Life as an inspiration

Lugemise väljakutse 2019

1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise teema pealkiri.

Taavi ja Terje Möldri “Inglid meie elus”

Divites Publishing, 412 lk

Avastasin eelmine aasta enda jaoks Selgeltnägijate Tuleproovi kordussaated ja nii ma neid siis vaatasin ja vaatasin ja imetlesin kõigi oskuseid ja andeid. Loomulikult jäi silma Terje Möldri, kes suhtles inglitega ja nägi surnud hingi ja aitas neid siis sinna õigesse kohta edasi minna. Kui ühes muus saates Terje mainis, et on inglitega suhtlemisest ka raamatu kirjutanud, oli mul kohe, et vohh, SEDA tahan mina lugeda!!! Mulle pakub inglite valdkond huvi ja lootsin palju ja huvitavat teada saada. Raamat ju ikkagi 412 lk paksune ka.

Minu ootused olid suured. Aga raamat ise… No ei oleks oodanud. Kahes mõttes.

Esiteks, suur osa, üle poole raamatu mahust on üles seatud nii, et Terje kirjeldab ingliteraapia seansse. Et mures inimene kirjutab ja räägib, milles abi vajab, Terje siis vastab ise ja lisab ka inglitelt saadud vastused. Ja siis klient jälle kirjutab vastu, mida tundis, kuidas oli ja uuesti vastused ja küsimused. Ühtteist kasulikku saab teada, ei vaidle vastu, aga kuidagi liiga pikk osa on ingliteraapia kirjeldamisele kulunud.

Teiseks, ma pole ilmaski sellist raamatut lugenud… Sellist, kus IGAL leheküljel on vähemalt üks trükiviga ja paar grammatikaviga ja ma lugesin paar lehekülge ja… õudus tuli peale. Ma saan aru, kõik ei ole kirjanikud ja väga imetlusväärne, et nad sellest hoolimata kirjutavad. Aga selleks ongi toimetajad olemas. Või siis vähemalt spelling check. Sest pooled vead oleks saanud parandada, kui kogu tekst spelling checkiga üle lasta. Veerand oli komavead, küll oli neid liiast, aga pigem oli palju puudu. Ja viimase veerandi “kellegisse-millegisse” stiilis vead… Oeh.

Olen enne ka lugenud üht raamatut, kus typosid oli nii palju ja toimetajaks veel kuulus kirjanik. Kui siis raamatu autorilt küsisin, et kas läks kiireks või mis, oli vastuseks: toimetaja toimetas vaid sisu. Selle raamatu puhul on kirjas, et toimetamine ja korrektuur tehtud Taavi Möldri poolt. Korrektuur ka lisaks…

Hästi kahju, raamat on mahukas ja kui ma poleks seda soodushinnaga saanud, oleksin ikka väga vihane. Selline tunne, et hirmus kiire oli raamat müügile paisata…

2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi!

Stieg Larsson “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Millenniumi-triloogia 1. raamat

Varrak, 535 lk

2  noortekat loetud ja ma jälle krimi manu! No selle raamatu valisin lihtsalt seetõttu, et film on poolenisti nähtud ja natuke lihtsam oli ette kujutada. Kuigi jah, filmi nägin ammu, alles sealmaalt kus tüdrukul oma eeskostjaga jamad olid ja tätoveerimine. Ja siis mäletasin, et Daniel Craid mängis seal ja tibi sõitis motikaga ja lõpus tahtis mehele kingituse teha, aga nägi teise naisega ja viskas minema. Ehk siis kogu muud põnev osa oli meelest läinud 🙂 Nii hakkasingi lugema suht nagu puhtalt lehelt. Kuigi pidevalt kippus silme ette Liesbeth filmist “The girl in the spider´s web”, sest seda vaatasin alles hiljuti.

Filmi vaatan kindlasti veel, sest nüüd on raamat värskelt meeles. Ja noh, see Millenniumi raamatute fenomen on üldteada ja isegi minusugune krimkade vältija fännab. Mis tähendab, et järgmised osad tuleb ju ka läbi lugeda. Kohe nüüd ja praegu!

*Kui oled plindris, siis haara initsiatiiv. See on parem, kui ootamine.

*Natuke segadust tekitas Liesbethi ja tema õe teema, sest filmist “The girl in the spider´s web” jäi nagu teistugune tunne ja teadmine… Aga see võib olla ka sellest, et vahepealsed raamatud on lugemata.

Igatahes on vist enam kui selge, et algul kardetud paks raamat sai 3 päevaga loetud (sellest palju Walibi lõbustuspargis järjekordades seistes ja pulma-aastapäeval Junior Sviidi rõdul istudes, abikaasa kõrval muigamas. Tema raamatuid eriti ei loe, aga mind ka ei tüüta)

3. Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19 (2019. aasta auks!)

George Orwell “1984”

Penguin Books (2003), 355 lk

Jube keeruline on leida raamatuid, kus pealkirjas numbrid, aga kui oma riiulil kaua lugemist oodanud “1984” märkasin, siis leidsin, et see siiski siia teema alla sobib.

Raamat on mul olemas juba 7 aastat, kui Belfastist ära kolisin ja endine majakaaslane oma asju maha jättis. Loomulikult päästsin sealt äraviskamise hunnikust raamatu (ja mõned köögiasjad ka, siiamaani alles ja kasutusel). Sest kes siis George Orwelli ei tea… Minul siiski esmane lugemine sellelt autorilt, kuulnud olen vaid “Loomade farmi” järjejuttu, vist Nõmme raadios kunagi mängiti ette. Liikusin kord seltskondades, kus igasugused saladused ja vandenõuteooriad lemmikteemaks olid. Aga raamatuni ma ei jõudnud. Ja kõiges ja kõigis vandenõuteooriaid ma enam ei viitsi taga ajada 🙂 Kui on, siis on. Las olla 🙂

Jõudsin paar aastat tagasi taas raamatuni ja… lk 7 kaugemale ei saanud, järjehoidja oli sealmaal. Ma ei tea, ei edenenud mul aastaid tagasi see lugemine kohe üldse, esimesed leheküljed olid nii vaevalised, et huvi sai koheselt otsa. Aga hakkasin uuesti, väljakutse raames ikkagi, algusest peale ja nädalaga sai loetud. Algus oli endiselt kummaline, aga siis hakkas täitsa meeldima. Ka innustas see, et viimasel ajal kasutatakse seda raamatut hetkeelu kirjeldamiseks. Et “raamat sai kirjutatud hoiatuseks, mitte eeskujuks”. Isegi Steve Jobs kasutas seda raamatut aastal 1984 oma toodete promoüritusel (loen hetkel hollandikeelset Steve Jobs elulugu), nii et lihtsalt tuli lugema hakata. Siis tean järgmine kord ka teemal kaasa rääkida 🙂

War is peace.

Freedom is slavery.

Ignorance is strength.

Suur vend jälgib sind!

Elu ühiskonas, kus igat sinu sammu ja liigutust jälgitakse. Isegi mõtteid. Ajalugu pühitakse kiirelt teadvusest ja kõik toimub nii, nagu Partei otsustab. Keelt uuendatakse selliseks, et oleks lihtsam rääkida-kirjutada. Lõputu ning ülevõlli propaganda auksest ja aknast. Kes on see Suur Vend? Mis saab nendest, kes Parteile vastu hakkavad?

Kuigi inglise keeles oli seda kohati üsna raske lugeda, siis meeldis mulle see raamat. Kogu aeg oli tahtmine edasi lugeda, et mis siis ikkagi saab? Et kuidas Suure Venna vastu võtlemine toimub, kui igat sinu liigutust jälgitakse, tööl-kodus-puhkehetkel?

Ma ei tea, kas ma teisi Orwelli raamatuid veel loen, aga on hea meel küll, et “1984” ikkagi ette võtsin. Kadestamisväärne fantaasia mehel!

4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud LV grupist

Erika Salumäe “Triinu lood, I osa”

Heli Kirjastus, 79 lk

Otsisin teemat, kuhu see lasteraamat sobiks ja kuna 2018 LV väljakutses on see raamat kajastamist leidnud, siis sobib siia. Tuntud ja armastatud sportlasest on nüüd lastekirjanik saanud. Minu lapsepõlve iidol on minu kui kirjaniku ametikaaslane. Erika Salumäe 1988 kullavõiduga on umbes sama, mis 9/11 või printsess Diana õnnetuse puhul: kõik teavad, kus nad sel hetkel olid, kui sündmus toimus. Mina olin emaga “kultuuritarvete poes” ja seal käis telekas samal ajal. Ja nii ma siis väikesest peale Erikat imetlesin ja tahtsin samamoodi jalgratturiks saada. Mida muidugi ei juhtunud. Mul oli tavaline “ereljukas”, sportlikku tahtejõudu ja tugevust mul polnud ja nii jäi siis minu osaks vaid temast kirjutatud raamatute ja artiklite kogumine. Nüüd oleme mõlemad kirjanikud.

Triinu lood oli lõbus lugemine ja ilmselt lastele meeldib. Täiskasvanutele ka omamoodi õpetuseks, räägib ju raamat eesmärkide seadmisest ja unistuste täitumistest, olulised asjad igas eas. Ja illustratsioonid on hästi vahvad. Ainus mis häirib on see, et autor rõhutab igal pool, et tegu pole tema lapsepõlvest kirjutatud looga. No minule olid pekitükkide lugu ja ka tabaluku juhtum küll ammu teada, vist raamatust “Viraaź”. Eks osa on välja mõeldud, ei kahtlegi, aga siis võibki öelda, et elu on andnud inspiratsiooni ja kõik. Miks muidu on ka peategelane kangesti noore Erika moodi, ikka tõmmu ja tumedate juustega elav plikatirts? Ei ole ju näiteks tagasihoidlik, blond ja sinisilmne! Aga vahva ja kiire lugemine ja ehk õnnestub kunagi ka järgmine osa soetada, see siis juba suurematele lugejatele mõeldud

5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan

Nicola Yoon “Päike on ju samuti täht”

Päikese kirjastus, 328 lk

Siin LV grupis üks pakutud teostest, võtsin siis selle ette. Ja kohe vaatasin ka treileri ära, et tegelasi näha. No raamatu sisust ju palju teada ei saanud, seega polnud hullu.

“Kuhu sa küll kadusid Bernadette?” oli värskelt loetud ja olin väga vaimustuses. “Päike on ju samuti täht” oli kuidagi liiga noortekas, et sobib vaid selles vanuses lugejatele, ülejäänutele pisut igav ja veidi imal ja ülinaiivne… Või on asi selles, et minu noorusaeg jääb ikka sinna 20+ aasta taha ja enam ei oska ennast samma olukorda panna?

Märkmed raamatust:

*et teha midagi nii lihtsat, kui õunakook, pead sa looma kogu laia maailma…. väga filosoofiline ja mina küll 17-18 aastaselt füüsikast ja astroniimiast ja kõiksusest ei huvitunud…. Ja ei huvita siiamaani, kui nüüd aus olla

*kas turvatöötajad on üksildased? Öelge neile tere, küsige, kuidas läheb… See võib päästa nende päeva või isegi elu… Se eon tark mõte ja tasub meeles pidada, ja mitte ainult turvatöötajate puhul. Meie ümber on palju inimesi, kes kuidagimoodi taustal nähtamatuks kipuvad jääma

*Jumal on kahtlemata mees. Kuidas veel selgitada sõdu, epideemiaid ja hommikust erektsiooni? Mnjah, ma olen ateist, ma ei arva sedagi, aga jah, omapärane mõttekäik 🙂

*ma ei saa sellest tüüpide jutust aru. Minu tüüp on tüdrukud. Kõik tüdrukud. Miks peaksin oma valikuid kitsendama? Jällegi, väga eluterve mõtlemine 🙂

*mis oleks, kui meile antaks vabapääse valida peale 16 aastat uus perekond? Kui paljud meist seda kasutaks?

*ei saa elada kahes maailmas korraga, et süda ühes ja keha teises…. No saab, aga raske on. Mul see Belfastiga, süda on seal…

*kuidas saada endale metalltiibadega kaitseingel?

*pidage meeles, et riik, kuhu te olete jõudnud, saab alati tänu teile paremaks- nonii, what´s up Holland? Kuidas tunne on tänu minule? 🙂

*3 korda kordusena “juuksed kõditasid nina”… mul on mingi kiiks korduste osas, endal ka alati kriibib, kui midagi pean kordama, aga see jäi küll kohe silma. Et kui kellegi läheduses oled, kas siis põske või nägu vmt ei kõdita need lokkis juuksed, ainult nina?

Filmi vist ei viitsiks vaadata. Vähemalt mitte esimese asjana, võibolla siis, kui hirmus igav ja midagi muud enam vaadata pole.

6. 2019. aastal ilmuv debüütteos

7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)

Lindsey Kelk “I heart London”

Harper, 376 lk

Home is where the heart is. Right? Angela Clark has fallen in love with America — and it’s starting to love her back. Throw one expired visa into the mix, and things quickly take a turn for the worse. She might love her life as a Brit in New York, but now she has no choice but to return to London. Not only does she leave behind her gorgeous boyfriend Alex — she must also face unfinished business back on home turf. There’s the ex-boyfriend — who she moved to New York to get away from. Then there’s her best friend, with her perfect new baby. And there’s her mum. Now, there’s another wedding in the offing — and everyone remembers how well the last one went …

Juhuslikult turult kasutatud raamatute seast haaratud. Nägin veel kõrval “I heart New York”, seega osasid on veel. Kirjanikust pole ma midgai kuulnud, aga selliseid romantilisi naistekaid kirjutatakse ju palju. Ja ilmselt läheb raamat mõnele järgmisele romantika huvilisele või viin tagasi ja saan uue raamatu asemele (selgus, et selle raamatumüüjaga on niimoodi ka võimalik diili teha). Ja ostsingi raamatu lihtsalt vahelduseks kõigile nende coachingu ja majanduse ja muude tõsiste raamatute sekka lugemiseks. Ja nagu ikka minule tüüpiliselt, ei ostnud ma sarja esimest raamatut, nii et ühtteist sai alles lugemise käigus selgeks… Ja mõni asi ei selgunudki…

Üldiselt meeldis. Parem, kui tüüpilised romantilised raamatud, sest mulle on jäänud mulje, et need peategelased on alati nii hirmus kobakäpad (ja kõigile meestele sellised naised meeldivad, eks?) ja selle lugemine jätab mulje, et ahh, no nii ei maksa ka liialdada. Aga siin raamatus täitsa meeldis. Vandesõnu oli ka mõnusalt ja see tegi lugemise palju lõbusamaks. Näiteks:

He hung up before I could come to my senses and tell him to go fuck himself. Hard. With a cactus…

Ilmselt kunagi, kui odavalt jälle kuskil pakkuda on, loeksin ka teisi osasid.

8. 100% naistele! (Armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne.)

Marie Kondo “The life-changing magic of tidying up. The Japapense art of decluttering and organizing”

Ten Speed Press Berkley, 214 lk

Ilmselt mõni koristamishuviline mees võiks ka sellest raamatust ideid leida, aga pakun, et peamiselt ikkagi naistele. K-O-R-I-S-T-A-M-I-N-E!!!!! Ja nii, et elamine enam sassi ei lähe! Minu jaoks läheb küll “elustiilipiibli” kategooria alla. Kas keegi vaidleb vastu?

Raamatu idee sain Mihkel Raua “Kus ma olen…” raamatust ja vahelduseks olen ma ka keskmisest ees, sest just raamatu lugemise ajal avastasin, et Marie Kondo koristussaade on ka nüüd Netflixis ja kõik räägivad KonMari meetodist. Kuidas sokke püstiselt voltida, ma juba tean! Ja teen ka! 🙂 Sest kuigi mul on tekstiilialane kõrgharidus, ei ole ma kunagi vaevunud mõtlema sellele, et kas on ikka hea alati sokid suureks palliks punti siduda. Sääre kummiosa on ju kogu aeg pinges ja ülla-ülla, kui sokkide sääred välja venivad. Miks? Ise põhjustame seda 🙂 Ei lase sokkidel puhata.

Raamatu peamine idee on, et kui mingi asi ei pakku sulle rõõmu, siis tuleb see ära visata. Ei tohi kuhugi ära pakkida, ei tohi oma vanemate juurde viia, sest äkki-läheb-vaja-see-oli-nii-kallis-küll-ma-kunagi-seda-kasutan…

Ma veel täielikult ei ole seda meetodit kasutanud. Sest esiteks, raamatud!!!! Neid on ikka jube raske ära visata või ära anda. Ja KonMari meetodi kohaselt on 30 raamatut maksimaalne arv!!!! No kuulge, eks? 🙂 Aga vaikselt vaatan oma uhiuues riiulis küll ringi, et mida ma kindasti tahan alles hoida (erialased ja vajalikud, st mille puhul tean, et uuesti läbi lappan või uuesti läbi loen. Ma olen selline, kes loeb häid raamatuid korduvalt) ja mida võiks järgmistele lugejatele anda ja tagasi ei taha. Lisaks on see koristusraamat korrutanud, et “kui sul on raamatud, mida pole aastaid lugenud, aga sa arvad, et sa loed, siis seda ei juhtu.” Ma tahan tõestada, et ma ikka LOEN, mis siis, et mõni on 5-10 aastat riiulis oodanud. Nii et tegutsema see jaapanlanna koristusraamat mind on juba pannud.

Kingitusi ei pea hoidma, kui need enam rõõmu ei paku, aga ainus mõte on, et “see oli ju kingitus, kuidas ma selle nüüd ära viskan…” Kingituste ja kaartide mõte on näidata, et sa mõtled ja hoolid inimesest ja talle sel hetkel rõõmu pakkuda. Nüüd hakkan iga kord ise ka juurde lisama, et kui asi ikka ei meeldi või kasutust ei leia, võib selle vabalt edasi kinkida või ära visata. Praktiliste kingituste fänn olen ma juba pikemat aega nagunii.

Veel meeldis mulle idee, et täna oma asju ja kodu, sest nad võimaldavad sulle nii paljut. Et ütle kõrvarõngastele, et “aitäh, et mind ilusaks tegite”, ütle talvejopele, et “aitäh, et mind soojas hoidsid”. Siis kestavad asjad kauem ja näevad ka ilusamad välja. Ja koju tulles ütle ka alati kodule tere, sest ta pakub sulle varjualust ja soojust ja kohta, kus olla ja puhata ja magada. Ma hakkan seda nüüd praktiseerima, sest mu Hollandi kodu pole ka peale 6 aastat koduseks saanud. Olen siin ühtteist muutnud, värvinud ja tapeetigi vahetanud ja ikkagi ei tundu see kodune koht. Äkki on aeg koduga sõbraks saada? See tuletas ka meelde, et kui ma laps olin, siis mu isa ütles ka alati koju tulles “tere”. Ka siis, kui õhtul hilja kõik koos kuskilt tulime. Ja ma alati nähvasin, et ähh, kedagi pole ju kodus, keda sa siis teretad! Aga nüüd on mul tunne, et isa teretaski meie kodu! Maja, mille ta oli mulle ja mu vendadele ise ehitanud. Ja selle arusaamiseks oli vaja ühe Jaapani korisutusfanaatiku raamatut! Miks ma ise ei tulnud selle peale, et isalt viisakalt küsida, mis on tema põhjus?

Minule on “The life-changing magic of tidying up” küll selline raamat, mille alles hoian. Autor rõhutab, et kui ei meeldi, ei pea hoidma 🙂

9. Raamat, mille krabad allahindluselt

Tom Hanks “Uncommon Type”

Arrow Books, 405 lk

Ma millegipärast arvasin, et tegu on artiklite kogumikuga. Isegi ei tea, miks. Ju siis vaatasin kiirelt tagakaanel olevat juttu ja kui kord seda raamatut üliodavalt nägin, siis ostsingi ära. Et huvitav ju, Tom Hanks üks lemmikumaid näitlejaid ja et mida ta siis kirjutab.

Selgub, et ta oskab suurepäraselt kirjutada. Kohe nii hästi, et kade hakkab. Raamatus on lühilood, lisaks veel paar ajaleheartikli formaadis lugu, mis olid küll üsna keerulised ja kummalised, aga muud lood olid pea kõik väga armsad ja huvitavad. Ja mis peamine, sa ju loed neid tekste ja peas kõlab Tom Hanksi hääl 🙂

Raamatu pealkirjas “Type” ei olegi tõlkes mitte “tüüp”, nagu ma arvasin, vaid “trükkimisega” seotud. Ehk siis igas loos on suuremal või vähemal määral ära mainitud vana trükimasin. Ja kui aus olla, siis selle raamatu lugemisel tekkis endal ka tahtmine üks vana ja moekas trükimasin omale soetada. Mida ma sellega teeks? Ei teagi 🙂 Kas hakkaks ka “to do” ja ostunimekirju trükkima? Ilmselt mitte. Aga tahaks, h-i-r-m-s-a-s-t-i tahaks nüüd. Ei tea, kui paljud teised lugejad sellest innustust on saanud ja omale trükimasina ostnud?

Kes Tom Hanksi fännavad, neile on see kindlasti üks lahe lugemine. Ja ilmselt teistele ka

10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti)

Eduard Vilde “Mäeküla piimamees”

kirjastus Readme, e-raamat, 200 lk

Ma ei imesta, et ma sisust mitte midagi ei mäleta (isegi filmi olen ammu näinud ja ainsana on meeles, kuidas võikäntsakas maha kukkus ja kuidas Mari saksale sarvedega Kadripäeval nalja teeb ja turul või kuskil ütleb, et tal on mune pooltosinat (miks mitte lihtsalt 6 öelda?)). Kohati tekkis mõte, et kas ma seda üldse lugenud olengi, sest no nii võõras oli kõik? Samas, meil oli koolis ikka kohustuslik kirjandus au sees, iga raamatu kohta tuli pärast kirjandeid ja asju teha, ei olnud siis internetti, et oleks saanud kokkuvõtet kuskilt enne lugeda 🙂 Ja ilmselgelt ei saanud ma sellest raamatust lapsena aru, ei saanud ka nüüd. Täitsa ausalt, ei saanud ma aru, mis diili see saks ja Prillup lõpuks kokku leppisid. No ideest sain aru, aga sõnadest mitte :)… Enda jaoks panin kirja: koeraklutt… Tõmmult kumisev hääl… matustest oli mosisenud… Õhhhh

Samas, targad ütlemised olid ka sees:

*saladusel on sabasid, mis otsapidi vahel välja ununevad

*kui midagi vaja rääkida, vali pühapäev. Puhanud inimene on mõistlik inimene

*tähtsad asjad on kõige lühemad öelda

*ja muidugi Mari fantastiline: ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind

***ilmselgelt vaja filmi uuesti vaadata, kui internett seda võimaldab

11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu)

Abby Wambach “Wolfpack: Hot to come together, unleash our power and change the game”

Piatkus, 95 lk

Vot see teema oli küll huvitav. 29 novembril on igasuguseid “tähtpäevi”: Day of Listening, Black Friday, Electronic Greetings Day, Throw Out your Felftovers day, Buy Nothing Day ja isegi Chocolate Day ning Lemon Cream Pie Day. Aga raamatuga, mille just läbi lugesin, haakub mingil määral päev “You’re Welcome Giving Day”. Sest mitmeski kohas rõhutas autor, et kui midagi meeskonnas saavutad, siis tea: sa ei olnud seal üksi, see pole vaid sinu võit, vaid kõikide teiste võit ka. Ja selleks tuleb teisi ka kiita ja tänada ja tunnustada. Isegi siis, kui sina lõid värava, tunnusta neid, kes sulle palli sööstsid, oma treenerit ja kasvõi bussijuhti, kes su üldse väljakule tõi. Kiida teisi ja vasta kiitusele samaväärselt ning siiralt.

*See siis parim viide teemale, mis ma leida suutsin. Lemon Cream Pie kohta mul ühtki raamatut pole ja “Buy Nothing Day” teemasse sobib ilmselt järgmine raamat järjekorras, “Zero waste home” raamat :). Aga seda pole isegi veel mitte alustanud.

“Wolfpack” räägib aga endise jalgpalluri Abby Wambachi ideedest, kuidas meeskonnana parimalt toimida. Kuidas olla üks tõeline “wolfpack”. 8 punkti, kuidas oma elus olulist märgata ja mida teha, et olla parim, olla nähtav ja olla kuuldav. Sest naistele on see tihti komistuskohaks, naisi kas ei hinnata või oleme me ise enda suhtes piisavalt kriitilised või isegi alahindavad ega nõua seda, mis meile auga kuulub.

Raamatu soetasin Liz Gilberti soovituse peale. Kui raamat käes, selgus, et tegu on küll sellise ühe kohvijoomise jooksul loetava raamatuga (mul on endal ikka mingi kiiks, et raamat peab korralikult paks olema, et seda üldselt tõsiselt võtta. Tegelen oma kiiksuga, luban), aga noh, ühtteist siit ikka õppisin. Ja hea loo huntide ja nende kasulikkusest sain ka teada: 1995 aastal toodi hundid uuesti Yellowstone rahvusparki peale 70 aastast pausi. Põhjuseks asjaolu, et hirvede osakaal oli niivõrd suur, et nad võtsid sisuliselt võimu üle ja isegi jõekaldad hakkasid erodeeruma. Kui aga hundid saabusid, saabus ka tasakaal hirvede arvukuses, nad hakkasid taaskord käituma nii, nagu varem: teades, et nende varitsejad võivad kuskil olla. Ja mitte ainult hirved, vaid ka teised loomad hakkasid rahvusparki palju paremini asustama. Puud kasvasid kiiremini, linnud ja koprad tulid tagasi. Koprad ehitasid tamme jõgedele, mis soodustas jällegi erinevate kalade ja saarmaste elu. Marjad hakkasid jälle kasvama ja nii seadsid ka karud end mugavamalt rahvusparki elama. Terve Yellowstone´i ökosüsteem muutus. Ja seda pelgalt seetõttu, et toodi tagasi üks kindel loomaliik: hundid. Siit sai autor hea võrdluse ka inimeste maailma. Leia oma wolfpack ja jälgi uuendatud nõuandeid edukaks juhiks olemiseks.

12. Raamat, mida soovitab lähedane pereliige

Stieg Larsson “”Purustatud õhuloss. Millenniumi-triloogia 3.raamat”,

Varrak, 680 lk

Mina avastan ikka huvitavad asjad teistest sada aastat hiljem (nt Harry Potteri raamatud, õnneks sain nendega järjele nii, et viimase osa ilmudes sain juba tõlgitud raamatu ilmumispäeval ostetud, 50 hallid varjundid lugesin ka siis, kui kõik asjast ammu teadsid jne jne). Oleks pidand vist varem teiste soovitusi ikka kuulama, kui huvitavad need Millenniumi omad on, oleks ammu juba teadnud, mis värk selle Lisbeth Salanderiga on 🙂 Luban järgmine kord raamatusoovitus tõsiselt võtta! Oktoobrilapse ausõna! (jah, ma olen nii vana, et isegi oktoobrilaps jõudsin ära olla, pioneer enam mitte)

Aga kui hilja, siis hilja. Selle eest siis kohe täiega! Järjekordne raamat, mida lugesin suure põnevusega, sest tegu oli otseselt kohe jätkulooga. Keeruline kommenteerida, sest lugu jätkus sealt, kus pooleli jäi ja kvaliteedis või põnevuses küll allaandmist ei olnud. Tapmist ja tagajamist hirmsat moodi. Võileibu ja cappuccinot samamoodi. See ainus asi, mis nende kõigi kolme raamatu puhul nii häiris: kogu aeg tegi Mikael võileibu ja kohvikus jõi cappuccinot.

13. Raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil (N: Tüdruk rongis, Mees kõrgel lossis, Koer taskus)

David Lagercrantz “The Girl in the Spider’s Web / See, mis ei tapa”, Millenniumi sarja 4.raamat

Varrak, 500 lk

Inglisekeelne pealkiri (ilmselt ka originaalpealkiri) sobib teemasse. Tegelikult peale esimese draakoni tattoo pealkirja on kõik kuidagi nii nihkes, et raske on aru saada, mis või kus… No see “see, mis ei tapa” on küll korra raamatus mainitud, arusaadav, aga miks ämblikuvõrgu tõlget kuidagimoodi kasutada ei andnud?

No ühesõnaga, peale viimase, 6nda osa lugemist, (kui on juba selge, kes ellu jääb, kes surma saab) võtsin siis kenasti 4nda osa ette. Seekord on kõik tegelased hirmus häiritud ja tusased, Lisbeth ja Mikael üksteisevõidu. Lisbethil on kogu aeg pohmakas. Ja need söögi-joogi kordused, OMG…. päriselt ka, et “Lisbeth joob suure klaasi colat, siis käib poksimas. Tuleb tagasi ja joob SUURE KLAASI COLAT…”

Ja kuigi on siis hoolikalt püütud esimeste raamatute stiili hoida (sellepärast 6ndas osas oli õige pisut erinevust ikka tunda esimeste raamatutega, ju siis harjutamise asi), siis selles on ikka väga pikad seletused nende salapäraste lugude kohta, mida me muidugi kõik teada tahame. Enne oli ikka pikalt salapära ja venitamist, nüüd on küll kõik kohe selge. Stiilis:

1 küsimus, nt”mis sa tead?”

ja pikk seletus “ma tean seda ja seda ja seda. Siis juhtus see ja see ja oleks veel seegi juhtunud kui…”

“kui mis?”

“Kui poleks see ja see ja veel kolmas asi ka juhtunud.”

“Ahah.”

“No ja siis veel muidugi see ja teine ja kolmas ka veel.”

“Ohoo?”

***

Filmi vaatasin nüüd ka uuesti. Natuke tüütu, et nad panid mitmed asjad ühte filmi kokku. Raamatu kohta muidugi väga hea uurimistöö tehtud autistide ja savant diagnoosi ja tehisintellekti ja häkkerite maailma kohta. Ja mahult ikka korralik lugemine oli ka. Meeldis, kõigele vaatamata 🙂

14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal

Richard Branson “Losing my virginity”

Virgin Books (2009), 592 lk

Järjekordne raamat, mida seoses oma “small business coaching” õpingutega lugema pidin (ja taaskord mõnusa hinnaga, 3,02£ Amazonist soetatud). Ja ega ma Richard Bransonist enne suurt teadnudkui, kui et rikas mees, teeb palju asju, osaleb filmides (Nt “Friends”, “Casino Royale”) ja et tema frmad on Virgin Media, Virgin Atlantic ja Virgin Rails. Nende teenuseid olen siis ise kasutanud ja ka rahule jäänud.

What´s money for, anyway? It is to make things happen.

Raamatust selgus, et aastakümnete jooksul on tal paarsada firmat olnud. Ja et polegi selline kuldlusikas suus sündinud ärimees, kellel kõik libedalt läheb. Ka siis, kui alustas oma esimeste firmadega, elasid ikka kõik kambakesti Londonis kuskil keldrikorrusel. Ideid tuleb tal küll, nagu saelaudu Imaverest, aga rahaga on ta kogu aeg pidanud arvestama. Eriti kui lennufirma loodi, siis oldi alguses pikalt pankadele sadu miljoneid võlgu… Uskumatud summad!!! Raamatu üks põhipointe ongi kindlasti see, et kui äris kehvasti läheb, siis ära hakka seda kuidagi niisama parandama, kulsidi kokku tõmbama ja töötajaid lahti laskma, vaid vaata, kuidas seda raha juurde saada, et eelmised võlad ära maksta ja edasi minna.

Samuti see, et kogu aeg otsi ideid, hoia ikka kõik munad erinevates korvides, et kui üks idee pisut vussi läheb, siis teised ei kannataks ja samas aitaks olukorda kuidagi rahaliselt päästa. Märkmik alati kaasas, kus nimekirjad, mida teha ning uued ideed ja kellele helistada, on kindlasti teine peamisi asju, mis sellest raamatust meelde jäi.

Isiklikust elust oli väga vähe, ju see oligi taotluslik. Isegi oma pulmapäevast oli vaid poolelehekülje pikkune jutt, millest ei saanud midagi aru. Niipalju ikka oli mainitud, et saabus Necker saarele helikopteril rippudes, Milk Tray shoksikarp hambus. Oleks tema naisest Joanist rohkem tahtnud teada.

Õhupalliga ümber maailma lendamine, pikk vägikaikavedu British Airwaysiga (kes läksid isegi niikaugele, et lõikasid lennukis näidatavas “Casino Royale” filmist välja selle paarisekundilise koha, kus Richard Branson ka oli), oma saare ostmine ja seal perega pelgupaiga leidmine, kokkupuude meestega nagu Stephen Hawking, Nelson Mandela ja Saddam Hussein ja Kolonel Qaddafi… Uskumatu mees ja uskumatu elu. Ja pani ennastki mõtlema, et peaks ikka palju rohkem tegema ja palju huvitavamat elu elama.

15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid

 

16. Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos

Harper Lee “To Kill a Mockingbird”

Arrow Books (2015), 309 lk

Auhinnad: Pulitzer Prize, Brotherhood Award of the National Conference of Christians and Jews, Paperback of the Year, Alabama Library Association Award. Seega peaks kategooriasse kenasti sobima küll 🙂

Ja tegu järjekordse raamatuga, kus ma viimase 5 seas olin, kes seda lugenud polnud. Ise ka ei tea, miks… Seda teadsin, et lindudega pole siin midagi pistmist 🙂

 

 

Raamatu soetasin Maastrichtist ühest raamatupoest ja asusin lugema. Ja millegipärast läks väga visalt see lugemine. Esmalt muidugi seetõttu, et väga palju oli slängi/dialekti ja jube tüütu oli inglise keeles niimoodi lugeda. Teiseks pole ma selle raamatu sisust midagi kuulnud ega ka filmi näinud, ma ei tea, kus koopas ma elanud olen. Ja kuigi sisu kokkuvõte oli paljulubav, siis millegipärast pettusin raamatus. Ei olnud nii kaasahaarav, kui lootsin. Natuke igavavõitu oli. Kuskilt artiklist on meelde jäänud, et üks sõber soovitas/julgustas, et Harper Lee võtaks pikema puhkuse, et see raamat valmis kirjutada. Ja et pärast “To Kill a Mockingbird” ilmumist ei kirjutanud ta aastakümneid mitte midagi, ootamatu suur kuulsus mõjus sellele, kahtlemata üliandekale kirjanikule niimoodi.

Juba need teadmised panid mind seda raamatut ostma ja kogu aeg ootasin, millal põnevaks läheb. Ei läinud… Plussiks siiski huvi Harper Lee teise raamatu vastu, mis tegelikult on hoopiski “To Kill a Mockingbird” esimene mustand. Et kuigi mul see lugemine nii vaevaliselt läks, loeks siiski, jällegi austusest autori vastu, ka “Go Set A Watchman” raamatut.

17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid

Anita Roddick “Business as unusual”

Thorsons (2000), 288lk

Viimati sai Londonis käidud, seega suureks üllatuseks avastasin, et The Body Shop looja oli ka UK-st. Ma millegipärast polnud kunagi üldse süvenenud, mis maa brändiga tegu on. Teadsin vaid seda, et Roddick ei jätnud oma lastele seda suurt vara, mis ta firmaga teeninud oli (raamatus selgus, et vaid trust fond ja nende elumaja jäid lastele jagada). Ja üldiselt mulle The Body Shop tooted meeldivad. Pole küll ammu ostnud, (viimasel ajal meeldib mulle Lush rohkem), aga nende kindlat veendumust, et tooted ei tohi olla loomade peal katsetatud, ma teadsin. Nii ma siis vahel sealt poest endale ikka ühtteist leidsin.

Raamat ise oli aga soovituslik koolist, õpin nimelt “small business coaching” eriala ja Anita Roddicki kirjutatut soovitati just ärilises mõttes lugeda (tellisin jäle Amazon UK kaudu ja seekord on tõesti tegu “kasutatud” raamatuga, no aastast 2000 ka, siiski väga heas korras ja no 3£ eest pole nagu üldse paha tulemus). Et olen ka ise üksiküritaja ärimaailmas life coachina, siis päris palju ideid ja mõtteid sai jälle post it kleepsudega ära märgitud. Mõned siis ka siia:

*”one of the key problem of the business world is that greed has become culturally acceptable”: raha ja kasum on loomulikult oluline firma omamisel ja selle pidamisel, ent The Body Shop on kogu aeg püüdnud olla midagi enamat. Taheti olla parim, kõige eetilisem ja kasulikum kogukonnale, mitte meeletult miljoneid taga ajada.

*if you search for employers, people show up instead”: ehk siis kumba eelistada, kas paberite järgi ideaalset ja sobivaimat töötajat või kedagi, kel pole nii uhke CV, ent kes jagab sinuga samu väärtuseid? Asi millega ise olen nii pikalt jagelenud, et ilmselt oma firma ongi vaid ainus viis teha midagi, kus ma saan olla mina ise ja oma teadmisi ja väärtuseid rakendada ning kus keegi ei aja CV-s näpuga järge, et “oot-oot, miks siin see ja see on?”

*If you feel gorgeous you´ll look gorgeous: kuigi “kreemide ja shampoonide firma”, nagu Roddick ettevõtet nimetab, oli ta siiski väga vastu igasugusele negatiivsele body image rõhutamisele. Neil oli isegi kampaania, et “There are 3 million women who don´t look like supermodels and only 8 who do”. Ometigi seatakse ilustandardid just nende väheste näitel ja ülejäänud naised siis kannatavad, sest nad ei ole nii ilusad ja saledad, kui modellid ajakirja kaantel

*ole julge ja kreatiivne, kogu aeg, ära karda katsetada, ära karda läbi kukkuda, õpi sellest ja jätka samas vaimus ning jää iseendaks ning iseendale kindlaks. Need on peamised märksõnad, mis läbi terve raamatu kogu aeg kordusid. Kord vaid mehe-naise ettevõttena alustanud väikefirma, mis keskendus peamiselt kolmele märksõnale: refilling, reusing and recycling”, sai üks UK ja ka maailma edukamaid ettevõtteid. Lisaks pidev osalemine erinevates kampaaniates, mis sinu väärtustega kokku lähevad: vihmametsade kaitsmine, naftapuurijatega silmitsi seismine, et Aafrika loodust ja inimesi kaitsta, Balkanil heategevuse tegemine jne jne

*veel läks hästi hinge see, kuidas firmas suurem koondamine tehti, 300 inimest pidi töölt lahkuma. Selleks aidati neid inimesi igas mõttes, koolitused või siis intressivaba laenud oma äri avamiseks, toetused ja koolitused isegi pereliikmetele vajadusel, nõustamised ja tööbürood olid kaasatud, et aidata absoluutselt IGAT töötajat oma eluga edasi minemiseks

18. Raamat sõbra või sõbranna riiulist

David Lagercrantz “Tüdruk, kes peab surema”, Millenniumi sarja 6.raamat

Varrak, 320 lk

Ma raamatutega pole nii teinud, filmidega on küll juhtunud, et hakkan vaatama, täitsa huvitav, aga kogu aeg on tunne, et midagi on jama, et ei saa aru. Ja siis selgub, et tegu on teise osaga üldsegi (“Twilight” filmiga läksin nii orki kord). Nüüd aga, kui see kauaoodatud raamat eesti keeles ilmus ja kõik kiitsid, siis pidin ma ju (nagu korralik Millenniumi loode sõltlane) ka selle KOHE ära lugema (endal 4 ja 5 osa veel lugemata). Nähtud oli vaid “The Girl in the Spider’s Web” film ja siis ma seal imestasin endamisi, et mis osas see Camilla ära sureb, kui film ja raamat kokku ei klapi…

No mis teha, kui raamat Elisas alla laaditud, tuli ka kohe lugema asuda. Mul õnneks ei ole probleemi selles, kui lõppu ette tean (ma vahel harva enne lõppu, kui paar lehte lugeda on jäänud, loen siva-siva ikka lõpu ära ka, kui ei jaksa kannatada).

Igaljuhul on aru saada, et tegu on teise autoriga. Stiili on püütud küll sarnane hoida, aga siiski on erinevused näha. Kordused näiteks. Mis asi? Mis asi? Jne jne. Cappuccino joomist on vähem, vist vaid 1-2 korda mainitud. Võileibu pisut rohkem 🙂

Lõppu saan tsiteerida sõpsi: Lisbeth on lahe! Absoluutselt nõus! Tahaks ise ka sama cool välja näha (minu tattood on tillukesed kõigest), sama karm kakleja olla ja fotograafilist mälu olen omale alati tahtnud!

19. Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest

Robin Sharma “The Monk Who Sold His Ferrari”

Thorsons (2014), 238 lk

Raamat, mis on mul tegelikult loetud 10 aastat tagasi. Siis olin lõpetamas TKTK kooli ja minu ostu-müügi õppejõud soovitas meile seda raamatut. Lugesin küll juba siis, kui diplom käes oli ja leheküljejagu märkmeid olin siis isegi kirja pannud. Lugesin siis eesti keeles ja märkmikus on mul näiteks kirjas, et “kui õpilane on valmis, siis tuleb ka õpetaja” ning et “tee seda, mida armastad ja sind saadab edu”. Aga millegipärast see raamat mind oluliselt ei kõnetanud. Loomulikult oli uus ja huvitav, selline eneseabiraamat oli vist esimene, mida ma üldse lugema sattusin. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Jäi teadmine, et Ferraari müümisest on ses raamatus õige vähe juttu ja “tee seda, mida armastad” soovitus läks ka kõrvust mööda, sest 2009 möllas masu ja mina ei osanud oma eluga muud peale hakata, kui Londoni lapsehoidjaks minna: tehes 3 asja, mida ma väga-väga vihkasin, ehk siis koristamine, söögitegemine ja lastega tegelemine! 🙂

2019 avastasin enda jaoks Edu Akadeemia ja kui nad kuulutasid, et 5.novembril tuleb Robin Sharma Tallinna koolitust andma, siis seadsin oma reisiplaanid selle järgi, et Eestis käin just selle koolituse ajal ja tellisin ka 2 Sharma raamatut. “The 5 AM Club” on eelnevalt juba kirjeldatud ja mõtlesin, et loeks selle mungaloo ka uuesti. Inglise keeles ja nüüd olen ma sellistel teemadel palju haritum. Õpin ise ja loen juurde. Nüüd oli raamat plaju huvitavam!

Post it kleepse on terve raamat täis ja tean, et seda pean aegajalt uuesti lehtisema, et parimad soovitused meeles oleks ja et ma neid ikka ka kasutaks ka. Palju infot on sarnane “The 5 AM Club” raamatuga, ehk siis osad ideed kattuvad (ärka vara, tegele enda ja oma tervisega), osad on vahepeal uuenenud (kui siin väideti, et harjumuse juurutamisek skulub 21 päeva, siis “The 5 AM Club” pakub lausa 66 päeva, sest tagasilöögid on kerged tulema ka peale 21 päeva).

Aga ilusaid ja mõtlemapanevaid tsitaate on selles raamatus küll. Näiteks:

-a day without laughter or a day without love was a day without life (naeru tähtsus igas päevas)

-we think about 60.000 thoughts on an average day (ehk siis pane kirja oma ideed ja unistused, et su alateadvus saaks aru, et see 1 mõte on palju olulisem, kui ülejäänud 59.999 uitmõtet)

-every second you spend thinking about someone else´s dream you take time away from your own (ära raiska aega teiste inimeste unistustele, tegele enda omadega)

Nüüd pean vaid endale seda aega planeerima, millal saan need kõik vajalikud ideed omale kirja või nähtavale kohale, et ka kogu aeg meeles püsiks 🙂 Ja 4 kuud veel ning siis õnnestub mul ka isiklikult Robin Sharmat näha!

20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

Elizabeth Gilbert “City of Girls”

Bloomsbury Publishing, 470 lk

In 1940, nineteen-year-old Vivian Morris has just been kicked out of Vassar College, owing to her lackluster freshman-year performance. Her affluent parents send her to Manhattan to live with her Aunt Peg, who owns a flamboyant, crumbling midtown theater called the Lily Playhouse. There Vivian is introduced to an entire cosmos of unconventional and charismatic characters, from the fun-chasing showgirls to a sexy male actor, a grand-dame actress, a lady-killer writer, and no-nonsense stage manager. But when Vivian makes a personal mistake that results in professional scandal, it turns her new world upside down in ways that it will take her years to fully understand. Ultimately, though, it leads her to a new understanding of the kind of life she craves-and the kind of freedom it takes to pursue it. It will also lead to the love of her life, a love that stands out from all the rest.

Sobib teemasse, sest Lizi viimane raamat “Big Magic” ilmus september 2015 ja umbes pool aastat või rohkemgi olen ma oodanud selle raamatu ilmumist. Niipea, kui sellest kuulsin. Sel korral ei tellinud ma seda eelmüügist, sest “Big Magic” oli mulle paras õppetund: tellisin ammu ära ja kui see siis inglisekeelsena ilmus, sain mina selle Amazoni kaudu mitu nädalat hiljem kätte. Vahepeal oli isegi hollandikeelne tõlge ilmunud. Seekord ootasin, kuniks see UK Amazonis olemas oli, tellisin sõpsi aadressile ja 2 nädala pärast olin ise ka Londonis-Manchesteris, nii sain siis ka raamatu kaasa haarata. Oodata tuli vaid 2 nädalat, elasin üle.

Sellega veel omaette nali.

Mina: kuule, ma tellin sinu aadressile raamatu, kui tahad, loe ise ka, selles on palju glämmi ja seksi, peaks meeldima, ma nagunii alles 2 nädala pärast tulen, jõuad loetud.

Sõps: OK

Nädal hiljem

Sõps: kuule, su raamat saabus, mis ma teen sellega?

Mina: no tee pakk lahti, loe kiiruga läbi, on vaheldust su kooliraamatutele

Sõps: OK

Nädal hiljem olen Londonis ja teel rongiga Manchesteri.

Sõps: no 2 tunni pärast näeme, ma loen praegu raamatut

Mina: no loe kiirelt, see on suht paks raamat, sul on ainult 2 h jäänud aega

2 h hiljem olen siis kohal ja mulle tuuakse Amazoni pakk. Avamata.

Mina: miks sa seda lahti ei teinud?

Sõps: ma ei teadnud, mida sellega teha…. et äkki tahad ise pakki avada või nii

Mina: ma ju 3 korda ütlesin sulle, et tee lahti ja loe ise

Sõps on lihtsalt hämmingus

Mina: mida sa siis lugesid?

Sõps: oma marketingi raamatut. Ja ma imestasin, et kust sa tead, et see raamat paks on 🙂

Aga raamatust ise niipalju, et wow…. Liz Gilbert on mu lemmikkirjanik (ja ta tuleb oma raamatuga seoses septembris Hollandi ka ja seekord on mul ainult 1 h rongiga minna, mitte 4 h 3 eri rongiga Saksamaale, nagu ma 4 a tagasi käisin temaga kohtumas) ja “City of Girls” on hästi lihtsalt ja ladusalt kirjutatud. Näiteks “Sternmen” oli üsna keeruline mulle, vanaaegne inglise keel ja kõik see krevettide teema, no keeruline oli enamusest aru saada. Aga nüüd tantsimine, riided, glamuur ja meestega vallatlemine, kohe teine asi lugeda! Ilmselgelt on Liz oma endise partneri Rayya Eliase sinna raamatusse osaliselt kirjutanud, tegelane Celia Ray meenutab kangesti teda + nimetähed. Ja eks selle raamatu kirjutamine omamoodi leinateraapia ka oli. Liz teeb üldse aastaid meeletut eeltööd, paneb kõik kirja ja kui siis kord raamatut kirjutama hakkab, teeb seda paar kuud hommikust õhtuni ilma puhkuseta ja tehtud!

Igatahes suurepärane armastuslugu ja Liz Gilbert võib kirjutada nii ilukirjandust kui tõsielul põhinevaid raamatuid, mõlemad on suurepärased. Huvitav, mis tuleb järgmisena?

21. Üks Stephen Kingi raamat

Stephen King “Outsider”

Hodder, 496 lk

Raamat, mis oleks saanud minna ka teemade alla “minu kõige uuem raamat” ja “nägin kedagi seda lugemas”, aga kuna mul ei ole plaanis järgmist King´i raamatut lugeda-soetada, siis sobib siia. Teema oligi põhjus, miks ma selle ikkagi ära ostsin. Ja UK-s on raamatud palju odavamad ka.

Dublini lennul istus minu kõrval üks tüdruk ja luges seda ja soovitas, et väga põnev. No ma pole siiani ühtegi King´i raamatut lugenud, naljatledes kaotasin ma oma Stephen King´i süütuse, sest kuigi ma tean, et tegu on suurepärase autoriga (alles NÜÜD sain teada, et Carrie ja The Green Mile on ka tema kirjutatud), ei paku mulle sellised ulmelised krimkad eriti midagi. No “The Green mile” filmi olen sada korda näinud, ja vaatan veel paarsada korda ilmselt, aga ma ei tea, kas ma lugeda viitsin enam. Sest kuigi ma olen väga positiivselt kade nende kirjanike peale, kes suudavad krimit kirjutada ja kogu selle keerulise sasipusa üldse välja mõelda, on need ikkagi…. igavad minu jaoks (krimisarju ka ei vaata, kuigi vahel on tulnud. Nt kord aastas ämma juures käies tuleb alati taustaks NYPD-Why-So-Blue ja kuna mul kassidest või autodest midagi kaasa rääkida pole, siis olengi teetass käes, neid seal poole silmaga vaadanud). Aga igav on, ma ei tea miks…

Loomulikult on tegu ka eriti produktiivse autoriga pealekauba. Ilmselt sel ajal, kui mina siin seda postitust kirjutasin, on Stephen King juba pool raamatut valmis kirjutatud.

Igatahes “Outsider” algab sellega, et üks noor poiss on väge raigelt ära tapetud ja muidki asju tehtud (lapsevanematel võib ikka räige vist seda lugeda olla) ja kõik viitab treenerile. DNA, sõrmejäljed, tunnistajad. Ometi oli mees samal ajal teises kohas ja selle kohta on ka kuulikindlad tõestused olemas. Mis siis ikkagi toimub? Uurijatele hakkab juba tunduma, et tegu on paranormaalse asjaga, sest ei saa ju üks inimene olla kahes kohas korraga samal ajal? Ometi ta oli…

Poole pealt tuligi meelde, et vist kõik King´i raamatud sisaldavad pisut paranormaalseid nähtuseid, nii et äki ei olegi loogilist lahendust sellel? Sest püüdsin ju ikkagi kaasa mõelda, et keda siis tõepoolest kahtlustada 🙂

Igatahes olen rahul, et raamatu soetasin ja siis nädalaga kiirelt läbi lugesin. No eks ikka väike huvi oli. Ja ma olengi kiir elugeja. Lisaks on mul hunnik raamatuid veel tornina ootamas. Nii saigi rannas ja igal vabal hetkel raamat kätte haaratud. Kui ma ei eksi, siis on vist Stephen King ise ka soovitanud teistele (algajatele) kirjanikele, et loe kõike, ka seda, mis ei huvita. See teeb sind paremaks kirjanikuks. Nii et loodetavasti õppisin ma ise ka midagi (kindlasti mitte ei hakka ma kirmkasid kirjutama…. kui just mingi ülihea idee ei tule, eks?) ja no austus kirjaniku vastu veelgi kasvas. Aga pigem jään tema raamatute põhjal tehtud filmide vaatamise juurde. Horror krimi austajat minust ei saa. Aga tunnustan neid, kes seda välja mõelda oskavad.

22. Eesti kirjaniku kriminull

Katrin Pauts “Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik”

Varrak, 312 lk

Niipea, kui “Minu Muhumaa” loetud, oli ka selge: võtan ette Katrin Pautsi krimka. Ma endiselt ei fänna neid, aga huvi autori vastu oli tekkinud ja mõtlesin siis proovida. Äkki on eesti keeles krimkasid huvitavam lugeda?

E-raamat läks ludinal ja ühe päevaga oligi loetud. Põnev oli, loomulikult. Kuigi lõpus oli mul tunne, et kas ma lugesin liiga kiiresti, sest paar kohta jäid lahtiseks. Mis selle vanapaariga siis ikkagi juhtus, kui asi “natuke kahtlane” tundus. Ja mulle jäi tunne, et kolmanda tüdruku saatus jäi ka teadmata? Või olin ma nii kiire lugema, et jäi märkamata? Nimesid oli ju loos ikka hulgim. Paberraamatus oleks lihtsalt tagasi lapanud, aga e-raamatus ei viitsinud. Ma olen selline kiirlugeja nagunii, las siis olla.

Et “Minu Muhumaa” oli just värskelt loetud, siis mitmed kohad olid ilmselgelt elust võetud. Kohati oli tunne, et lausa sõna-sõnalt. Aga noh, eks elu ongi ju tihti parim inspiratsiooniallikas. Igatahes minul oli põnev ja enamikke salapäraseid asju ma ära ei arvanud, vaid paar tükki kõigest  🙂

Vaimustus oli suur, autori stiil mulle meeldib, seega võtsin koheselt ette ka järgmised osad. Ei oleks uskunud, et ma LV raames kohe nii mitu krimkat ära loen. Ju on eesti keeles ikka lihtsam ja huvitavam, inglise keeles niipalju ei viitsiks.

23. Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019

Katrin Pauts „Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu“ (2018)

Petrone Print, 232 lk

Nägin jälle Elisa Raamatu reklaami ja mõtlesin, et hea küll, teen siis selle liitumise ära. Silma jäigi, et reklaamiti ”Minu” sarja raamatuid. Ja kuna üks punkt lugemisväljakutses ongi uuem ”Minu sarja” raamat (mul vanu on mõned, ma loen neid mitu korda, näiteks Minu Amsterdam ja Minu Kilimanjaro). Ja kuna ise elan Hollandis, siia on jube tüütu ja kallis Eestist raamatuid tellida, ise lähen alles novembris ja mis peamine, ma olen oma isikliku raamatulugemisega üsna kehvalt seni esinenud (kokku loetud vaid 21 raamatut, neist 19 LV raames). Nii otsustasin, et oma tulemust parandada, siis Elisa Raamat ongi selleks heaks võimaluseks. E-raamatute vastu pole mul midagi ja noh, kahjuks kõiki raamatuid ei saa omale ju soetada, sest ruumi pole ju lõputult ja kunagi peab need raamatud ja kõik kuhugi ju kolima (meenub sõps, kes hiljuti KÕIK oma raamatud rattaga uude koju olevat kolinud (ja temal oli terve seinatäis vingeid raamatuid)).

Nii olengi siis uhke Elisa Raamatu äpi kasutaja ja kuigi esimesena laadisin omale siin kiidetud ”Minu Oslo”, siis millegipärast jäi silma hoopiski ”Minu Muhumaa”. Ma ausalt palju selle kohta ei teadnud, välismaal elades on palju keerulisem Eesti uudistega põhjalikult kursis olla. Ja nii ma siis ülehelikiirusel “Minu Muhumaa” raamatu läbi lugesin. Oli huvitav, oli teistsugune. Ja mulle meeldis. Ilmselt seetõttu, et oli teistsugune. Mulle millegipärast sellised mitte nii positiivsed lood mõjuvad paremini, on kuidagi elutruumad. Eks seal on õrn piir olla kriitiline ja mitte vinguja (näiteks mu oma blogi Hollandi elu kohta sai kogu aeg kriitikat, et olen üks igavene vingats ja miks ma lihtsalt siit minema ei tõmba, kui elu nii vastik on. Siiski arvan, et asjadest tasub kirjutada ka nii, kui see kõigile ei sobi.)

Mulle väga meeldis, et selle ”Minu” sarja kirjutas tõepoolest kirjanik, sest kuigi olen suur Petrone Prindi raamatute fänn, siis vahel on need lood eriti ei kõneta. Ja just seetõttu, et autor ei ole kirjanik. Katrin Pautsi sõnavalik ja stiil, hõng ja meeleolu, sobis suurepäraselt sellesse raamatusse ja kuigi tegu on üsnagi negatiivsetes toonides teosega, siis mulle see meeldis ja sobis. Just siin täna keegi kirjutas, et talle raamat ei meeldinud (minul ikka Elisa äpp pilte näitas). Inimesed ja maitsed on erinevad.

Paelekaebamiskultuur ja “Siin me oleme” film. Koolikius ja rahvastepall. Mnjah, õudusunenäod koolist on samuti tuttavad, selle vahega, et mina oma unenägudes ei uita koolikoridorides, vaid istungi ajaloo, vene keele või matemaatika tunnis ja murran pead, mis valemiga juba ülikoolis käinud inimesi ikka keskkooli tagasi kannatama saadetakse.

Ja uusi asju sai ju ka ikka teada, kuulsad inimesed Muhumaalt ja hulk kirjanikke, kelle loomingut googeldada.

Püüan järgida head ideed, et kui sulle midagi meeldib, anna sellest ka kirjanikule teada: loomemaailm on alati üksildane ja head sõnad loetud. Niipea, kui raamat läbi, saatsin sotsiaalmeedias ka Katrin Pautsile oma kiidusõnad. Ja lubaduse, et loen ka tema põnevikke. Sest kadestan inimesi, kes oskavad selliseid asju välja mõelda. Mina ei oska.

24. Raamat, milles on pühendus (Raamatus võib olla käsitsi kirjutatud pühendus (teile endale või kellelegi teisele) ja võib olla ka autori pühendus oma lähedastele, nii nagu on paljudes raamatutes.)

Tarmo Tuule “Niiiii suur kala!”

AS Ajakirjade Kirjastus, 78 lk

Pühendusega raamatuid on mul üsna vähe, seega hiljuti soetatud lasteraamat sobib kenasti teema alla. Tarmo Tuule käis meil Hollandis, Eesti Koolis Amsterdamis ja rääkis lastele igasuguseid asju. Mina kahjuks tema loengus olla ei saanud, küll aga pärast koolitunde läksime kõik ühte kohvikusse veel jutustama ja nii sain ka ise pisut rääkida. Ja muidugi pühendusega raamatu soetada 🙂

Raamatu kohta on kirjas: Kaasahaarav ja mõtlemapanev juturaamat põhikooli õpilasele ja lapsevanemale. Kaante vahelt võib leida vastused neile küsimustele:
Kuidas õng ise püüab?
Mis mäng see tüdrukute ja poiste vahel käib?
Mida arvab vihmauss?
Kus ei ole kala, aga on?
Mis juhtub, kui kallid naised undavad?
Mis on paadi ja kalda vahel?
Millal kala võtma hakkab?
Kuidas püüdmata püüda?
Mida kingib kalamees?
Kui väike on tegelikult suur?

Ja kuigi piltide ja teksti põhjal võiks arvata, et tegu väiksematele lastele mõeldud raamatuga, siis ise lugedes sain aru, et tõepoolest on põhikooli õpilased ilmselt sobivam sihtgrupp. Sest raamatus on väga plaju spetsiifilist sõnavara ja ma isegi ei teadnud kõiki (eks 10 a välismaal elamist hakka ka vaikselt mõjutama). Ise olen lapsena 2 korda kalal käinud, siis ikka tavalise õnega ja ussi pani ka isa konksu otsa. Kogu protsessist mäletan vaid seda lahedat adrenaliinilaksu, kui kork vee alla kadus ja õng kiskuma hakkas. Olin siis vist 7 aastane. Rohkem pole käinud ja ei kisu ka, alati mõtlen, et see on üks ilgelt igav tegevus… Samas, kalamehed ilmselt mõtlevad, et kesse viitsib tundid ekaupa liikumatult rannas vedeleda ja päikest võtta (nagu mina). Nii et igaühele oma. Aga mis on tonkatamiil, ujuk, unnahaugipüüd? Mul pole õrna aimugi 🙂

25. Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud (NB! Mõeldud on kuupäeva, mil oled sündinud. Eksimisvõimalus +/- 2 päeva!)

C.S. Lewis “Surprised by Joy”

Geoffrey Bles, 252 lk

Sünnipäev 29.novembril ja kindlalt teadsin, et Martha Beck on üks, kellega sünnipäeva jagan (lisaks veel Sõõrukas ja Jacques Chirac…) Temalt on mul 3 raamatut loetud ja tahtsin nagu midagi uut. Nii googeldasin pisut ja enda üllatuseks leidsin, et C.S.Lewis on ka nimekirjas. Ja järgmine üllatus tuli, et ta on sündinud Belfastis!!!! No siis hakkasin aru saama, miks ida-Belfastis C.S.Lewis´i nimeline väike väljak on koos Narniast tuntud kujudega… Duh!!!! Et oleks siis inimene enne mõtlenud ja uurinud… Aga ei. Ja kuna Narnia kõik filmid on nähtud, siis otsisin midagi täiskasvanutele mõeldud kirjandust. Silma jäi “Surprised by Joy”, sest selle puhul rõhutatakse, et pole nagu päris autobiograafia ja sisuks on see, kuidas uskmatust kristlane sai. Mulle kui luterlaseks ristitud ateisitile vägagi huvitav teema 🙂

Lugeda oli raske, sest inglise keel, mida pea sada aastat tagasi kasutati, oli ikka teine. Ja ma olen selline kiire-kärsitu lugeja, ma ei viitsi kogu aeg sõnu tõlkida, loodan ikka, et saan mõttest aru. Siin raamatus enamasti ei saanud…

*Autor kaotab oma ema noorena. Lisaks on tal ja ta vennal kaasasündinud pöidla deformatsioon, üks liiges vaid töötab. Ehk siis nad kumbki ei saa pöialt eriti painutada. Nii hakkaski autor pliiatsiga kirjutama, sest seda ta suutis (lipsu suutis ka omale kaela siduda, aga pesapallikurika, tööriista või relva hoidmine polnud enam see, mis vaja) ning loomise vajadus oli niivõrd suur. Ta oleks tahtnud olla insener, ehitada maju ja laevu. Selle asemel mõtles ta välja imelisi lugusid. Fantaasiamaailma kuningaloss on palju rohkem väärt kui kohmakalt kokkukleebitud papist lossike.

*Autor arvab, et esimene tõsisem teadlik kokkupuude usuga oligi siis, kui ta ema suri. Räägitakse ju ikka, et palveta haige eest ja küll jumal ta terveks teeb. Poiss isegi arvas, et õnnestus. Aga siiski kahjuks mitte.

*Kalevala on raamatuski ära mainitud: in the stranger´s house the floor is full of knots

*Ateistide peamine vastulausa usule: Had God designed the world, it would not be a world so frail and faulty as we see

*Mingi hetk oli mul tunne, et mis asja ma ikka loen… Fagging… Ok, sellel on mitmeid tähendusi ja kuigi “fag” tähendab nii geid kui pläru, siis kohati oli jutt ikka väga segane. Jällegi aitab Google, kus on kirjas et Fagging was a traditional practice in British boarding private schools (nearly all “public schools” in the English sense) and also many other boarding schools whereby younger pupils were required to act as personal servants to the most senior boys.

Veel, et “under school rules, fagging might entail harsh discipline and corporal punishment when those were standard practices. Fagging was sometimes associated with sexual abuse by those older boys.

Ja kui autor lisab, et “and thats why I cannot give pederasty anyhting like a first place among the evils of the Coll…. The Bloods (seltskond internaatkoolist) would have preferred girls to boys if they could have come by them”, siis on asi üsna sünge, mulle tundub.

Kummalisel kombel on autoril Esimesest maailmasõjast üsna head mälestused. “There were nasty people in the army; but memory fills those months with pleasant, transitory contacts.”

Lisaks oli tal õnne, et jääda sõjas haigeks: what the troops called “trench fever and doctors PUO (Pyrexia, unknown origin) ning saadeti 3 nädalaks haiglasse, mis oli peamiselt suur lugemispuhkus.

*Päevikupidamise kohta ütleb, et “time-wasting and foolish practice of keeping diary”. Isegi autobiograafia jaoks pole sest kasu, sest sa paned kirja iga päev olulised asjad ja kas need ka hiljem olulised on, on juba teine as

Temast sai “Theist” ehk siis “a person who believes in the existence of a god or gods, specifically of a creator who intervenes in the universe” Google selgituse kohaselt.

Lõpp tuli kuidagi ruttu ja jäi pisut poolik tunne, samas kogu aeg rõhutati, et nii peabki, muidu on päris autobiograafia ja seda ei taheta kohe mitte.

26. Raamat, mida loed erialasest huvist

Simon Sinek “Start With Why”

Penguin Business, 246 lk

Raamatut nägin ühe tuttava juures riiulis, hollandi keeles küll, tegin siis omale foto, et otsin ka. See oli väärt mõte. Raamat on paksult täis kleepse, et siis targad kohad jälle uuesti üle lugeda ja kirja panna. Ja kuna õpin hetkel small business coachingut, siis ongi kenasti erialane ja teemasse.

Mõte lühidalt on siis selles: mida sa ka teed, tea vastust küsimusele “Miks sa seda teed?” Mõeldud peamiselt äri alal, aga ilmselt sobib igasse valdkonda.

*uuringud on näidanud, et 80% ameeriklasest ei tee oma unistuste tööd. Kujutage ette maailma, kui see oleks vastupidi? Kui 80% inimesi armastaks oma tööd ega jõuaks ära oodata, millal jälle tööle saab minna?

*lojaalsus on see, kui inimesed keelduvad paremast tootest või paremast hinnast ning soovivad endiselt sinuga koostööd teha. Kuidas seda saavutada? Näiteks on toodud siin raamatus Apple

*sa pead ärimehe/ärinaisena olema võimeline vastama: MIKS sa seda teed? Et RAHA saada on vale vastus. Raha on tulemus. Me räägime MIDA me teeme, vahel ka KUIDAS me teeme, ent üliharva MIKS me seda teeme

*people don´t buy WHAT you do, they buy WHY you do it. Kas reklaamida end kui: we make great computers. They´re beautifully designed, simple to use and user-friendly. Wanna buy one? Või hoopiski: Everything we do, we believe in challenging the status quo. We believe in thinking differently. They way we challenge the status quo is by making our products beautifully designed, simple to use and user-friendly. And we happen to make great computers. Wanna buy one?

*Mõttetera tööintervjuu jaoks: you don´t hire for skills, you hire for attitude. You can always teach skills

*Mõttetera bossidele: good companies don´t hire skilled people and motivate them. They hire already motivated people and inspire them

*Mõttetera motiveerimist vajavale bossile: Energy motivates but charisma inspires

*Mõttetera diktaatoritele: people follow dictators not because they want to but because they have to

*Mõttetera võistlemise kohta: when you compete against everyone else, no one wants to help you. But when you compete against yourself, everyone wants to help you

*mis on ettevõtja kõige suurem hirm? Et asjad on nii hullud, et ta peab tagasi PALGATÖÖLE minema

27. Raamat targast naisest/tarkadest naistest

Michelle Obama “Becoming”

Viking, 428 lk

Ootasin seda raamatut kaua. Põhjus kokkuhoid: tellisin selle Põhja-Iirimaal elava sõbranna aadressile, et Amazonist odavamalt saada, aga ise sain külla mindud alles veebruari keskel. Niikaua ootas siis see raamat mind. Aga kui koju sain, asusin kohe lugema. Peatükid on paraja pikkusega ja lugemine läks üsna kiirelt. Heas ja lihtsas inglise keeles kirjutatud.

See raamat on juba palju kajastamist ja kiitmist leidnud. Ja põhjusega. Üks parimaid eluloo raamatuid, mida olen lugenud. Võibolla ka seetõttu, et raamatutegelane rääkis ise oma lugu, mitte kellegi teise vaatevinklist. Isiklik, haavatav, aus. Ega ma temast suurt ju enne teadnudki. Siin-seal ikka kõmu-uudistes vilksas, aga nüüd sai rohkem teada. Tobedalt väljakukkunud kuninganna Elizabeth II kallistamine (kuigi tegelikult rääkisid nad mõlemad sellest, kuidas tahaks vaid kontsaga kingad jalast visata). Avalikult Donald Trumpi kohta oma arvamuse välja ütlemine (sest see ründas isiklikult nende perekonda väites, et Obama polegi Hawaiil sündinud, vaid Keenias). Valge Maja saladuslik siseelu (turvalisus kuubis). Tervisliku toitumise promomine (eriti seetõttu, et noorema tütre kehamassiindeks juba varakult üle normi oli (mitte ei lasknud ameerikalikult-tüüpiliselt lapsel pontsakaks kosuda)). Ja suurepärasest haridusest ja haritusest hoolimata kogu aeg kahtlemine: kas ma olen ikka piisavalt hea?

Shokeerivaid fakte, mida on ajakirjanduses raamatust välja toodud, teavad ilmselt kõik huvilised. Iseasi, kui shokeeriv ikka on asjaolu, et Obamade noorem tütar ei olegi mitte Sasha vaid tegelikult eesnimega Natasha 🙂

Nüüd aga on mul veel poolteist kuud ootamist ja siis on pr Obama Euroopat väisamas ja 17ndal aprillil Amsterdamis (sellepärast oli ka vaja raamat ruttu läbi lugeda, muidu ei tea, millest jutt käib) ja sinna on mul pilet ostetud. Nii põnev!

28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri: https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud)

29. Raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas.

Jane Paberit “#ükskilihaseiliigu”

Eesti raamat, 336 lk

Siin lähenesin pisut loovalt, sest väga raske oli leida raamatut, mis toimuks minu päris sünnikohas (Paides) või elukohas (Zwolle, Holland). Aga kuna raamatus on korduvalt hetki, mis toimuvad Tallinnas (mu endine elukoht 11 aastat) ja ära on mainitud paar korda mu lapsepõlvekodu, õigemini selle tantsijad (järvajaanikad), siis võtan endale loomingulise vabaduse raamatu LV väljakutse teemasse sobitada.

Raamatu on muidugi tuntud, peategelane ka. Vaatasin üleeile tema saadet internetist. Kurb. Ent ometi nii innustav. Ja mõtlema panev. Et mida ise teeks samas olukorras? Kas oleks nii julge? Sest see oli vapper tegu, mida Jane teha otsustas. Olin ise ka üks, kes tema üleskutse peale raha annetas, läks see siis Dignitase arve jaoks või Janno Puusepa fondi, vahet pole. Abiks oli see ikka. Ja minu “lohutus” hetkel on, et kui elus peaks ikka samamoodi nii viltu vedama, siis õnneks elan Hollandis ja siin on eutanaasia seaduslik…

Jane muhedad pärlid:

*osalise töövõimetusega inimeselt küsitakse, kuidas töövestlustel läheb. “Väga hästi läheb. Kuni esimese trepini”

*kui omal ikka suurem jama kaelas, siis ega ei viitsi mingi (sõpsi poolt) oksese auto pärast eriti närvi minna küll

*mida stephenkingimad ja skandinaavjamad, seda parem (lugemismaterjal siis)

*Karmasutra: when life fucks you in all sort of creative ways

*Idamaa tarkus: külaline võiks olla nagu päike. Et iga päev ei paista. Külas tuleb käia mingi tähtsa sõnumiga ja mitte väga tihti (seda siis haigeid külastades tasub meeles pidada, et ei maksa alati iga kell uksest sisse trügida, enne tasub helistada ja uurida, kas oled oodatud)

30. Raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad varasest lapsepõlvest

31. Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega

Stieg Larsson “Tüdruk, kes mängis tulega. Millenniumi-triloogia 2.raamat”

Varrak, 608 lk

Sain esimese raamatu loetud ja KOHE tuli teine ka ära lugeda, sest noh… Põnev on. Jah, põnev, kuigi mulle krimkad ei meeldi 🙂 No Katrin Pauts ja Stieg Larssoni Millenniumi lood meeldivad 🙂 Ja kuna Elisa raamatuäpis kõik kenasti olemas, siis sai minust kiirelt täielik sõltlane.

Kaanepilt kõikidest eestikeelsestest raamatutest meeldib kõige rohkem.

*Silme ees ikka tegelased esimest filmist.

*Ja Baltikumi, eriti Tallinnat mainitakse nii tihti, naljakas lugeda. Tekib esmalt tunne, et “oo, Tallinn,” ja siis tuleb meelde, et rootslaste jaoks on jah Tallinn ju kiviga visata. Et pole midagi uut ja huvitavat ja loomulikult ei ole Eesti raamatus positiivses mõttes kajastatud.

*Üks tegelane on Narva lähedalt Riepalu külast pärit Ines Hammujärvi… Pole nagu eriti eestipärane nimi, või kuidas? Google ütleb, et sellist küla pole ka olemas. No arusaadav, tihti mõeldakse välja kohti, mis peaks looga spobima, aga ei eksisteeri. Aga eestlase nimi võiks veidi eestilikum olla. (meenub, kuidas Belfastis üks kolleeg väitis ühe tüübi kohta, et tema on Eestist. Tüübi nimi oli stiilis Arvidas Braskauskas… Pidin pikalt seletama, et see pole üldse Eesti nimigi 🙂 )

*Õpime midagi uut: raamatust selgub, et kreekakeelne väljend “amatsoon” tähendab tõlkes “ilma rinnata”. Seda selgitati nii: et vibu oleks hõlpsam pingutada, eemaldati naisel parem rind. Tegelikkuses on küsimus, kas seda ikkagi tehti, sest ühtegi kuju, amuletti ega skulptuuri pole, mis seda legendi kinnitaks.

Mul igatahes kahju, et Hollywoodis kõikide raamatute kohta ja samade näitlejatega filme ei tehtud, oleks nii tahtnud uuesti Daniel Craig´i ja Rooney Mara´t näha.

32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!)

Antoine de Saint-Exupery “The Little Prince”

Egmont UK Ltd, 96 lk

Jah, ma olen üks nendest, kes ei ole Väikest Printsi veel lugenud. St kuni eile ööseni… Mul on see e-raamatuna juba aastaid olemas, tean, et olen ka esimesi lehti juba alustanud, see lammaste jutt tuli tuttav ette ja millegipärast pole ma ikkagi aastatega kaugemale saanud. Tean isegi neid tuntud tsitaate ja puha, aga…

No igatahes eile siis hakkasin pihta, selle aasta viimane raamat (kokku loetud sel aastal 54, mis on minu jaoks meeletult suur samm edasi. Suur abi sellest muidugi Elisa raamatuäpile, sest no eesti keeles lugeda on ikka nii lihtne ja kiire). Ootused kõrged selle raamatu puhul, sest kõik ju kiidavad. Eriti täiskasvanud. Või ongi see tegelikult hoopiski täiskasvanutele mõeldud?

Lugu siis väikesest printsist, kes ei lasknud kunagi ühelgi esitatud küsimusel niisama minna, ta kordas seda seni, kuni sellele vastati. Ja tänu kellele ehk mõnigi lapsena mahatehtud täiskasvanu uuesti joonistama (või laulma või tantsima või mida-iganes-tegema) hakkab, sest see meeldib talle.

Näiteks pani mõtlema see koht, et kui uue sõbraga tutvud, siis keegi ei küsi, et “Kuidas tema hääl kõlab? Mis mängud talle meeldivad? Kas ta kogub liblikaid?” Selle asemel küsivad täiskasvanud, et kui vana ta on ja mitu venda tal on ja kui palju ta kaalub ja palju ta isa teenib? Nagu nendest vastustest saaks sõbra kohta olulisima teada.

*Nii armas ja nii kurb ka… Our tiny planet, my little prince, all you need do is move your chair a fewsteps. You can see the day end and the twilight falling whenever you like. . .“One day,” you said to me, “I saw the sunset forty-four times!”You know– one loves the sunset, when one is so sad. . . ”

Lille lugu läks jälle veidi segaseks, ma ei saanud päris pihta pointile. Aga hiljem hakkasin aru saama

*It is much more difficult to judge oneself than to judge others. If you succeed in judging yourself rightly, then you are indeed a man of truewisdom.”

Ning loomulikult kurikuulsad:

*You become responsible forever for what you’ve tamed

*The most beautiful things in the world cannot be seen or touched, they are felt with the heart.

33. Sinu 1. klassi minemise aastal ilmunud raamat

Winston Groom “Forrest Gump”

Bocket Books, 249 lk

Aasta siis oli 1986… Olin see “õnnelik”, kes sai esimestena 12 aastat koolis käia. Ja selle raamatu leidsin üsna juhuslikult. Kord oli mehega juttu ja mõtlesin, et võiks selle raamatu soetada, et äkki mees loeb ka. Ta pole väga suur lugemishoolik. Ja kui kord ostma hakkasin, siis avastasin, et raamat on esmakordselt ilmunudki aastal 1986 ehk siis kenasti väljakutse teemasse.

Filmi teavad muidugi kõik ja minu jaoks on see üks nendest filmidest, et kui juba telekast tuleb, siis vaatan, kasvõi poole pealt. Raamatust olin kuulnud, et see on palju süngem ja isegi rassistlikum, kui film (näiteks on Forrest saanud nime Nathan Bedford Forresti auks, kes oli a Scotch-Irish American and a noted Confederate general in the American Civil War and the first Grand Wizard of the Ku Klux Klan.

Ka ei ole seda väga niisama sekkarist võimalik saada. Meil on iga reede ja laupäev turu päev kesklinnas (Zwolle, Holland) ja laupäeviti käib ka üks raamatumüüja. Väike nurgake on tal ka inglisekeelsetele raamatutele. Kui ”Forrest Gumpi” küsisin, vastas müüja, et pikkade aastate jooksul, kus ta on kasutatud raamatute ostmise (ostab UKst) ja müümisega tegelenud, pole ta kunagi seda raamatut näinud.

Nii tellisin siis internetist. Ja seekord on tegu tõesti korralikult kasutatud raamatuga, kaantel on nurgadki kaduma läinud. Raamat ise oli kaasas nädalasel puhkusereisil Lanzarotel.

Raamat on kohe väga erinev filmist. Ja väga raske lugeda, sest kirja on pandud nii, nagu Forrest (keda kõik, ka ta oma ema idioodiks nimetavad) räägib. Ehk siis grammatiliselt üsna mööda (Co´Cola näiteks). Ja pean tunnistama, et film on kuidagi usutavam ja südamlikum. Ja alati nii segab see, kui olulised asjad on ära muudetud või absoluutselt teistsugused. Näiteks võeti Forrest (Ameerika) jalgpalli mängima sellepärast, et ta kasvas 6´6”pikkuseks (198 cm). Jooksmine tuli alles hiljem. Ja Jenny oli pikkade musta värvi juustega ning temaga kohtus Forrest esimeses klassis, mitte koolibussis. Ja ei kohtu ta Elvise ega Kennedyga, aga hoopis paljude teiste kuulsate tegelastega. Ja seiklused on veel hullemad, kui filmis.

Naerda sai õnneks ka, ma muidu olen selline, et no naljakad raamatud tekitavad heal juhul „hmm“ emotsiooni, aga siin ikka pisut rohkem. Näiteks see, kuidas Forrest kirjeldab 5-6 aastat lollide koolis käimist, kus õpikutarkust taga ei aetud ja keskenduti sellele, et õpilased oskaks oma kingapaelu kinni siduda ning ei loobiks sitta mööda elamist laiali…

Liigutas see, kuidas kogu aeg kõlas läbi mõte „do the right thing“. Sest sellest kaldus ta kogu aeg mööda ja nii ei läinud asjad tihti just nii, nagu loodetud. Kas ma teen ka kogu aeg sama vea?

Filmist kuulsaks saanud „an that´s all I got to say bout that“ on raamatus vaid korra ning seda lk 65 alles, kui Bubba ära sureb.

Ning loomulikult kõige kuulsam lause „life is like a box of chocolate“ on raamatu esimene lause ja kõlab hoopiski „Let me say this: bein a idiot is no box of chocolates”. Selline tunne, et my whole life has been a lie…

34. Islandi kirjaniku raamat

Yrsa Sigurđardóttir “Pärand”

kirjastus Varrak, 432 lk

Seda teemat lihtsalt googeldasin, sest ühtegi Islandi autorit ma ei teadnud (Islanfile minek ka pikemat aega top3 sihtkohana ootel) ja otsisin siis, mis Elisa äpis olemas oli. Valikuga jäin rahule. Oli krimit, oli õudust, ja mina loomulikult ühtegi kurjamit ära ei arvanud. Loen teisi autori lugusid ka kindlasti. Selliseid asju ja kuritegusid annab ikka välja mõelda, tõesõna.

Ainsana jäi silma üks tõlkesõna: jopi… Mul pole kirjas, kas see oli jopilukk või midagi sellist. Ma ei tea, kesse niimoodi räägib tänapäeval enam? Jopi…. Hehh. Mina olen seda sõna lapsena kuulnud, võibolla vanavanaema kasutas või midagi sellist. Aga muidu oli hästi tõlgitud ja tekkis huvi veelgi lugeda. Hea, et see teema väljakutses oli, innustab ja julgustab teiste maade kirjandusega tutvuma ja pärast on tihti positiivne üllatus, nagu mul. Ma ju veel pool aastat tagasi vältisin igasugust krimikirjandust 🙂

35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest (NB! Grupis olevas teema albumis on kõik varasemad teemad kirjas!) *2018 – Teema nr 9: Raamat, mida ei ole veel keegi lugemise väljakutse grupis tutvustanud

Robin Sharma “The 5 am Club”

Thorsons, 336 lk

Tegu üsna uue raamatuga (mis muidugi kiirelt komeedina bestselleriks saanud) ja minu otsing igatahes ei näidanud, et seda raamatut siin tutvustatud oleks. Kuidas ma ise selleni siis jõudsin?

Avastasin hiljuti, et tegelikult olen Robin Sharma raamatuid varemgi lugenud: ülikooli ajal soovitas ostu-müügi õppejõud neid kuulsaid “mungast, kes ferrari maha müüs” raamatuid ja isegi ühes märkmikus on mul mõned tsitaadid kirjas, mis raamatust meelde jäid. Ilmselgelt oli siis, 2009, veel liiga vara. Kui aga Edu Akadeemia kuulutas, et korraldab suure koolituse 5.novembril Tallinnas ja üks peaesineja on Robin Sharma, hakkasid mul kõrvad liikuma ja uudishimu tekkima. Ostsin kiirelt ürituse pileti ja ka raamatu, mis siis üsna hiljuti alles ilmunud on. Eesti keeles vist ilmub sügisel, nagu olen kuulnud.

