Life as an inspiration

#kõige-kõigemad 2017

Aasta kokkuvõtete ideid olen ikka Daki blogist näppanud, seegi kord ei ole erand. Temal siis üleskutse #kõige-kõigemad 2017

Võibolla teen aasta numbrites ka (kui tööl igav on), aga siis siis minu 2017 aasta kõige kõigemad:

Kolm kõige paremat hetke 2017

-see hetk/päev, kui kummalisel hetkemeeleolul otsustasin alustada coachingu õpinguid ning sain selleks laenu ja puha ja alustasin hästi põneva etapiga oma elus. Käisin esimest korda Birminghamis (uus B tähega lemmik jälle) ja Manchesteri lennujaamas ja Crewes ja nautisin mõnusaid hotelle (oma raha eest) ja lendasin sada korda FlyBe sõbrahinnaga ja kohtasin vahvaid inimesi ja loodan, et sellest coachingust tuleb minu uus tegevus.

-see hetk, kui nägin pakkumist, et keegi otsib ghost writerit ning varasemalt avaldamata raamatute kogemusega otsustasin siiski end tagasihoidlikult-rajateelelikult ise pakkuda ja sain selle projekti endale ja kogemuse, mis on äärmiselt õpetlik. Kirjutada koos kellegi teisega, kirjutada kellelegi teisele. Põnev-põnev ja noh, mis siin salata, raamat on nüüdseks ka ilmunud. Whoop whoop

-päev, mil tutvusin Viivikaga :)*edit: tutvusime juba oktoober 2016, aga suuremaks sõpruseks läks 2017 aasta kevadel. See inimene ja see sõprus on ülilahe osa minu elust nüüd

Kolm kõige sitemat hetke 2017

-esimene algas ühe eriti hea hetkega, kui sain teada, et üle miljoni aja olin ma tööintervjuul NII HEA (isegi siis, kui unustasin põhilised asjad enda kiitmisel ära), et ma sain selle töökoha. Ja siis selgus, et vaja on läbida edukalt ka taustakontroll ja sinna see hea töökoht sama kiirelt ka kadus… Jah, see ei olnud unistuste töökoht. Jah, ma oleks TERVE oma garderoobi pidanud välja vahetama (siiski, kontsaga kingi ja bleisereid ma siiski omale ei soetaks). Jah, ma oleks pidanud Dublini kolima ja mulle ei meeldi see linn juba minu eelmisest 2010-2011 sealelatud ajast. Jah, minu blogi oleks siis selle töötamise ajal jooksul üsna kasinaks jäänud või lausa kinni pannud. Aga siiski, mul oli VÕIMALUS siit tobedast töökohast minema saada, oma rahalist seisu parandada ja õppida-suhelda-teha ägedaid asju.

-kui majakaaslane ja ülihea sõps Eleni Düsseldorfi kolis. Tunnen temast tohutult puudust, lisaks on nii raske kuulata, kuidas talle seal üldse ei meeldi (sest noh, kuidas siis Saksamaa ei meeldi? Ise veel ema poolt saksa päritolu). Ja kui kolleg ja hea sõps Jasna koju tagasi, Sloveeniasse kolis

-märtsis jäin ootamatult haigeks ja diagnoosiks oli “Quinsy” või siis ka “peritonsillar abscess”. Google tõlgib seda kui angiin, mandlipõletik ja peritonsillaarne abstsess. Viimasest ei saa ma tõlke abil ka aru. Aga mul oli siis “tore” võimalus päevade viisi mitte süüa ega juua, sest neelata ei saanud ja häält ei olnud ja ilastada, nagu vana kaamel ja 2 korda haiglas tilgutite all käia, millest ühe öö olin lausa haiglas sees. Tegelikult ma olin hästi rahul sellega, kui kiirelt haiglas tegutseti ja kui mulle mu elu esimene tilk veeni pandi, siis oli poole tunniga olek parem, valu läinud ja ma olin jumala sillas. Ja ööseks haiglasse jäämine polnd ka hull, süüa sai kenasti ja personal oli vahva. Sitt oli see, et häält ei olnud, neelata ei saanud, terve mu voodi oli täis käterätikuid ja et mu kallis tööandja maksab kinni vaid 7,5 päeva haiguslehte. Mina aga olin kodus 11 päeva. Seega ühe nädala ei saanud ma üldsegi palka.

Kolm lubadust endale aastaks 2018

-lähen aprillis Caminole vol 2

-võtan kaalu käsile ja rohkem samme iga päev, sest noh, tervis on mul kasinake ja muudmoodi seda ei turguta. Ja Camino jaoks püüan pisut rohkem enne treenida ka, et n-a-t-u-k-e-n-e-g-i kergem oleks. Sest raske saab nagunii olema

-mina ja mu füüsiline ja vaimne tervis esikohale, alati! Tobedad inimesed suhtlusringist välja! Lollidel inimestel ei lase end mõjutada. I chose Van Gogh!!! (selle kohta kirjutan täpsemalt, see ühest raamatust). Välja arvatud muidugi Camino tripp, see on teistmoodi asi, see on selline “must-go-or-I-die” teema. Valu ja vaeva saab seal olema. Aga kui ma pärast ei pea jälle füsioteraapiasse minema, siis on totally win win juba 😛

 

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

-ei osta ega kanna bleiserit (mitte et ma seda teinud nüüd viimased 10+ aastat oleks, aga minu uue võimaliku töökohavahetuse lootuses hakkasid kõik soovitama, mida ma ikka kandma peaks ja bleiser käis igast lausest läbi ja no ei, ei ei ei ei, see ei lähe kohe mitte)

-ei kandideeri ühtegi saatkonda mitte kuskil, mitte kunagi

-ja kui ma siit praegusest töökohast kord lähen, siis kolmandat korda ma enam Concentrixi alluvuses ei tööta. Enough is enough!



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *