 30+ aastat tagasi rohkem vaja olnud, aga abiks ikka 🙂

Kuigi tegu oli väga teadusliku raamatuga lihtinimestele, siis kohati oli mulle ikkagi liiga teaduri jutt. Nii said ära märgitud mitmed lahedad keelelised väljendid, nt:

*Mõni meist on huvitatud koobaste uurimisest, teine uurib põskkoopaid, kolmas tahaks ehitada puulehtedest torni, neljas teha vanadest tornidest puulehti – meil on lõputult huvisid, mis vahel on põnevad vaid ühele inimesele.

47. Raamat, mis ilmus su ema sünniaastal 

LV 48 (29/52) Raamat, mille pealkirjas on mainitud linna

Justin Petrone “Minu Viljandi”

Petrone Print, 296+16lk

Preili Pilv, Disainer, Tiigritüdruk… korralikku kohvi armastavad sõbrad. Justin on Viljandis tagasi, vallaline ja otsib armastust. Käib aga kohvikutes kohvi joomas ja kirjutamas ja püüab eluga hakkama saada. Ja eks silmarõõmudel ole keeruline ka ju, kunagi ei tea, millal sinust järgmises raamatus kirjutatakse 🙂

Ja kui kohati tundub, et muud ei olegi, kui vaid naised ja kohvikud, siis tegelikult polegi oluline. Justin on nii armas ja tema kirjutatud loen ma alati, vahet pole, millest kirjutab.

***

Piibliloos viis vaal Joona iidse Assüüria linna Niineve randa ja oksendas ta seal välja. Selline enesetunne mul ongi.

Nagu vaalaokse rannas.

***

Helireźisöör Simon ei tea veel, mida tähendab sõna “tubli”. Ta arvab, et öeldakse “tupla”. Nagu see śokolaad.

LV 49 (2/52). Raamat teemal, mis on olnud eelmiste aastate LV nimekirjades 13. kohal (Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.) (LV 2018))

Piret Raud “Kaotatud sõrmed”

Tänapäev, 173 lk

Laenatud raamat, ei teadnud, mida oodata ja autor on ka minule uus. Ja millised lood! Naljakad, vaimukad, üllatuslikud! Ja ülivinged illustratsioonid ka.

***

Iga intelligentne inimene peaks olema lugenud “Klaaspärlimängu” (mina ei ole…)

***

Paula astuski raamaturiiuli juurde ja see rõõmustas mind – ka ma ise tavatsesin külla sattudes esimese asjana võõrustaja raamatuid uurida. Et Paula samuti niimoodi käitus, oli hea märk. (ma kipun ka seda tegema, no mitte kohe esimese asjana. Ja mu isa tegi ka alati, võttis tihti sealt kohe samas külas lugemise ette)

 

50. Kaks raamatut – ühe on kirjutanud ema või isa ja teise on kirjutanud tema poeg või tütar 

LV 51 (4/52). Raamat, milles kirjutatakse jooksmisest, käimisest, matkamisest 

Alexandra Heminsley “Kuidas minust sai jooksja”

Petrone Print, 264 lk

Mängin pidevalt mõttega, et tahan ka jooksma hakata. Tegevus, mis ei ole mulle mitte kunagi meeldinud, isegi lapsena mitte. Minu 60m kehvi tulemusi kommenteeri smu ema alati, et “sa ei olegi sprinter, sul on rohkem vastupidavust”. Mina ise eelistasin 60m jooksu 100m jooksule sellepärast, et üks oli teisest 40 m lühem. Ja vastupidavu smul jooksmises küll ei avaldunud, 300 m jooksus olin ma tavaliselt teistest pool maad tagapool, sest ma väsisin juba siis ära ja jõudsin mitu korda kõndida, enne kui tüdinud näoga kehkaõps siis finiśijoonel minu viimase, hapupiimase aja ka lõpuks kirja sai.

Aga siiski, äkki on mingi viis ka minusugusele, et jooksma hakata ja mingil müstilisel moel see isegi mulle meeldima hakkaks?

Raamatu autoril läheb kõik siiski tunduvalt paremini, kui minul. Mina jätsin eelmine aasta peale 3ndat jooksu pooleli, sest jalad olid nii valusad, et mitu nädalat andsid tunda ja ma kahtlustasin omal juba trombi või midagi.

*** Hapnik voolab pidevalt läbi meie keha, kuid kui me seda kiiremini sisse võtame, kui välja laseme, kuhjub lihastesse laktaat ja tekitab selle võluva “veoauto alla jäämise tunde”. See torgib, see paneb su valutama sõrmeotstest juuksejuurteni ja tagasi. Ja mis kõige tähtsam – see paneb nii paljud inimesed loobuma juba pärast kolmandat jooksukorda. 

***

Palju õpetlikke juhiseid, kuidas alustada, mida teha, mida mitte teha, mida varustust valides silmas pidada jne. Kõik väga head ja vajalikud nipid, isegi veekindla meigi juhised (MAC Liquid Last Aqualine lainer), kuidas ka peale maratoni enamvähem ilus välja näha (nt küünelakk üldiselt pikamaajooksul ei murene). Ka ajalugu ning seda, kuidas naisi on veel üsna hiljuti diskrimineeritud, sest “oli isegi ametnikke, kes hoiatasid, et pikamaajooks võib põhjustada naistel emaka väljavajumist. Alles 1972 lubati naisel esimest korda ametlikult maratoni joosta. Kes varem kõigi ja kõige kiuste jooksid, nende tulemused ei läinud lihtsalt arvesse. Ja esimest korda said naised maratoni olümpiamängudel joosta alles 1984.

Ainsana tekkis lugedes tunne, et on ikka eriline vingu see autor, sest kui ta oli San Francsiscos paar päeva, et oma unistuste linnas maratoni joosta, siis oli tal igal hetkel, juba lennates vist ilge koduigatsus. Et no ole nüüd tubli naine, sa lähed oma unistuste linna, kus sa vaid 3 päeva oled ja sa juba oled nii koduigatsuses? Et kas nüüd ei peak snagu nautima seda, KUS sa oled? Mina oleks kohe kindlasti kauem seal olnud, et esmalt ajavahega natuke harjuda ja ka rohkem linnas ringi käia.

***

Ei ole sellist asja nagu “ma ei saa joosta”. Kui sul on jalad ja kopsud, siis sa saad joosta (99,99% tõsi, samas mu tserebraalparalüüsiga sündinud sõbranna vaidleks ikka vastu…)

***

Jooksmine on kasulik (lisaks heategevusele ja kaalulangetusele) selleks, et kuhugi kiiresti jõuda. Selleks, et aru saada, kas oled jooksja, tuleb lihtsalt välja minna ja joosta

***

Ood kompress-sokkidele, need kontserditel ka head, kui pikalt püsti peab seisma

***

Shock Absorber Sportbra. Vaseliin, sest higistades hakkab sool nahal hõõruma

***

Tasapisi sain uuesti selgeks, et jooksen selle nimel, et parandada oma elu; ma ei parandanud elu, et olla võimeline jooksma.

***

Ta sai aru, et pohmakaga joosta ei olegi kõige hullem asi maa peal. Vastupidi, ta avastas, et kuidas pohmakast joostes isegi lahti võib saada

***

Kui sind selline elamus ootab (joosta läbi hommikuse San Francisco, kus jookstate jaoks pannakse kõik tänavad kinni ja inimesed tervitavad teid nagu kuninglike viisiitide ajal), miks sa siis üldse muretsed, kui kiiresti sa jooksed?

Ma arvan, et vajan tunnet, et …arenen.

Ja sa arvad, et arengut näitab kiirus, mitte oskus kogemust veelgi rohkem nautida?

***

Ära kunagi oma kangelasega kohtu (oli teinud intervjuu särava (sõna otseses mõttes) Carl Lewis ja Paula Radcliffe´ga

***

Selleks, et aru saada, kas oled jooksja, tuleb lihtsalt välja minna ja joosta (ja võimalusel lõbutseda seda tehes)

***

Lemmik enne-ja-pärast-jooksu jook on kohv ja pakk kookosevett, see on tulvil elektrolüüte ja parem kui glükoosijoogid

***

Joan Benoit Samuelson – 1 naiste maratoni võitja OM 1984

***

Ainuke, millele lahendust ei leia, on päevade algus suure jooksuvõistluse eel. Jooks on nagu elu, mõnikord lihtsalt läheb nii, sinu ülesanne on sellega hakkama saada. Palju tampoone, palju valuvaigisteid ja kindlustunne, et jooksujärgsed süsivesikud, mis sind ootavad, maitsevad veelgi paremini.

***

Oli isegi ametnikke, kes hoiatasid, et pikamaajooks võib põhjustada naistel emaka väljavajumist.

1972 lubati naisel esimest korda ametlikult maratoni joosta 

***

Ole tänades sama viisakas kui küsides (kui charity jaoks jooksed)

Löö end maratoni päevaks üles. Leia tooted, mis ei lähe kohe laiali. Nt küüned saad enne lakkida, see annab kohe palju juurde ja on ideaalne viis end kaunistada. Varbaküüsi aga mitte, sest siis on parem vigastusi kontrollida. Lõika nad 3-4 päeva hästi lühikeseks ja viili. MAC silmalainer, tal isegi sädelev lillakas roheline, mille eemaldamine võtab 3 päeva.

Püüa meeles pidada, et see peab lõbus olema. Sa teed seda enda jaoks, see siis varustuse ostmise puhul

Esimesena peab maanduma jala keskosa, umbes paar cm varbaotstest tagapool olev tallaosa

Kujutlusvõime on alati palju tõhusam rahakogumismeetod kui lõputu mangumine, nt kookide müük jne

Ripsmepikendused, st ta ei ole leidnud ripsmetushi mis peale 6 h veel laiali ei läheks

Oma asjade kotti:

Soojad mugavad riided, suuremad sokid või plätud, toit mis ei ole liiga magus (soolane on hea, aga kott loobitakse palju ja nt krõpsudest jääb alles vaid pudi), WC paber või salvrätid, valuvaigistid ja põletikuvastased (sest ei taheta teel olle sanda ja he akui omal, kasvõi abistada kedagi nendega). Tampoonid (serst keha võib reageerida, ka saab neid kasutada haavade puhastamisel jne). Telefon. Rahakott, transpordikaart, võtmed. 

Enne: äravisatavad suured lohvakad riided, mis soojenduse ajal peal. Suur prügikott vihma jaoks võta mitu, et aidata neid, kle ei ole. Banaan, küpsised, vesi (igaks juhuks, ja kui ise ei taha, äkki keegi tahab). Vaseliin. Pastakas. Haaknõelad. Glükoos. 

Määri jalad vaseliiniga kokku iga kord, kui kavatsed joosta kauem kyi 15 min. See päästab villidest, eriti kui sajab + saad mõnusad niisutatud jalad kui koju saad. Määri ka rinnahoidja alla õmbluste alla ka ja ei tohiks hõõruda.

52. Lastekrimka 

Üllatus: Võta ette selle riigi kaart, kus sa elad. Pane silmad kinni ja aseta näpp kaardile. Vaata, mis linn näpule kõige lähemale jäi. Loe läbi raamat, millel on nii palju lehekülgi (+/-10lk), kui on distants kilomeetrites näpu alla jäänud linna ja sinu kodulinna vahel.