Robin Sharma raamatud on omapärased sellepärast, et ta ei kirjuta oma teadmisi stiilis “mina teen ja tegin”, vaid ta jutustab loo. “The 5 am Club” raamatus on ettevõtja ja kunstnik, kes kohtuvad ühel inspireerival koolitusel ühe kodutu mehega, kes neile siis kogu aeg tähtsaid tsitaate ette loobib, vahepeal kätekõverdusi teeb ja lõpuks enda juurde troopilisele saarele külla kutsub. Tema kulul ja oma eralennukiga muidugi. Ettevõtja ja kunstnik on küll kõhkleval positsioonil, ent otsustavad järgmine hommik siiski kokkulepitud ajal kohale ilmuda. Loomulikult kell 5 hommikul. Ja siis algavad seiklused täis inspiratsiooni, tarku õpetussõnu ja elumuutvaid harjumusi.

Raamat oli huvitav ja mul on terve hunnik värvilisi post it kleepse vahel seal, kus mõni hea idee või mõte oli. Seda raamatut loen kindlasti veel uuesti, siis juba aeglasemalt ja sügavama mõttega. Sest nagu üks loetud mõttetera ütlebki, me võtame vastu seda informatsiooni, milleks me hetkel just valmis oleme. Järgmine kord lugedes leian kindlasti asju, mis esimesel korral nii olulised või huvitavad ei olnud.

Kas ma ise ka 5 am klubiga ühinen? Hetkel kindlasti mitte, vähemalt senikaua, kui mul on poolekohaga töö selline, kus ma nagunii kas kell 5.30 või 6.30 pean ärkama. “The 5 am Club” esimene tund kulub kindlatele tegevustele ja minul hetkel pole selleks mahti. Ja varem ma ka ei ole nõus ärkama 🙂 Aga kord, kui ma ei pea enam palgatööl käima ja saan rahumeeli terve oma aja vaid kirjutamisele ja coachingule pühendada, siis tahan seda ideed kindlasti proovida. Sest nüüdseks on Robin Sharma tulnud järeldusele: harjumuse juurutamiseks on vaja 66 päeva, mitte 21 nagu varem (vist isegi munga ja ferrari raamatus kirjas) väideti. Ja sellise suure asja jaoks läheb kindlasti 66 päeva. Mina olen üks suur unekott ja kell 5 ärgata suudan rõõmuga vaid siis, kui ees ootab lennujaama minek 🙂

36. Raamat autorilt, kelle raamatuid su kodusel riiulil kõige rohkem on

Heli Künnapas “Lõpupidu”

Heli Kirjastus, 206 lk

Arvasin, et siia teemasse tuleb Liz Gilbert, sest tema raamatutest on mul peaaegu, et kõik ilmunud ka olemas. Aga kui üht raamatut lugemise jaoks otsima hakkasin (ei leidnudki kusjuures, see vist sõpsi juures Põhja-Iirimaal ikka), sain aru, et mu oma kirjastaja on ikkka see, kelle raamatuid mul kõige rohkem päris riiulis on.

Lõpupidu sai loetud suuremalt jaolt lennul Amsterdam-Lanzarote-Amsterdam. E-raamatuna hea, ei pea kaasas kandma ja käsipagasiga reisides on alati häda, et raamat ju lisab kaalu, aga basseini ääres on nii palju parem raamatuga lebotada…

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust.

Noortekaid eesti keeles olen väga vähe lugenud. Ma ei tea, kas ma ise olen nii vana või mis, aga ei kõneta eriti ja samastumist ei ole. Või olin ma ise nii totakas noorema? Ega ma kõige asjalikum muidugi ei olnud, väga igav olin ka raudselt.

Näiteks poleks mind ilmaski huvitanud enda klassi tulnud uued kutid, sest noh, ENDA VANUSED, kes neid pätakaid ikka tahab! Aga see ilmselgelt minu kiiks, sest vanemate vendade ja nende sõpradega üles kasvades on mulle alati palju vanemad poisid meeldinud. Nagu 5-10 aastat vanemad ikka. Minu klassis olid rahvas, kes siis 1979 ja 1980 sündinud ja 2 poissi, keda juba enne esimest klassi teadsin, olid mai 1980 sünnipäevaga. Nagu POOL AASTAT nooremad! See oli nii ületamatu vanusevahe, et kohutav 🙂

Veel mäletan, et minu energiatase oli suht madal ning peale kooli oli ainus asi, mida soovisin, magada ja ma tegin ikka korralikke lõunauinakuid (ja ei, ma ei olnud siis üldse paks, täitsa normaalne olin, 60kg oma 178cm juures). Ja läksin vara magama ka (no magada meeldib siiani, nii et jällegi vist minu kiiks). Aga selles raamatus peategelane käib koolis ja siis käib trennis ja siis ameleb kutiga poole ööni ja siis öösel pärast seda veel õpib ka ja hommikul on värske, et uuesti kooli minna. Et kas tõesti noored nii jaksavad? Jällegi, tean, et autor on ise vähese unevajadusega ja paljud kirjavahetused ja vestlused on tehtud ikka hilja õhtul (ja mul on tunnike (Belfastis oli lausa 2) ajavahet enda kasuks), nii et võibolla oli ta ise noorena ka juba selline, kes und eriti lihtsalt ei vajanud.

Natuke häiris pidevad kordused, et kui aga midagi närvi ajas, siis kohe silme eest mustaks (minul ei lähe kunagi, kas ma ainus?)

Plussiks kindlasti tõsised elutarkused, mis raamatus on korduvalt ära toodud: keskendu endale, tegele oma mõtlemisega, tegele iseendaga, teisi ei saa muuta, iseennast saad. Loodan, et noored lugejad saavad ka sellele pisut pihta ega arva, et see vaid üks targutamine on. Oleks ise noorema samamoodi teadnud, küll oleks parem ja tervem edaspidisem elu/suhted olnud

37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina

Roland Tokko “12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma”

Edu Akadeemia, 200 lk

Igaks juhuks googeldasin, aga meelde jäi, et raamatus oli autori vanus kuskil kirjas. Et “2007 oli ta 23 aastane”, mina olin siis 27, seega autor on noorem, kui mina 🙂

Edu Akadeemia on mul Facebookis jälgimisel, ja nii jäi loomulikult üsna ruttu ka 2018 aastal ilmunud raamat silma. Soetasin küll selle Black Friday kampaaniaga. Raamatus on 12 valdkonda, millest koolis üldiselt ei räägita. Jah, räägitakse väldetest ja nende vaheldusest, murdudest ja tuletistest, seda, et KÕIKE, mida koolis õpite, läheb teil kunagi vaja. Aga ei räägita kutsumusest ja kirest, finantside juhtimisest, ettevõtlusest, eneseväljendusest ega avalikust esinemisest (va need, kes mingil moel silma jäävad, neid pannakse lihtsalt pidevalt igal pool esinema), juhtimisest, energiast, produktiivsusest, eesmärkide püstitamisest, motivatsioonist, teiste inimeste mõjutamisest (seda siis positiivselt… norijaid jagub igasse kooli), spirituaalsusest ja suhetest.

Roland Tokko ja Edu Akadeemia on endale eesmärgiks võtnud muuta Eesti kõige õnnelikumaks ja tervemaks riigiks. Teate ju küll neid uuringuid, kus alati näiteks Holland või Taani kõige õnnelikemate esireas on. Ma ise elan Hollandis ja ei saa aru küll, miks nad need kõige õnnelikumad on… Nii antigi välja see raamat (lisaks on neil pidevalt igasugu webinare ja koolitusi, paljud on ka tasuta, seega tasub silm peal hoida, kui endal mõni valdkond kripeldab) ja kindlasti tasub seda lugeda. Ära märkisin näiteks sellised mõtteterad:

*Tehes seda, mis sulle ei meeldi, võtad teistelt inimestelt ära võimaluse teha seda, mida nemad armastavad! Ma ei hakkaks ilmaski ise raamatupidamisega tegelema, selleks on inimesed, kes seda oskavad ja tõepoolest ka naudivad. Ausalt, mul on üks sõbranna, kes läheb nii elevile, kui saab oma raamatupidamise õpiku ette võtta ja siis teistele seda seletada 🙂 Või siis koristamine- kui see aeg, mis koristamisele kulub, võiks olla hoopis mingi asjaliku ja produktiivsuse jaoks, siis tasub leida keegi, kes sel ajal sul elamist koristab. Win-win igatepidi

*Ütle heale võimalusele ei, et sa saaksid öelda suurepärasele võimalusele jah! Seda on ilmselt raske teha, sest kõike head tahaks ju teha… Ja kuidas aru saada, mis on piisavalt hea ja mis veelgi parem? Eks see katse-eksituse ja iseenda usaldamise meetodiga tule.

*Ei on jah millelegi muule. Mulle väga see meeldib. Ma pean ju kogu aeg teistele seletama, miks ma ainult kord aastas Eestis käin ja millal jälle tulen. Nüüd näiteks ütlesin taaskord lähiajal Eesti minekule “ei” ning ütlesin “jah” kohesele small business coachingu õppele. Ja mulle on tõesti see viimane hetkel olulisem. 99% inimestest sellest aru ei saa, aga ega ei peagi, nemad ei ela minu elu.

Igatahes raamat saab kindla koha riiulis, hunnik post-it kleepse on vahel, et olulisemad asjad veelkord üle vaadata. Raamat on ladusalt kirjutatud, faktid ja õpetused on kenasti mõnusa jutu vahele kirjutatud, nii ei jäägi muljet, et eneseharimisega tegeled. Samal ajal hakkab mõte kohe jooksma, et mida võiks ise teha ja mida kindasti peaks tegema.

38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist (N: võõras luges bussis. Kirjuta muljetes ka, kes kus luges!)

Robin Sharma “Pühamees, surfar ja tegevjuht”

Pilgrim, 252 lk

Olin sõbrannal Põhja-Iirimaal külas ja talle tuli siis veel üks sõps Eestist külla. Kaasas korraliku lugemishoolikuna ka raamat. Nägin seda ja uurisin pisut ja mis ma näen, Robin Sharma raamat! Mul on praegu mingi eriline Robin Sharma vaimustus ja nii ma siis selle raamatu omale paariks päevaks üldse hõivasin, harva ju eestikeelset kraami lugeda saab, tuli kohe olukord ära kasutada. Õnneks oli sel sõpsi sõpsil tegevust ka, nii et ei olnud hullu, et ma raamatu natukeseks omale omastasin. Aga lugemisega läks kiireks, lõpp läks lausa diagonaalis lugemiseks, sest raamat tuli teatud päevaks kindlaks kellaajaks tagastada (mul oli vaja Londoni lennata). Aga sain hakkama. Ma üldsiselt ei poolda sellist kiirlugemist, eriti selliste enesearenguga seotud raamatute puhul. Aga vaadates mitut lehekülge märkmeid, mis ma enda jaoks avastasin, siis ilmselt ikka enamuse infost sain teada. Ja kuna esimestel lehekülgedel on kirjas, et pärast raamatu lugemist tuleb selle mõtet 24 h jooksul kellelegi järgmisele edasi anda (et värske info meeles oleks ja täpselt edasi antaks), siis sobib siinne grupp kenasti info jagamiseks 🙂
Lugu kirjas ikka Sharmalikult, selline lihtne loo jutustamine erinevate tegelastega. Peategelasele annavad nõu ja õpetust 3 inimest, kellel igaühel elu 3 peamise küsimuse kohta õpetused on kaasa anda: 1.kas ma elasin targalt? (pühamees), 2.kas ma elasin hästi? (surfar) ja 3.kas ma teenisin tublisti? (tegevjuht).
Ühtteist on juba tuttavat ka, sest lugesin ju hiljuti Ferrari müünud mungaraamatut ja “The 5 am Club” oma. Aga mõned mõtted, mis ehk siinseid lugejaid pisut mõtlema panevad ja kel veel raamat lugemata, äkki pakub huvi rohkemat teada saada? Äriinimestele on seal küll head ideed, kuidas olla parim ettevõtja! Hakkan kohe proovima, mul omal ju ka selline väike ühenaisefirma alustatud. Aga kindlasti jagamist väärivad need mõtted:
*teiste süüdistamisega me mängime vaid märtrit ja kinnitame endale, et ei saa oma elu juhtida. Tegelikult pole sündmused ei head ega halvad, need lihtsalt on, me ise valime neile sildid, mille järgi siis otsustada, kas tegu oli hea või halva asjaga. Parem võtta neid kui õppetunde. Andestamine ei tähenda halva teo heakskiitmist, aga tuleb endale tunnistada, et see juhtus ja teo sooritaja tegutses vaid hirmust juhindudes. Inimest ja tema käitumist juhivadki vaid 2 peamist tunnet: hirm ja armastus
*me ei saavuta tingimata seda, mida soovime, vaid seda, millised me oleme. Ehk siis kui soovid ellu muutusi, pead muutma ka ennast ja oma tegevusi (oo, siit täitsa vihje minu enda sel aastal ilmunud lühiromaani “24 päeva uue ja parema eluni” kohta 🙂 )
*viga on üksnes viga siis, kui teed seda korduvalt… No kas me kõik ei piitsuda end tehtud vigade pärast? Ja tihti on need vead ühekordsed! Seega need pole vead, vaid õppetunnid
*tark inimene teeb kohe seda, mida rumal inimene hiljem!
*selleks, et võita, ei pea keegi kaotama! No seda oleks vaja jällegi pereliikmetele ja kooliõpetajatele öelda, aga kes siis kuulab? Ikka vaja kõiki inimesi ja nende oskuseid ning tegevusi joonlauaga mõõta. Huvitav, kas selline mentaliteet kord ka muutub? St ikka nii, et märgata on? On jah koole, kus ei hinnata enam paljusid asju jne, aga valdav enamus käib ikka normide ja graafikute taktis
*Ja lõppu hea ütlus: pärast surma saad küll kastis veeta, milleks kasti juba eluajal pugeda! Siin siis mõeldud “kasti”, millesse meie perekond ja ühiskond meid surunud on, et olla keskmine, tavaline ja aktsepteeritud.

39. Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”

40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019

Maria Semple “Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?

Varrak, 344 lk

Kange tahtmine oli filmi enne vaadata, aga suutsin ikka kiusatusele vastu panna.

Peategelane tundus kohe sümpaatne, mulle sellised veidrikud meeldivad (tahaks ka ise selline olla, aga ikka kipub see “a mis teised arvavad?” vahel segama). Sellised, kellel “kord nädalas käib aednik vaibaaluseid trimmeriga läbi”. Inimesed, kes valivad omale koduks lagunenud erikooli, kus kanti toas jopet, liigutati vihmasaju korral keedupotte ja hoiti elutoa vaasis hekikääre… No mul on vahel ka tunne olnud, et ma olen sarnastes majades elanud, sest kütteprobleemid olid nii siin Hollandis kui Belfastis ja Dublinis. Jopega olen Belfastis ühe öö maganud, sest oli jaanuar ja küte oli otsas ja ma just kolisin uude majja ja majakaaslased olid, et “sorry, varsti tellime õli jälle”…

No raamat läks ka kiirelt, kahe päevaga, ja enne lõppu, kui juba oli selge, mis siis Bernadettega juhtus, vaatasin kiirelt üle filmi treileri. No oleks ma kohe teadnud, et Kate Blanchett peategelast mängib? Palju lihtsam oleks seda kummalist naist olnud ette kujutada 🙂 Igatahes filmi vaatan ka kindlasti, raamat oli suurepärane. Natuke tekkis isu isegi Antarktikasse minna, aga mul on sama mure, mis Bernadettel- ma jään jube kergelt merehaigeks. Ehk nagu ta ütles, “merehaigust ei mõista need, kes seda ei põe. See pole tavaline iiveldus. See on iiveldus, millele lisandub eluisu kadumine.” No tõesti, paremini ei anna merehaigust kirjeldadagi. I hear ya sister!!!!

*kanadalased armastavad keskpärasust. Hmm, ma ei tea, mul on vahva sõbranna Kanadas ja olen külas käinud, ei oska kommenteerida niimoodi 🙂 Järgmine aasta on pulma minek, eks ma siis uurin täpsemalt 🙂

*elu on igav ja aina igavamaks läheb. Mida varem te õpite, et teie enda teha on elu huvitavaks muutma, seda parem teile. See küll õpetus väikestele tüdrukutele, aga noh, kehtib ka vanemana!!! Kirjutan kahe käega alla!