Noortekirjanduse väljakutse #noortekirjandus

  1. Noorteromaan, mille valisid kaanepildi järgi

Sara Zarr “Ühe tüdruku lugu”

Päikese kirjastus, 188 lk

Kaanepilt, mis kõnetas rohkem kui tüüpilised noortekirjanduse kaaned (seal tavaliselt kas hullult graafilist disani kokku klopsitud või imalad lillekesed ja liblikad joonistatud). Ja sisukokkuvõte oli ka üsna intrigeeriv: lugu koolitüdrukust, kes 13 aastaselt keskkooli kutiga oma isale vahele jääb ja sellest tekkinud, levinud ning muteerunud kuulujutud saadavad teda ka mitu aastat hiljem. Rikutud maine mõjutab terve perekonna elu. Häbi on kõigile kui otsaette kirjutatud. Selle asemel, et asjale ametlik külg anda, teeb terve perekond näo, et midagi pole juhtunud. Ametlikuks tegemine tähendaks ju asjast r-ä-ä-k-i-m-i-s-t.

Lugu, mis võib igas koolis juhtuda. Ja millegipärast olen kindel, et endiselt saaks halva maine külge see “riivatu” tüdruk, mitte poiss. Aga miks see ikka nii on? 2 inimest on asjaga seotud, aga häbistatud saab alati tüdruk?

***

Hallitust meenutava värvi maja juurde

***

Samal ajal kui mina jõudsin oma igapäevasesse tupikusse ehk teise nimega koju

***

Siis ütles ta, et päevik võib koosneda millest iganes, näiteks joonistustest või luuletustest või loeteludest või ükskõik millest, ükskõik kuidas sa millegi kohta oma arvamust avaldada tahtsid, ja mitte keegi ei näe seda mitte kunagi.

***

Loomulikult olen ma selle peale mõelnud. Poisid mõtlevad, mis tunne oleks suudelda iga tüdrukut. Kaasa arvatud oma õpetajad.

***

Kas sa oled kuulnud seda nalja kahest teost, kes üle tee lähevad?

Kilpkonn ajas ühe teo alla ja sel ajal, kui politsei teist tigu küsitles ja küsis, mida too näinud oli, vastas ta, et ma ei tea, härra politseinik, see kõik juhtus nii kiiresti.

***

Ma naeratasin.

Ulatatud lusikas. Küsimus kooli kohta. Väljavaade saada kasutatud auto.

Mõnikord olid need tõesti just imeväikesed asjad, mida sai teha selleks, et öelda: anna andeks, kõik on hästi, ma andestan sulle

2. Veebruar Noorteraamat, mis on osa sarjast #noortekirjandus

Heli Künnapas, Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli kirjastus, 116 lk

Kiire lugemine, aga eks noortele olegi vaja sellist, muidu kaob huvi ära poole lugemise pealt. Lugu siis uude kooli läinud tüdrukust, kes kohe suurte draamade keskele satub.

Autorid on mulle mõlemad tuttavad, nii oli lugedes kogu aeg peas hääleke, et “see on tema kirjutad… see küll hoopis tema kirjutatud” 🙂 Kahe autoriga raamatuid olen vähe lugenud, nii oli see omamoodi huvitav lugemiskogemus.

Natuke ebareaalsed on enamik tegelaste nimesid: kas tõesti on ühes väikeses maakoolis ja veel samas vanuses lapsed nimedega Lola, Emely, Mario, Rayan, Rinaldo?

***

Backib offi ja vurrkannitama on head sõnad

Märts* Noorteromaani väljakutses saab lugeda meie oma Eestimaa autorite loomingut. Nii tänapäevast kui vanemat – valik on teie!

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

Tänapäev, 200 lk

Teine osa, esimese lugesin eelmine aasta. Justkui hoogsem lugu, aga samas nõrgem, kui esimene osa. Krimi osa on ka ikka sees, aga see käib kuidagi eriti kähku. Ega ei oskagi muud arvata, kiire lugemine, aga ma püüan nüüd rohkem ikka lugeda neid raamatuid, mille esimene osa loetud on. Et oleks ülevaade tervest sarjast

Raahel ja Kent

Mina tundsin end pigem sitaseene kui õnneseenena


4. Aprill. Noortekirjanduse väljakutses loeme Hea noorteraamatu tiitli saanud raamatut.

#noortekirjandus Hea noorteraamat 2019 Julie Buxbaum “Kui sõnadest jääb puudu”

Rahva Raamat, 288 lk

Taaskord väga hea avastus noorteraamatute hulgast, auga oma äramärkimist väärt. Pilguheit autismimaailma, eriti just sellesse, kuidas inimesed mõtlevad, kui nad on pisut teistmoodi, kui tavalised inimesed.

Mõnusaid lauseid või mõtteid ei saa ära märkida, sest noh, telefon läks merekooli ja kõik screenshotid ühes sellega.

5. Mai Noortekirjanduse väljakutses teeme ise korrektuuri koolide kohustuslikku kirjandusse ning pakume omaltpoolt välja raamatu, mis neis nimekirjades olla võiks. Valige siis hoolikalt ja pange oma raamatumuljesse kirja ka, miks just see raamat peaks teie arvates kohustuslike nimekirjas olema.

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”, osa 1

Heli kirjastus, 342 lk

Idee sain kellegi teise postitusest, sest tõepoolest, noorteromaane on palju hiljuti ilmunud, aga kas neid ka kohustuslikku kirjandusse lisatakse? Või vähemalt soovituslikku lugemisse? Mina mäletan oma kooliajast ikka Anna Kareninat, Fausti ja Isa Goriot raamatuid. Midagi mõnusat, kerget ja noortepärast ei olnud seal küll. Loodan, et asjad muutuvad.

Raamat oleks noortele hea sellepärast, et käsitletud on valusaid teemasid (perevägivald, keskkonna kaitsmine ja hoidmine) ja sellest saaks pikalt ja põhjalikult koolis arutada. Elulisemad teemad kui see, miks ikka Kuningas Oidipus oma emaga abiellus…

Raamat oli noorteka kohta üllatavalt pikk, läks natuke lohisema. Aga teist osa loen tulevikus ikka, sest nii on kena. Ja huvitab ikka, mis siis keskkonnaaktivisti Brendaga edasi juhtub. Ja kaanepildist sain alles poole raamatu peal aru 🙂

Juuni. Noortekirjanduse väljakutses läheme ka omamoodi rännakule, nimelt loeme Eestimaiste autorite fantaasiakirjandust.

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Fantaasia, 222 lk

Fantaasia, eriti Eesti autorite noortele mõeldud fantaasia oli küll kategooria, mis mul lugemata. Aga sõbranna soovitusel sai valitud hea raamat, olen rahul. Algul tundub, et lugu on lihtsalt selline müstiline, kummaline tüdruk metsas, kes räägib haldjate maailmast ja printsessidest, ent tegelikult on lool väga tugev ja sügav point. Koduvägivald on ka jutuks, äärmiselt oluline teema, mida kajastada. Samuti on minule isiklikult väga värskendav lugeda noorteraamatut, kus ropendamisega pole kokku hoitud. Seda ei ole tehtud lihtsalt niisama, ikka asja pärast ja mõjub kuidagi väga täiskasvanuliku raamatuna. 5+ autorile minult.

Juuli . Noortekirjanduse väljakutse ei sea seekord eriti piire. Peaasi, et raamat oleks eestikeelsena ilmunud 2020. või 2021. aastal. Valik on suur ja lai! Head lemmiku leidmist.

Jenn Bennett “Tähtedest võlutud”

Heli kirjastus, 422 lk

Valisin üsna suvaliselt ja Ellu millegipärast ei näidanud lugemisele kuluvat aega ka, nii ma sellega maadlesin… 422 lk noorteka kohta on ikka päris patakas lugemist. Ja üsna algul sain aru, et järjest iga kuu 1 noortekas lugeda on kuidagi palju, sest kuidagi nii ühesugused on kõik… Et kui ma pean veel lugema ühest kohmakast tüdrukust, kes on oma klassivennast sisse võetud ja kellel loomulikult on lokkis juuksed, siis ma hakkan vaikselt oksendama…. Sest no halloo, kas te siis tõesti ei tea, et SIRGED JUUKSED ON TÜÜTUD??? Või ma pean ise sellise raamatu kirjutama, kus pulksirgete juustega tüdruk ei saa oma juustest absoluutselt mitte mingisugust soengut teha, sest need ei püsi tervest pudelist lakist ja peotäiest klambistest hoolimata…. Oeh. Pulksirgete juustega teismeline siin minu hinges ikka, arusaadavalt.

Vaevu venitasin poole lugemiseni, siis nagu hakkas juba edenema. Matkamine, loodus, kuidagi see kirjeldamine oli palju mõnusam ja tõetruum. Vahetum. Nii et lõpuks raamat täitsa meeldis. Aga väga raske oli, enne kui meeldima hakkas

#noortekirjandus August. Noortekirjanduse väljakutse. Raamat mis pani nutma või ajas naerma

Gayle Forman “If I stay”

Doubleday, 210 lk

Mind on raske lugedes nutma ajada (ja ühtegi naljakat noorteraamatut ei ole ma veel kohanud… jälgin teemat, äkki leidub siiski), aga üsna mõtlemapanev oli see raamat küll. Kujuta ise ette, kui ärkad koomast üles ja saad teada, et su isa ja ema ja väikevend on saanud avariis surma. Sina ise pääsesid, kuigi napilt… Kas tahaksid üldse edasi elada?

Sõbranna riiulist võetud, hea lugemine ka täiskasvanule

#noortekirjandus väljakutse September

Noorteraamat, mida soovitab noor. St. alla 26-aastane inimene.

Margus Karu “Nullpunkt

Pegasus, 268 lk

Kuna mul tutvusringkonnas nii noori ei olegi, siis pidin sõbranna last selleks teemaks kiusama. Õnneks soovitati raamatut, mis mul täitsa lugemata oli. Isegi filmist ei teadnud ma midagi… Aga raamat meeldis, üllatavalt. Või oli asi selles, et peategelane oli poiss, mitte tüüpiline “krussis juustega kohmakas tüdruk, kes kuhugi ei mahu ega sobi”. Lõpp oli ka ootamatu, arvasin midagi muud. Teema muidugi puudutab, endiselt. Mulle ka koolis ei meeldinud ja ma arvan, et kui ka asjad oleks samamoodi läinud, kui raamatus lõpupoole, ikkagi ei oleks midagi head meenutada. Ma ei suhtle isegi praegu üldse oma endiste klassikaaslastega. Koolitrauma ikka endiselt hinges. Aga hea meel, et see raamat ka mulle niimoodi soovitusena lugemiseks ette sattus. Muidu kes teab, millal seda üldse lugenud oleksin




#islandikirjandus

  1. Islandi saagad

Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

Varrak, 400 lk

Raamat räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Ja peategelane on siis autori vaarisa minnes ajas tagasi 30 põlve. Ma üldse imestan, kuidas on neil veel alles infot sellest, mis juhtus näiteks aastal 890. Et see on ju nii ammu.

Eks palju ongi infot stiilis “sellest on laul, sellest on luuletus, selle kohta käib legend, see oleks võinud nii juhtuda…”

Kogu raamatust jäi meelde see, et viikingitele tegid palju jama merevees elavad laevaussid. Et rebastele ei meeldi märjaks saada ja nad eriti ujuda ei taha seetõttu. Ja et osad Islandlased näevad välja nagu Bjärk, sest viikingite teele jäid ka Siberi alad. Jälle targem 🙂

Ja küll ma kadestasin neid, kes õhukesi, 80lk paksuseid saagasid lugesid…


3. *Islandi kirjanduse väljakutses saab lugeda Islandi autorite krimkasid ning põnevikke. Märts, Islandi autori krimka #islandikirjandus

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus “

Varrak, 384 lk

Lastemaja lugude sarjast 3 osa, eelmine sai aasta tagasi loetud, nüüd ootasin, millal siis miniväljakutsesse Islandi krimi tuleb, et edasi lugeda. Muidu turvalist Islandit raputab jälle karm kuritegu, seekord on kaasatud karm sotsiaalmeedia. Huldar ja Freya ei saa ka ikka aru, mis nad siis tahavad… Oeh. Esimesed kaks osa olid väga karmid ja põnevad, nüüd läks natuke igavamaks minu arust. Kuidagi põhirõhk oligi inimesuhetel ja suhtedraamadel politseijaoskonnas. Aga hea lugemine oli ikka.

4. Aprill. #islandikirjandus Eesti autori raamat Islandist

Tui Hirv “Minu Reykjavik”

Petrone Print, 240 lk

Kuna “Minu Island” on mul ammu loetud, see üks väheseid raamatuid, mis ka enda olemas (kingitus), siis loomulikult tuli ka pealinna raamat lugeda.

Ja kuna mu telefon kukkus just WC potti ja ma pole kindel, et sealse info enam kätte saan, siis ilmselt on läinud ka huvitavamatest kohtadest tehtud screenshotid… Kui ma just uuesti üle ei loe 🙂

Mäletan vaid seda (ja kirun end, et miks ikka KOHE asju kirja ei pane), et pealinna kohta väga hea ja põhjalik raamat, autori oma mõnusa huumori ja vimkadega. Ainsana hakkas veidi segama, et iga asja ja saiapoe ja kohviku ja piimapoe juurde käis ka muidugi tänavanimetus ja Islandil on need ju sellised, et ei oska hääldadagi, et kuidagi paljuks läks. Ka ei viitsinud ise nt googeldama hakata, et kuidas nt tähte Þþ hääldatakse (mis mitmes nimes sees oli), see oleks võinud juba raamatus olla.

5.Mai Islandi kirjanduse väljakutse annab maikuus vabad käed. Otsige põnev Islandi kirjaniku raamat, lugege läbi ja kirjutage kõigile, millest raamat rääkis.

Yrsa Sigurðardóttir “Lüllikivi”

Varrak, 352 lk

IV osa Freyja ja Huldari sarjast. Vabad käed teemas andsid võimaluse järgmise osaga jätkata, sest olen omamoodi sõltuvuses Frejya ja Huldari konarlikust armuloost. No mitte päriselt, aga hea on lugeda osasid järjest.

Miks ma seda soovitaks? Sest see raamat oli kuidagi teistsugune. Koledaid laipu oli vähem. Freyja ja Huldar said paremini läbi. Ja kuidagi mõnusam oli lugeda, ei olnud kogu aeg krimka tunne, vaid sügavam. Loodan, et aasta jooksul tuleb veel mõni teema, kus saan siis ka viienda osa ära lugeda.

6.Juuni Islandi kirjanduse väljakutse viib meid lastekirjanduse radadele. Leidke Islandi kirjanik, kes on lasteraamatuid kirjutanud ja nautige!

Heidi Herman “The Legend of the Icelandic Yule Lads”

Outskirts press, 48 lk

Ameerika kirjanik, kellel on emapoolt Islandi päritolu, on kirjutanud lustaka ja õpetliku loo trollidest, kes Islandil enne jõule rahvale vingerpusse armastavad mängida. Nad on nii vanad, isegi Saint Nicolas pole veel Jõuluvanaks saanud ja loomulikult hoiavad nad inimestest eemale. See on trollide koodeks, inimesed ei tohi neid näha. Aga mis saab, kui kogemata näevad?

Mõnus ja muhe lugemine, õpetlik täiskasvanutele ka

7. #islandikirjandus Juuli. Raamat, kus islandlased on kirjutanud islandlaste eludest.

Egill Bjarnason “Kuidas Island on maailma muutnud. Väikese saare suur ajalugu”

Hea Lugu, 240 lk

Ega ellus ja Elisas suurt valikut ei ole, kui sõna “Island” otsida. Aga see valik tundus sobivad. Suur ülevaade riigi ajaloost, inimestest, poliitikast. Kas teadsite, et islandlased avastasid Ameerika juba 500 aastat enne Columbust, nad lihtsalt ei rääkinud sellest kellelegi? (Oscar Wilde: Islandlased on maailma arukaim rahvas, sest nad avastasid Ameerika, aga ei öelnud seda kellelegi) Et kaks Miss Universumit on olnud islandlannad? Mis seos on malegeeniusel Bobby Fisheril ja Islandil? Külmal sõjal ja Islandil? Millised need islandlased üldse on?

Mõnus lugemine. Palju infot, aga ei ole üldse kuiv ega igav.

#islandikirjandus 8. August. Raamat, mille tegevuspaik on Island, aga autor ei ole ei islandlane ega eestlane

Hannah Kent “Matmisriitused”

Päikese Kirjastus, 338 lk

Tõlkinud Bibi Raid

Suur tänu kellelegi, kes seda raamatut siin teemas tutvustas, sest olin üsna hädas, mida lugeda. Ja kuigi algul tundus, et tegu on sünge ja paksu raamatuga, mida e-raamatuna on üsna tüütu lugeda; lisaks asjaolu, et lugesin seda ajal, kui olin just oma isa kaotanud, olin raamatu lummuses täielikult. Tõlge on ülimalt hea, ma nüüd ei teagi, kas soetada see raamat omale paberkujul inglise keeles või eesti keeles, sest seda tahan kindlasti veel üle sirvida, just keelelises mõttes. Minu jaoks viimasel ajal ongi üliheade raamatute mõõdupuuks see, kui ma tahan neid omale paberkujul ka osta ja uuesti lugeda. See raamat on üks nendest.

#islandikirjandus September. ***Islandi kirjanduse väljakutse

Kui mu ema aastaid tagasi lennukiga Islandile maandus, siis ta helistas mulle kohe ja teatas, et “Tead – ma olen nüüd Kuu peal!”. Islandi loodus on nii eriline, et sellest saab olema huvitav lugeda. Raamatu autoriks ei pea olema islandlane, aga raamatus peab juttu olema kas Islandi geoloogiast, kliimast, taimedest, loomadest, veest, vulkaanidest vms.

Inimene on küll ka osa loodusest, aga jätame nemad septembris rahule.

David Leffman ja James Proctor “The rough guide to Iceland”

Rough Guides, 368 lk (2016)

Kuna nii raske oli leida raamatut, mis teemasse sobiks, siis võtsin riiulist reisikirjelduse ja lugesin selle läbi. Kaanest kaaneni palju peenikeses tekstis juttu, kõik lugesin läbi! Soetatud 4 aastat tagasi, sest oli kord plaan Islandile nimma. Siiamaani ei ole käinud, aga nüüd tean täpselt, mida ja kus teha.

Väga põhjalik riigi kirjeldus piirkondade kaupa. Palju infot, palju hääldamatuid kohanimesid. Palju uut infot riigi looduse kohta. Või üldse huvitavaid fakte. Ära on märgitud ka kohad, mille puhul on kirjas näiteks, et “turistide keskus, sõbralikud töötajad, vähe infot” või et “kohvik, kus saab tavalist kannukohvi ja ehk kooki ka, kohalikud memmed peavad”. Või näiteks et islandi keeles puudub sõna “huvitav”. Või et basseinide pesuruumides on pikad ja põhjalikud juhised, kuidas ja kust ennast enne pesta. Või et nali “kui Islandil metsa ära eksid, tõuse lihtsalt püsi” ei olegi eestlase välja mõeldud, see on lausa reisijatele kirja pandud.