*Microsoft, Microsoft Phone, Bing… Ma kohe imestasin, kuidas ilukirjanduslikus raamatus niipalju Microsofti kohta võib kirjutada, isegi kui väljamõeldis? Need on ju nii kahtlustavad igas asjas, üllatav, et üldse oli lubatud brändi nii põhjalikult kasutada loos. Endale tuli meelde, kui ise MS-i jaoks töötasin Belfastis ja seal pidime ka kogu aeg Bingi kasutama ja keegi ei kasutanud, sest see sakkis sajaga. Ikka googeldasime. Aga seda ei tohtind öelda. Vestlused ekspertidega olid kogu aeg stiilis “no ma googeldasin… khmm… eee…. öööö, see tähendab et otsisin Bingist…”

*Seattle on karmimaid linnu, kus sõpru leida. See on seotud sealse Skandinaavia verega…. Hmm, peab jälle Googeldama (või otsima Bing´ist? Kas see üldse enam toimib?)

*importjuust, mahevaarikad, puuviljade puhastussprei… Jeerum, kui lahedad sõnad 🙂

41. Raamat, mis on osa raamatusarjast

Katrin Pauts “Hull hobune. Hiiumaa põnevik”

Varrak, 232 lk

Sarjaks: Saarte-põnevik, nagu Apollo kodukalt leian. Olen keskmiselt siis ühe põneviku päevas lugenud, nüüd tundub, et aitab mõneks ajaks (Skandinaavia krimi on ka veel vaja väljakutse raames lugeda ja tundub, et enamik Islandi autoreid on ka krimi vallast). Kuidagi… intensiivseks läks, ei saanud rahus lugeda, kogu aeg pea mõtles kaasa, et kes siis kes on ja kes süüdlane ja kes mõrvar ja keda veel kahtlustada ja tegelasi tuli muudkui juurde ja igal omad saladused. No ju ma olen siis kergete naistekatega oma lugemisaju ära hellitanud 🙂

Aga loetud sai ja seekord oli veelgi rohkem müstikat, legende ja salapäraseid asju, kui eelmises. Kuid jälle tekkis tunne, et oot-oot, kas ma mäletasin valesti või mis… Tomi laps oli kuidagi väga suur järsku (kas lapsi mitte 2 ei olnud, teist ei mainita) ja kas need üldsegi naise lapsed ei olnud? Või jälle minu viga, et loen nii kiirelt ja ei viitsi e-raamatut tagasi “lapata”, et üle kontrollida? No vahet ei ole, lugu oli hoogne ja Praha osa meeldis ka, et oli natuke midagi uut ja ootamatut sisse toodud.

Nüüd natukeseks krimkadest küll 🙂

42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna “põnevik”

Katrin Pauts “Tulekandja. Muhumaa põnevik”

Varrak, 264 lk

Üks raamat sai loetud (“Politseinikutütar”) ja loomulikult tuli kohe järgmine osa ette võtta. Osad juba tuttavad tegelased ja seekord tegevus siis Muhumaal, autori lapsepõlvepaigas. Ja nüüd on juurde toodud ka pisut müstikat ja salapära. Nii oli kohe teistsugune lugu, kuigi on seotud “Politseinikutütrega”. Loomulikult sai jälle eriti kiirelt läbi loetud, sest A: ma olen endiselt suures vaimustuses Elisa äpist ja B: õnneks sobivad 2 ja 3 osa kenasti väljakutse teemadesse, seega saan oma kehva tulemust augustis pisut parandada.

Raamat oli loomulikult huvitav ja täitsa lahe, et salapära ja müstikat juurde oli lisatud. Mulle sellised paranormaalsed asjad meeldivad ja igasugused pühapaigad ja loitsud ja asjad. Lahe 🙂

Mõned märkmed, mis ma endale kirja panin:

*Enamik ajakirjanikke on introverdid (absoluutselt, minu seltskonnaajakirja ajakirjaniku töö jäi küll õige üürikeseks, aga mulle see meeldis. Ja ausõna, täiega introvert olen)

*Vanaema õpetus- ära tülita kedagi ilmaaegu, inimestel on vaja oma mõtteid mõelda (ma ise olen küll mandril kasvanud, täitsa kesk-Eestis, aga mulle selline mõtteviis ka meeldib/sobib)

*Natuke loogikaviga minu arust oli see, et kui üks tegelane põgeneb ühe hullu eest ja näeb, kuidas päästeamet läheduses on, miks ta siis nende juurde ei jookse abi saama ning eelistab endiselt teadmata suunas, võõras kohas haavatuna edasi roomata ning siis suvaliste inimeste käest abi küsida? Ja Tomi vend on surnud. Kes-kus-miks? Aga seda pole varem vist kuskil mainitud. Või ma tegin jäle oma eriti kiiret lugemist ja see jäi märkamata?

*Ja näpuotsaga harivat kraami ka, näiteks tekkis kohe huvi googeldada “kõmri keel”

43. Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar (N: Sõda ja rahu, Muusika ja vaikus)

Andrus Kivirähk “Kaka ja kevad”

Varrak, 96 lk

Lasteraamat, mis mu vanematekodus ammu olemas, aga ma pole seda isegi lehitsema kippunud. Vennalapsed said just 12, nii et see on seal juba pikemat aega… Kord, siis elasin juba Dublinis, rääkis üks uus tuttav sellest raamatust, et kuidas seal on üks loll jope ja üks poiss ronib puu otsa ja jääb kinni ja vares tuleb ja hakkab teda tagumikust nokkima…

Igatahes mina arvasin, et terve raamat keerleb siis peategelase Kaka ja kevade ümber, aga selgus, et hoopiski eraldi jutukesi oli raamat täis. Ühtlasi saab teada, mis juhtub voodi alla unustatud sokkidega. Kas kinnas sobib presidendiks? Milline on parim kotletiretsept (ma kusjuures ise ka sibulat söögi sisse ei pane ja alati nii ärritab, kui rahvas paneb ja kiidab, et “aga sibula maitset pole üldse tundagi!”… No mis te sest sibulast siis üldse sinna sisse topite?) Milline kingitus on kõige parem? Kes elavad lasteaias? Mis värk on selle lolli jopega?

Kivirähkiga on mul alati see teema, et raamatud ei aja naerma. Kohe üldse ei aja. Samas, etendused, Ivan Oravast rääkimata, neid aga vaata ja hirnu niiet…. Selle raamatuga arusaadavalt sama asi. Aga üks koht pani veidi õrnalt muhelema, sest idee oli niivõrd hea: et lasteaia juhatajat pole keegi näinud, ju siis muneb seal kabinetis omaette nagu varem kohatud faasan puuris. Ja küll juhataja mingi hetk ikka välja tuleb oma tibudega, et õues värsket õhku hingata.
44. Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses

Justin Petrone “Minu Eesti 3. Mis juhtus?”

Petrone Print, 344 lk

“Minu Eesti” raamatud on vist praktiliselt igas Eesti-Välismaa peres. Nii ka minu Eesti-Hollandi peres. Mees mul eriline lugeja ei ole, aga noh, natuke ikka sunnin-soovitan soojalt. Ja eks tal ole parem ülevaade Eestist, kui välismaalane on seda kirjeldanud. Mina räägin ju asjadest ikkagi oma vaatenurgast ja võõrad näevad asja hoopis teisiti.

Kuidas Justinil on tunne, et Eesti peab salamisi tema vastu vimma. Kakskeelne kodu ja sellega kaasnevad segadused, kui lapsed kaht keelt läbisegi kasutavad. Või siis ühel hetkel ainult üht keelt räägivad. Ja see kõik kulmineerub selle tuntud Mäo öise juhiloa jamaga. Mis siis ikkagi juhtus?

Veel saab teada, et:

*Vello Vikerkaare kirjaniku õppetund nr 1: kui loed paska, siis ka kirjutad paska

*et Edward Lucast ei tohi Ed´iks kutsuda (miks peakski?)

*milles peituvad ahjukütmise saladused ja Mart Laari sarm

*et Mart Laar rääkis konverentsil “Gruusiast ja selle suhtumisest, nagu selles toredas telesarjas “Seks ja linn”. Gruusiat ei huvita lubadused, Gruusia tahab tõelist seksi. Euroopa käitub nagu mõni vana mees, kes vaatab, võibolla katsub ja räägib, kuid seksi ei paku”

*koer nimega Karl Vaino

*ühe eskimo, Val Koso, sõnul olevat T.H.Ilves väga presidendi ametit soovinud (kui seda lugesin oli just olnud uudis, et kuidas ta kohe üldse ei tahtnud, aga et teised soovijad olid nii kohutavad, siis pidi ta lihtsalt ette astuma ja päeva päästma)

*kas Kristjan Jaak Peterson oli gei? Kas teadsite, et Alo oli Aleksandri hüüdnimi?

*mis on Keytar?

*kust tuleb sõna “tibla”? (Ma kusjuures olen mõelnud ja alles nüüd sain teada…)

*kas teadsite, et kuni 1961 aastani oli Goa Portugali asumaa?

45. Üks raamat mõnest fantaasiasarjast

Ransom Riggs “Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele”

Tiritamm OÜ, 344 lk

Arvasin, et selle punkti jätan kohe välja, sest noh, pole eriline fantaasia fänn. No võlurid ja libahundid, need sobivad alati, aga kuidagi ei kisu eriti muudmoodi neid lugema, kui just väga aktuaalne ei ole (praegu on The Witcher jube popp, kõik vaatavad ja räägivad mängudest ja raamatutest ja me mehega oleme 4 osa suure vaevaga ära vaadand ja midagi ei saa aru… Mina vaatangi peamiselt sellepärast, et Supermani näitleja on peaosas :). Asi seegi).

Aga kuidagi jäi silma, et Elisa raamatuäpis on see Miss Peregrini raamat olemas ja mõtlesin, et las siis olla. Kenasti öeldud, et fantaasiasari ka. Film kusjuures vaatamata. Hakkasin isegi vaatama, poole tunni pealt mõtlesin, et ma parem ikka loen ja ei riku üllatust ära. Raamatu lugemine läks umbes päevaga, õhtuks olid küll silmad krõllis, aga tehtud 🙂

Salapärane saar. Mahajäetud lastekodu. Kummalised pildid lastest, kel erilised võimed tunduvad olema. Hulluks peetav vanaisa. No natuke nende kollidega läks asi küll veidi lappama (eks peab vaatama, mis filmis seal selle kohta on), aga muidu täitsa mõnus lugemine. Ja hästi tõlgitud. Natuke teistmoodi ebaharilikke tegelasi. Kindlasti loen järgmised osad ka.

46. Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad (Kasvõi üle kivide ja kändude. Sõnaraamatu abil, google translatori abiga vms.)

„Steve Jobs de biografie“ Walter Isaacson  

Spectrum, 720 lk

Facebook kinnitab, et raamatu ostsin 9.veebruar 2015, hind oli 2,99€ ja isegi lugesin 1 lehekülje. Siis sain aru, et mu hollandi keel on ikka eriti vilets, põhimõtteliselt igast teisest sõnast aru ei saanud ja nii usin ka ei ole, et kogu aeg googli abil tõlkida. Nii jäigi raamat kuhugi vedelema, sõps ikka vahel küsis, e kaugel olen.

Sel aastal, tänu väljakutsele võtsin uuesti ette. Kuna raamatus on 720 lk, siis mõtlesin, et kui iga päev 2 lk kuidagi ära veerida, saab aastaga loetud. Hollandi keel on mul hetkel selline B1 heal juhul ja kirjalikku teksti mõistan paremini, kui suulist. Aga aru ikkagi suurt midagi ei saanud. Mingi hetk vaatasin, et olin graafikust kangesti maast: mul muidu raamat öökapil, et enne magamaminekut lugeda, aga vahel tuli reise ette ja niisama väsitavaid päevi, ja lugemine jäi soiku. Nii hakkasin mingi hetk hoopis 4 lk korraga lugema, mõni kord lausa 6. Ja 18.augustiks loetud.

Enne lugema alustamist vaatasin ka uuemat filmi, kus Ashton Kutcher teda mängis ja nii oli raamatust kergem aru saada. Kuigi enamus juttu on ikkagi IT valdkonnast ja sellest ei saaks ma aru isegi siis, kui see eesti keeles oleks. Jah, ma olen 1+1 aastat Microsofti foorumi moderaatorina töötanud ja ma tõepoolest ei saanud aru, mida ma seal tegin, päriselt ka 🙂

Nii oligi raamat puhtalt väljakutse pärast käsil. Ühtteist ikka teada, st hollandi keelest aru sain. Et Jobs oli eriti keeruline tegelane, kummalise toitumisega ja põdes kangesti oma adopteeritud olekut. Perfektsionist, käis ja kamandas ja kui midagi ei meeldinud, siis vandus kui voorimees. Samas tuuakse paljudes äriõpikutes Jobsi ja tema ettevõtet just eeskujuks, et vaid tõelise kirega saavutatakse maailmaklassi tulemused. Minul endal iPhone või iPadi (mida raamatus naljatlemisi ka iTampooniks kutsutakse (pad on inglise keeles ka pesukaitse või hügieeniside)) ei ole ja 2 kuud olen Apple Mac tööarvutiga töötanud, ei harjunud mina ära, et kõik asjad olid vastupidi ja midagi ei saanud aru (aga siis sain koondamise ja sain tagasi normaalsete arvutite maailma pöörduda). Toy Story filmi olen näinud, nüüd siis tean selle seotust Steve Jobsiga (ma kusjuures alles eelmine nädal sain teada, et Buzzi hääl on Tim Alleni oma (mitte George Clooney, nagu ma kogu aeg arvasin).

Just täna avastasin ka Postimehes loo inspireerivatest elulooraamatutest ja kahest (?) raamatust siis üks oligi Steve Jobsi oma. Et raamat räägib Steve Jobsi käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas tegutsemistung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas. Ja et kuigi muidu kontrollifriik, aitas Jobs raamatu koostamisel kaasa, ei taotlenud ta kontrolli kirjapandu üle ega isegi õigust jutt enne avaldamist läbi lugeda. Tabuks ei kuulutanud ta ühtegi teemat.

Nii ilmselt oligi: perekondlikud teemad ja tervis olid sellised, millest sain juba paremini aru. Igatahes mõtlen, et kui ma oleks seda inglise või eesti keeles lugenud, kas oleks samamoodi inspireerivalt mõjunud, nagu näiteks Richard Bransoni „Losing my Virginity“? Või mõjus Bransoni raamat sellepärast paremini, et ka inimene ise oli mõnusam? Ma olen ise pigem selline impulsiivne hipi, kui kontrollifriik ja ilmselt seetõttu Steve Jobsi isik väga ei kõneta. Mis ta teinud on, on muidugi suurepärane. Aga iPhone ja Mac jäävad minust küll puutumata.

47.Raamat eesti autorilt, kelle perenimi algab sama tähega kui sinu perekonnanimi.

Heikki Võsu “Minu Oslo”

Petrone Print, 232 lk

Raamat sai tegelikult lausa esimesena Elisa äpist omale riiulisse laetud, aga lugema hakkasin siiski teisena (“Minu Muhumaa” kohe nõudis lugemist essana). Plaan oli seda lugeda, sest järgmine kevad on Oslosse minek ja siin grupis on seda raamatut üsna palju kajastatud ja kiidetud. Siis avastasin, et oo, läheb teemasse: võiks ju arvata, et liitnimega on mul topelt võimalused Eesti kirjanikke leida, aga ega neid E või V-ga kirjanikke nii palju olegi.
Nii et siis Oslo. No mul on järgmine aasta minek Emakeelepäeva konverentsile, seega ehk elab üle asjaolu, et linnas pole isegi loomaaeda või et poed on pühapäeviti kinni. Ja talvine Oslo on kindlasti igavam kui suvine. Loodetavasti tehakse ka linnas ringkäik, siis ei pea ise pead murdma, kuhu siis selle pakase ja lumega minna.
Veel jäi raamatust õhku küsimus, et kas inimesed ongi oma olemuselt halvad? Et lapsi peab ju ka õpetama kenasti käituma, halvasti oskavad nad iseenesest… Üsna filosoofiline lähenemine, pole midagi öelda.
Lugu oli muidugi ladusalt kirjutatud ja autori abikaasal on ju nii lahe nimi, Maiga! Algul oli selline „ohoo, mis see veel on?“, lõpus tiba häiris see mitmekordse sulu kasutamine lausetes. Aga see ilmselgelt autori stiil ja las ta olla. Pole varem sellist stiili kohanud ka.
Ja lõppu koduperemehe nõuandeid, et „kui lähed, siis vii. Kui tuled, siis too“. Selle õppisin ka ettekandjana ära, oma kodus eriti ei kasuta, sest noh, elamine väike ja koristada nagunii ei viitsi. Aga hea idee meeldetuletuseks küll.

48. Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid

Shannon A. Thompson “November Rain (Bad Bloods #1)”

Clean Teen Publishing, 230 lk

Seventeen-year-old Serena isn’t human. She is a bad blood, and in the city of Vendona, bad bloods are executed. In the last moments before she faces imminent death, a prison guard aids her escape and sparks a revolt. Back on the streets determined to destroy her kind, Serena is spared by a fellow bad blood named Daniel. His past tragedies are as equally mysterious as her connection to them.

Raamatu sain tasuta Google Books valikust, kui siis novembrit otsisin, et saaks selle väljakutse punkti loetud. Raamatut soovitatakse neile, kellele meeldis näiteks Hunger Games. Minule tundus see rohkem X-Men tüüpi olevat, sest bad blood tegelastel olid kõigil vägagi sarnased võimed ja neid jahiti taga.

Raamat läks vaevaliselt, kuidagi ei hakanud eriti huvi pakkuma ja lõpuks lugesin lihtsalt jutiga läbi, et saaks tehtud ja loetud. Vahepeal oli üldse tunne, et äkki ma loen teist või kolmandat osa, sest kuigi internetist leitud kiitmisele polnud ma raamatusarjast ega autorist midagi kuulnud. Siiski tundub, et tegu on esimese osaga, teine on November Snow. Hetkel küll järge lugeda ei viitsi, aga täitsa maha nimekirjast ka ei tõmbaks. Netist on e-raamatud paari euroga saada, võibolla kunagi soetan järgmised osad ka. Et autorist rohkem aru saada jne

49. Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist

Julia Cameron “The Artist´s Way, A spiritual path to Higher Creativity. 25th Anniversary Edition” 2016

Tarcherperigee, 272 lk

Sõbranna rääkis mulle sellest raamatust. Et kirjutamisest ja kreatiivsusest ja kuidas paremini kirjutada. Et olen ise kirjanik ja suure osa oma ajast veetnud just kirjutamisalaste raamatute lugemisega (mitte kirjutamisega 🙂 ), siis algul ei tekitanud see raamat minus erilist huvi. Panin aga peakirja kirja ja pärast siis googeldasin. Selgub, et raamat on juba 25+ aastat vana ja kõige uuemas versioonis on siis autori tagasiside vahepeal toimunust ja lugejate vastukajast. Ja kui tagakaanel suurte punaste tähtedega kirjutatud “Without the Artist´s Way, there would have been no Eat.Pray.Love” Elizabeth Gilbert, siis oli selge: ma PEAN selle raamatu omale soetama. Kui mu lemmikkirjanik seda väidab, siis on tegu väärt kraamiga. Liz Gilbertit olen nõus pimesi usaldama!!! 🙂

Tegu loomingulise bloki lahtisaamise õpetusega. Kuigi tundub, et keskendutud on kirjutamisele ja sellega seonduvale blokile, siis rõhutatakse kogu aeg, et igasuguse loomingulise bloki puhul saab abi. Tantsijad, maalijad, fotograafid, muusikud jne. 12 nädalat iseenda ja raamatuga tööd, palju erinevaid ülesandeid ja peamine rõhk on ikkagi iseendale keskendumine. Sina kui kunstnik selle igas mõttes oled oluline, ka siis, kui sul on pere ja muud kohustused ja vinguvad naabrid ja energiavampiiridest sugulased. Kuidas nendega toime tulla? Kuidas iseenda ja oma loomingu jaoks aega leida? Mida teha siis, kui sul on võimalik minna maalilaagrisse, ent samal ajal on lapsel jalkavõistlused? Vastus muidugi on loomulikult see, et tuleb valida maalilaager. Paljud lapsevanemad vaidlevad kindlasti vastu, aga noh, igaühel ju oma tõde. Julia Cameronil on selline soovitus. Ka tuleb hakata kirjutama hommikuti päevikut, iseenda jaoks, teistele jagada ei tohi, sest see võib enesehinnangut uuesti maha tõmmata. Ja kord nädalas võtta aega iseendale ehk siis “The Artist´s  Date”.

Mina lugesin raamatu algul suure õhinaga läbi ja siis hakkasin nädala kaupa uuesti läbi töötama. Kirjutan päevikut. Käin kord nädalas iga kord uues kohvikus, Zwolles (Hollandis on väga lahe kohvikukultuur, kohvikuid on meeletult palju), joon omaette kohvi (Hollandis on ülihea kohv) ja otsin ideaalset juustukooki (kookide osas on Holland pisut kehva, aga arvan, et ma leian omale uue lemmikkohviku ja ideaalse juustukoogiga koha). Kõiki ülesandeid ma ei täida, aga ega see olegi oluline. Erilist kirjaniku blokki mul ka ei ole, aga eks laiskus tuleb ikka vaikselt ligi ja vahel ka kisub enesehinnangu alla, kui keegi mu kirjutatu kohta pisut kehvasti ütleb. Selleks ongi “The Artist´s Way”, et meelde tuletada, mis on oluline ja millist kriitikat vältida. Vähemalt peale 25+ aastat raamatupoodides eksisteerimist ja paljude loominguliste inimeste aitamist, olen ma ka selle raamatu enda jaoks lõpuks avastanud ja see kuldsete kaantega raamat jääb kindlasti minu raamaturiiulisse. Seda saab ilmselt korduvalt üle lugeda.

50. Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal (Mõeldud on päriselt olnud sõdu, N: II maailmasõda)

Jane Mitchell “A dangerous crossing. One boy´s flight out of Syria”

Little Island, 232 lk

Kuigi tegu on fiktsiooniga, põhineb see siiski päris lugudel. Autor käis ise kohal Calais põgenikelaagris, mida kutsuti Jungle Camp, seega on tegu ikkagi päris eluga. Jah, natuke lastele mugadatud ja ilmselt palju-palju kohutavaid hetki välja jäetud. Raamatu tellisin kasutatud raamatute seast ja kätte saades selgus, et see on Kenilworth School raamatukogust maha kantud, kõigi laenutajate templite leht oli ka veel kaasas. Nüüd siis nii kapsaks loetud, et võis maha kanda ja Amazonis maha müüa 🙂

Olen autor Jane Mitchelliga isiklikult ka tuttav. Asi sai alguse aastal 2011, kui ma veel Dublinis lapsehoidja olin. 11 aastased kaksikud tüdrukud tulid kord õhinal koolist koju ja rääkisid, et neile käis üks kirjanik rääkimas. Mina olin muidugi väga nördinud, sest MINA olen ju kirjanik (kes vaid oma igavast igapäevaelust aegajalt blogis ja korraliku kirjutamise asemel vaid sellest RÄÄKIS) ja siis mingid 11 aastased plikad saavad PÄRIS kirjanikuga kohtuda ja üldsegi, nad ei oska seda hinnata. Küll aga soetasin siis lastele räägitud raamatu “Chalkline”, et teada saada, millest autor kirjutab.

Aasta hiljem elasin Belfastis ja leidsin, et Dublinis korraldatakse üsna heade hindadega kahepäevaseid kirjutamiskursuseid. Ma olin siis nüüd oma kirjaniku karjääri teisel levelil: ma hakkasin lugema sellest, KUIDAS kirjutada (selle asemel et noh, lihtsalt ise kirjutada) ja leidsin, et see sama Jane Mitchell annab kursust “creative writing for children and young adoults”. Nii panin end siis kirja ja sõitsin hommikul kella 7se bussiga Dublini (ööbisin selle pere juures, kelle lapsehoidja ma ennem olin, me saime ikka endiselt kenasti läbi). Kursusest mäletan seda, et Jane Mitchell küsis, miks ma lastele tahan kirjutada, kui ilmselgelt on mul ANNET täiskasvanutele kirjutamiseks… Võibolla on tõsi, sest ükski lasteraamatu käsikiri pole konkursil kellelegi positiivses mõttes silma jäänud…

Aga siis raamat Süüria perekonnast, kus  mitme põlvkonna jagu pereliikmeid asuvad pikale ja ohtlikule teele Euroopa suunal. Selleks on vaja ületada Türgi piir ning selle kohta ütleb peategelase Ghalibi isa, et “seda üritame niikaua, kui vaja”. Ka siis, kui ei õnnestu esimesel päeval või kuus või aastal. Ka siis, kui osad pereliikmed saavad üle piiri ja teised ei saa. Tagasi Süüriasse oma koju minna ei saa, seal on liiga ohtlik.

Kui “Chalkline” oli minule üsnagi keeruline lugeda (ilmselgelt ei olnud mu inglise keel siis veel nii hea, kuigi tegu teistmelistele mõeldud raamatuga), siis see raamat läks ladusamalt. Kuigi jah, palju sõnad olid ikka sellised, et aru ei saanud. Tundub, et selle kirjaniku stiil on selline. Aga mulle meeldib, kuidas ta teeb tõsist eeltööd, et lugu võimalikult ehtne oleks. “Chalkline” põhines ka Kashmiiri sündmustel. Ja Süüria sõda on kõigile teada, põgenike probleemid meediast tuttavad. Aga kui lugeda, mis tingimustes toimuvad sõja eest põgenemised. Mis tingimused ja lõhnad ja ohud on pagulaslaagrites. Millises paadis üritavad smuugeldajad meeleheitlikke pagulasi üle vee viia… Lasteraamat, mis paneb ka täiskasvanu tõsiselt mõtlema.

Kuidas ära tunda Süüria pagulast teiste seast? They wear the war (ehk siis tõlgiks kui “nad kannavad (endas) sõda”

Raamat tuletas mulle meelde üht vestlust või õigemini kokkulepet ühe Süüriast pärit poisiga, kes elab samas linnas, kus minagi. Me leppisime kokku, et kui kord sõda läbi on, läheme me koos seda kaunist riiki külastama: mina kui turist ja tema läheb koju.

51. Raamat, mis räägib elu pahupoolest (NB! Päriselul põhinev raamat, mitte väljamõeldud tegelastega lugu.)

52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019. a ümmargune juubel

Vahur Afanasjev “Tünsamäe tigu”

Tartu NAK MTÜ, 115 lk

Oleks võinud enda ilmunud raamatu võtta, sest toimetatud versiooni lugesin ju sel aastal ja endal kah 40 täis tiksunud 🙂
Tegelikult aga kiirelt haaratud aasta eelviimasel päeval (algul vaatasin teist, Serafima ja Bogdan, aga selles 560 lk ja ma oleks end kõõrdi lugenud, nii et läksin pisut kergema vastupanu teed ja võtsin luulet, mis ei ole muidu üldse minu teema). Ise ka ei oska luuletada, mina ajan ikka vägisi riimi taga. Samas nüüd neid luuletusi vaadates oskaks vist ka miskit…
Meenutas kangesti Vahur Mikitat, lihtsalt luulevormis

Meelde jäi vaid, et ühtemoodi ehtitatud punkrid, sest ei tuntud veel multikultuursust. Ja sügavus vaid 1,6 meetrit, sest hirm teeb inimese lühikeseks

Üks paljudest:

Kiri Stalinile

Vanamutt hammustas kurki.

Jäi jalast ilma.

Kirjutas Stalinile.

Too suri ära

Kellele õnn,

kellele niisama.

53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.

Heli Künnapas “Rikaste inimeste 30 harjumust”

Heli kirjastus, 68 lk (e-raamat)

Raamat, mis jälle oli pikalt pooleli. Kuigi lehekülgi pole palju, oli mõtlemisainet küll selle eest. Nii ka lugemine pisut venis. Ja märkmik oli kõrval, et kõik huvitavamad asjad kirja panna. Nii sain alles mitme kuu jooksul loetud. Ju siis oli vaja aega, et kõik paremini kuhugi olulisse ajusoppi kinnistuks.

Heli (kes on ka ühtlasi minu kirjastaja 🙂 ), on kokku kogunud kõik oma aastate jooksul loetud tarkate raamatute peamised õppetunnid. Ehk siis 30 erinevat asja, mida rikkad inimesed teevad. Ja siin saab sõna “rikas”asendada “edukad, loovad, kuulsad” jne sõnaga, sest midagi erilist ja uut seal pole. Asi lihtsalt selles, et ka lihtsaid ja juba teatud asju tuleb TEHA, mitte vaid öelda, et “ah, ma tean küll, et mediteerima peab, aga sada viga-sada häda jne jne”

Esmalt tooks välja harjumuse nr 25, mida hakkasin ka kohe kasutama (mitte, et enne poleks teanud, eks?): rikkad maksavad esmalt endale. Ehk siis alati, kui saad raha, kanna sellest 10% endale säästu- või investeerimiskontole. Kuna ma saan nädala kaupa palka, siis on seda harjumust palju lihtsam sisse juurutada ja noh, pole küll meeletud säästud sellest tekkinud, aga midagi ikka. Ja mis peamine, see kasvab tasapisi, aga kindlalt.

Veel jäi silma harjumus, mis on nii inimlik, samas oleme kõik sellega kimpus: rikkad teevad töö valmis. Kui midagi teed, tee hästi: halvasti tehtud töö on enda ja teiste aja raiskamine.

Raamatute lugemine on rikastel/edukatel ka nii igapäevane, et ei tasu mainimistki. Või siiski tasub! Sest olulisem on omada igapäevast lugemisharjumist, mitte olla kinni põhimõttes “pean lugema xxx lehekülge või suren”. Veelgi parem, tee seda Facebookis kassipiltide laikimise või õhtuse seebika vaatamise asemel. Selles esimeses olen ma vahelduva eduga süüdi, viimases ka. TV vaatamine oli vahepeal täitsa olematu, sest elasin majas, kus polnud telekat ja Hollandi kodus ka oli mingi kaabli teema. Ja niipea, kui see sai korda tehtud, olin ma taas “Vaprate ja ilusate” lõksus. Mitu raamatut oleks ma selle ajaga saanud lugeda kui ma korduvalt ja korduvalt vaatasin, kuidas Hope oma uuele sugulasele “we are family” kordas ja Steffy ja Liam oma kokku-lahku suhet arutasid? Heli enda harjumuseks on ka märmik ja pliiats lugemisel käeulatuses hoida, et kõik head ideed omalegi kirja panna. Mina kasutan praegu post it kleepse, aga pärast on vaja ju need kohad uuesti üle lugeda. Äkki peaks kohe kirja panema, hoiaks ka aega kokku? Või on siiski oluliste kohtade ülelugemine pigem selline “kordamine tarkuse ema” moodi tegevus?

Rikkad hindavad oma aega ja sellega olen ma ka kohati edukas, kohati mitte. Ehk siis raiskan ikka oma aega päris palju. Oluline pole teha palju, oluline on teha ÕIGEID asju. Ja igasugused nimekirjad on ikka nii olulised. Näiteks Helil on endal isiklikud ja tööalased eesmärgid eraldi seina peal, lisaks veel igapäevased asjad kalendermärkmikus. Mina olen suur märkmike sõber, mul on kohe kerge sõltuvus neid omale soetada, tunnistan ausalt. Kasutan neid ikka ka, aga ilmselgelt saaks veel palju paremini. Ja kui Heli, kellel on 5 last, oma talumaja, oma kirjastus, oma kirjutatud raamatud (ja neid muudkui tuleb juurde), koorilaul ja poliitika ka veel, lisaks ülivahva koer ja viimati külas käies tervitasid mind hulk kasse ka, siis… Siin pole kahtlustki, et ta teab, kuidas aega planeerida ja eesmärkidega tegutseda.

Et rikkaks (või siis edukaks või kuulsaks või kelleks iganes soovid) saada, on see raamat heaks meeldetuletuseks, et on nii palju lihtsaid asju, mida saad teha ja millega saad alustada juba kohe. Pole märkmikku? Soeta omale ja hakka nimekirjadega pihta: mida tahad teha, kuhu tahad jõuda, millal seda kõike soovid? Naaber vingub ja sõbrannad toetamise asemel vaid ussitavad su ümber? Ümbritse end uute ja õigete inimestega, nendega, kellelt on õppida ja kes sind inspireerivad. Raha pole ja midagi ei saa omale lubada? Vaata üle oma sissetulekud ja väljaminekud, vajadusel lausa sendi täpsusega, et teaksid täpselt kuhu su raha läheb. Siis mõtle, mida saaksid teha, et olukord oleks sulle sobivam: leia uus töö, leia lisatöö, koolita end et leiaksid unistuste töö, leia passiivne sissetulek jne.

Ja veel palju-palju nõuandeid, mida on hea aegajalt üle lugeda ja meelde tuletada. Kuna lugesin e-raamatut, siis on mul kõik kenasti märkmikus kirjas. Ja seda märkmikku lappan ma iga päev, nii on alati vajalikud kohad meeles.

 



1 thought on “Lugemise väljakutse 2019”

Leave a Reply to Heli Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *