Life as an inspiration

Lugemisväljakutse 2021

1.Raamat, mis ilmus 2020. aastal.

“Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik potentsiaal”.

Roland Tokko ja Harald Lepisk.

Edu akadeemia, 207 lk

Arvasin, et eelmine aasta soetatud uued raamatud on kõik loetud, aga siis selgus, et üks oli siiski poolik. Kohe kiirelt lugema ja kenasti väljakutsesse sobib. Mul on nüüd umbes 30 raamatut, mis tuleks enne uute ostmist ära lugeda ja võimalusel ka LV teemadesse sobitada.

Roland Tokko on juba tuttav tegelane, tema „12 asja…“ sai vist 2 aastat tagasi loetud ja ka „Better You“ koolitusel käidud. Harald Lepisk oli uus nimi minu jaoks. Kahepeale on siis kokku kirjutatud raamat neile, kes veel ei ole kindlad, mida nad teha tahavad, kui suureks kasvavad. Edu akadeemia tegi ka uuringu ning sellest selgus, et 70% inimesi soovis, et juba koolis oleks tähelepanu pööratud nende andele ning selle kasutamisele. Nii on koostatud raamat, kus siis erinevad ülesanded ja küsimused aitavad kindlaks teha, milles sa hea oled ja miks sa seda kasutama peaks. Raisatud anne ei ole vaid sinu kaotus, see on ka teiste inimeste kaotus.

Raamat sai jälle hunniku post it kleepse täis, et neid siis uuesti üle lugeda ja omale kirja panna. Ise arvav, et olen oma ande ja kire leidnud: kirjutamine, coaching ja kunst-käsitöö, aga no neid tegevusi tuleb pidevalt ka teha ja arendada, muidu pole midagi kasu. Ja kunagi ei tea ju, mis huvid hiljem üles kerkivad. Tuleb vaid tähelepanelik olla, et võimalusi ära tunda ja neid ka kasutada.

2.Läti, Leedu või Soome autori raamat
Sofi Oksanen “Baby Jane”
Varrak, 176 lk

Ellus eriti suur valikut ei olnud, aga tahtsin Oksaneni lugeda. Seni loetud vaid “Puhastus” ja ei saa just öelda, et halb raamat oleks, aga esimene mulje ei olnud hea. Tundus, et populaarsuse jaoks on vaja hästi palju rämedalt rõvedaid asju kirjutada. Samas, eeltööd on Oksanen palju teinud, selles osas küll suur aplaus. Nii ei osanud ma Baby Jane osas midagi arvata.
Hakkasin lugema ja …. vau!!!! Nii lahe!!! Ootamatu stiil, selline “The Handmaid´s Tale “stiilis kiired ja segased laused, siit ja sealt, sekka ülipikad laused ja endalegi üllatuseks avastasin, et mulle nii meeldib niimoodi!!! Kuna alustasin suh enne magamaminekut, siis kohe ühe hingetõmbega läbi ei lugenud, aga kiirelt küll. Super raamat. Ja suurepärane tõlge. Ja pealkiri? See on eriti üllatav, kuidas see jutuks tuleb.
Depressioon, homokultuur Soomes, ärevushäired. Suurepärane äriidee, mis ei ole just intiimteenus, aga ometigi sinnakanti.
*Sellel suvel elasime ühesugust elu, käisime ühes taktis, olime lahutamatult üks ning kihutasime taksoga Kaisaniemi terrassile, mis oli lahti ka öösel, ja seetõttu meile, higistajatele, täiuslik, võtsime kurve Kallio kitsastel tänavatel ja mesikeelega, kassikäppade krabinaga ja taksoukse häälega, kui Pigi selle hiljem Kaisaniemisse sõitma hakates avas.
*Igaühe depresssioon on isemoodi
*Mis läheb alati kaubaks, millest on alati puudus. Seks ja narkootikumid
*Olin Bossat varem ainult Pigi tüdruksõprade kotis fotol näinud, väikesel passipildil, kus Bossal olid värskelt lõigatud lühikesed valged juuksed, sest Pigi oli ütelnud, et selline soeng sobiks Bossale ja sobibki, seda oli Bossagi märganud, kui juuksur oli tema soovil teinud, nagu Pigi soovitas.
*Ristisingi oms depressiooni proua Kaevuks, sest lihtsam om hakkama saada asjadega, millel on nimi
*Piiksumine, tasane hääl, hääles pisilinnud.
*Ma ei osanud kuulata Pigi häält nendel juhtudel, kui tema hääl muutus pisikeseks ja hapraks ja üha hapramaks ja tuli viimaks sügavalt tema seest tema sisima häälena. Kuidas tema häälest sai kohkunud kelluke, mis lõi hädatrummi. Ja kelluke oli põlismetsa jäetud kassipoja kaelas. Ja mina ei kuulnud seda.
*Taustaks mängis film “What ever happenend to Baby Jane?
*Meie jutuajamised oleksid pidanud algusest peale sellised olema.
Võibolla siis.
Ei.
Niisugused mõtted on tulutud.
Mis tehtud, see tehtud.
*Keskendusin esikut vaatama. Keskendusin nii tugevasti, et ei kuulnud häält. Prügi. Esikuvaip. Peaks puhastama. Prügi välja viima. Ja piimapurgid. Piima juurde osta. Kohvi jaoks. Cayenne´i pipar riiulil on vähemalt kümme aastat vana. Seda võiks ka osta.
Seda häält kuuldes tundus, nagu paneks pea padjale, mis on täidetud roosi ja liilia kroonlehtedega. Tema hääl kostis nagu kardemoni lõhn. Nagu kaneel. Musträstas, kelle kurk on tehtud kaneelist ja kardemonist.

LV 3. Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

Nancy Mitford “Armastus külmas kliimas”

Varrak, 232 lk

Nüüd kontrollisin ikka igalt poolt üle, et ikka õige tõlkija oleks. Ja üsna suvaliselt sai valitud raamat, sisukirjeldus tundus huvitav, ehk siis “säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka.”

Kas see just nii säravalt romantiline teos on, ma ei teagi… Kuidagi lahjaks jäi ja igavaks… Algul jälle tohutult palju nimesid, raske järge pidada, kes siis kelle proua või mees või armuke on. Vahepeal tuli uus tegelane, dändi Cedric, aga ei suutnud temagi seda “säravat” teost päästa minu jaoks. Kõige paremad olid 2 viimast lehekülge (e-raamatuna siis). Peod ja ballid, mingid suhtedraamad, tavapärased “issand, ta juba 20 ja ikka vallaline” suhtumine, 14 aastane tüdruk on armunud oma onusse (täpsemalt küll tädi mehesse), kes on temast paarkümmend aastat vanem… Ja kui irooniline on seda (võimalikku) väljamõeldud lugu lugeda (sest tegu on ikkagi pooleldi autobiograafilise romaaniga) ja vaadata, et Eestis on hetkel teemaks, kas “14 aastasega suhtes olev 52 aastane mees käitus ikka kenasti, sest neil olid ju vastastikused tunded”… Et see pole enam väljamõeldis, see on päriselt…

***

*Tervisenippe: “Väga tähtis on ka ennast aeg-ajalt purju juua”

*Käitu tüdrukutega alati viisakalt, iial ei ole teada, kellega nad abielluvad

*maalid Caravaggio “Kaardimängijad” ja Raffaeli “Kurtisaan”

*hakati kooris karjudes Veronica-nimelise daamiga lõmpsima… “lõpsima” tähendab “rohmakat nalja tegema”, jälle uus sõna juurde õpitud 😛

*Silkini külahullu uuesti väljalaskmine oli lausa kohutav, eriti veel nüüd, kui teati, kui kiire jooskja ta on, sest ta oli võitnud hullumajas 100 jardi jooksu

*Tädi Sadie, kes ei uskunud mingisse haigusse peale pimesoolepõletiku

*Õnnetu Patricia, kes pole veel hauas külmgi…” “Noh, praeguse ilmaga jahtub ta küll…”

*Onu Matthe´ kõige armsam ebausk oli see, et kui sa kirjutad kellegi nime paberilehele ja paned selle sahtlisse, siis sureb see inimene aasta jooksul. Alconleigh´ sahtlid olid täis paberiribasid, millel olid nende nimed, keda mu onu ära koristada soovis, isiklikud vihavaenlased ja sellised mitmesugused avaliku elu tegelased, nagu Bernard Shaw, de Valera, Gandhi, Lloyd George ja Kaiser, ning igas viimases kui maja sahtlis oli Linda vana koera Labby nimi. Tundus, et see loits ei toiminud küll eriti, sest isegi Labby elas palju vanemaks kui labradorid tavaliselt

*Finantskriisi nähud: “Kodus on see alati halb märk, kui kempsupaber läheb paksemaks ja kirjutuspaber õhemaks

*Virginia Wolfi “Proua Dalloway”

*Ma vajan enda ümber väga palju ilu, ilusaid esemeid kõikjal, kuhu ma vaatan, ja ilusaid inimesi, kes mõistavad mind

*Nipp kuidas saada inimese näole lõbus naeratus, enne kui tuppa teiste hulka lähed: ütle mass

*Mitu jardi lõuendit on ühes Fragonardi maalis? Ja kui palju maksavad lauad või armsa kitsekese nahk, enne kui neist tehakse kummutid või maroköönnahk? Kunst on rohkem kui jardid, nagu ka inimene on rohkem kui liha ja luud.

*Nii et see vaene väike beebi suri – küllap ehk ongi parem, lapsed lähevad tänapäeval kohutavalt kalliks

LV 4. Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi järgi

Nicola May “Väike nurgapood”

Pegasus, 320 lk

Jällegi tuntud raamat ja no kaanepilt on nii armas, seda lihtsalt peab lugema. Taksikoer on ilmselt suurem osa sellest võlust. Nüüd, kui lk arvu otsisin, selgub, et lausa mitu osa on olemas. Teisi Ellus veel pole, nii et peab ootama. Ja kuna raamat on pühendatud kõigile naistele, kel on võimeid ja tahet ja kes ei jäta jonni… Siis tundus, et sobivamat raamatut hetkel ei olegi 🙂

Mida teeksid sina, kui sulle kuskil külas väike pood pärandatakse, mida ei tohi ei edasi müüa ega niisama jätta, vaid tuleb ise seal tegutseda seni, kuni tunned: nüüd võib selle järgmisele edasi kinkida. Mina küll ei tea. Tasuta elukoht on küll plussiks, et poe kohal olevates tubades elada. Aga mida ma ise seal müüksin? Pole õrna aimugi kui aus olla. Poepidamine pole minu unistus olnud. Kui keegi hosteli mulle jätaks, ma teaks küll, mida teha 🙂

Lugu edeneb kiirelt ja ladusalt, natuke ka kohalikke pahalasi ja klatśimoore. Kohati on tegevust jube palju, kõik edeneb ülikiirelt, aga vahelduseks oligi mõnus midagi väga lihtsat lugeda. Ja kuna teised osad on ka, siis autoril on ilmselgelt mõtteid palju.

Meeldis, täitsa vahva oli. Ühes kohas oli vist väike tõlkimisaps, sest “naine ulatas kolmenaelased mündid”. UK-s on käibe nimelt vaid ühe- ja kahenaelased mündid.

***

Kuidas sa siis kavatsed elatist teenida, kui sa niimoodi asju ära kingid?

***

Traditsiooniline Inglise hommikusöök? Või kuulud sa nende hulka, kes kardavad nisu ja liha?

***

Kõige tugevamad hinged kerkivad esile just kannatuste kaudu, kõige suurematel isiksustel on armid kõige sügavamad

Kahlil Gibran

5.Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

Varrak, 392 lk

Oeh… Oli see vast katsumus!!! Õnneks lugesin eesti keeles, originaali oleks vist jäänudki lugema. Filmid on mul millegipärast nägemata, teadsin vaid, et Colin Firth mängib Mr Darcy tegelaskuju (kelle eesnimi selgub vist poole raamatu pealt alles, ja see on Fitzwilliam). Nii oli ta ainus tegelane, keda siis oma peas ette suutsin kujutada.

Muus osas oli minule kõik äärmiselt igav. No ega sel ajal see elu eriti huvitav olnudki, naiste eluks oli kas kuskil karjakaupa näputöö tegemine või siis heal juhul maalimine, ehk isegi klaveri mängimine, kõige oodatumad sündmused olid seltskonnaballid, kus siis igat meest kui võimalikku tulevast abikaasat vaadati. Kes kellegagi lausa 2 korda tantsis, siis oli asi praktiliselt selge… Naisi hinnati nende välimuse ja kaasavara kohaselt, kes oli ilus, kuid vaene, kes oli rikas, ent “ilmetu näo ja ninaga”… Õudne, ma ei kujuta ette, kuidas mina sellisel ajajärgul elanud oleks… Et omaette istumine, lugemine ja näputöö tegemine sobib, selle ajastu tantsud ka, neid ikka tuli õppida, ei olnud nii, et iga suvaline jorss sind tantsima rebis… Aga vestlused, jeerum, mis teemadel siis rääkida oli? Ainult ballid, kes kellega mitu korda tantsis ja millal siis kihlust oodata on.

Ühe lugemishuvilise tuttavaga saime arvamusele, et on Jane Austeni loomingu fännid ja on Jane Eyre fännid ja on need, kellele kumbki ei sobi. Mina olen raudselt Jane Eyre tüüp, see raamat on minu arust väga huvitav, seal kogu aeg midagi toimub. “Uhkus ja eelarvamus” oli midagi nii venivat, et ma ei teagi, kas ma sarnast enne lugenud olen. Isegi “Anna Karenina” tundus huvitavam. Aga peamine on, et “Uhkus ja eelarvamus” sai loetud. Suur asi minu jaoks. Ja loomulikult on see väga hästi kirjutatud. Filmi vaataks nüüd ka.

***

“Tema uhkus ei solva mind nii, nagu uhkus muidugi sageli solvab, sest sellele on olemas vabandus,” ütles preili Lucas. “Pole midagi imestada, et temasugune peen noormees, kelle päritolu, varanduse ega millegi muu poolest midagi soovida ei jää, on endast nii heal arvamusel. Teatavas mõttes on tal ÕIGUS uhke olla.”

“Mina arvan, et uhkus on üldse laialt levinud pahe. Kõige selle põhjal, mis ma iganes olen lugenud, usun, et see on ülimalt tavaline nähtus, et inimloomusel on selleks iseäranis tugev kalduvus ja et meie hulgas on üpris vähe neid, kes mõne tõelise või kujuteldava eelisomaduse imel endas teatavat üleolekutunnet ei hellita. Upsakus ja uhkus on erinevad asjad, ehkki neid sõnu sageli kasutatakse samas tähenduses.

Abieluõnn on täiesti juhuse asi. Abikaasad võivad teineteist enne pulmi kui tahes hästi tunda, nad võivad kui tahes suured hingesugulased olla – kõik see ei kindlusta nende õnne mitte üks põrm.

Fitzwilliam Darcy

Mõlemad tüdrukud olid juba tund aega varem kohale jõudnud, ooteaega üle tänava asuvas kübarapoes tulusalt kasutanud, vahipostil seisvat tunnimeest jälginud ja valmispandud salatit kurgiviiludega dekoreerinud.

Issand, kuidas ma häbeneksin, kui ma kahekümnekolmeselt ikka veel vallaline oleksin!

Kui Elizabethi arvamust oleks kujundanud ainult tema enda perekond, siis poleks tal abielulisest õnnest ja koduse elu hubasusest mitte eriti meeldivat ettekujutust olnud. Võlutuna noorusest ja ilust ja näilisest rõõmsameelsusest, mis nooruse ja iluga enamasti kaasas käib, oli tema isa abiellunud naisega, kelle kaisn mõistus ja kitsi hing tõelise kiindumuse juba üsna abielu alguses hävitasid.

“Mis minusse puutub,” jätkas preili Bingley, “ siis pean tunnistama, et ma pole kunagi aru saanud, mis ilu temas on. Näost on ta liiga kõhn ja jumetu ning näojooned pole ka teab mis veetlevad. Nina on ilmetu, selles pole mingit suursugusust. Hammastel pole viga, aga need on kõige tavalisemad

Jane austen, 1775-1817, nende aastate sisse jääb Prantsuse revolutsioon koos Napoleoni sõdadega. Neisse mahub Inglise tööstusrevolutsioon. Neisse mahub ka kriitiline hetk, kus äkki selgus, et üle poole Inglismaa rahvastikust on linna elama asunud – hetk, mis Eestimaal tili kätte alles praegu elavate inimeste eluajal.

6 .Raamat, mille autorilt oled eelnevalt lugenud enam kui 5 teost

Cecelia Ahern „How to Fall in Love“

Harper Collins, 432 lk

E-raamatuna ammukuskil kaustas ootamas ja sobis kenasti teemasse. Cecelia Ahern (endise Iiri peaministri Bertie Ahern´i tütar) on tuntud oma „P.S. I love you“ raamatuga (minust noorem kirjanik, vähe ma pole kade, ah?), ent tal on mitmeid teisi romantilisi raamatuid, mis sama head on. Mulle meeldib, et Ahern ei kasuta tüüpilist „ta pani selga rohelise pluusi ja sobitas juurde rohelise seeliku, lisaks veel triibulised sokid ja valged tennised“ stiili, nagu paljud Iirimaa ja UK naiskirjanikud teevad. Ahern on fantastiline, tema lood on liigutavad ja südamlikud. Isegi kui kirjeldamisel on valusad teemad. Ja tihti on tegevuskohaks Dublin, kus ma ise 1,5 aastat elasin, nii et osad tänavad ja pargid on tuttavad ning nii mõnus on lugeda, isegi kui tegu on väljamõeldud looga. Ükski tema raamat pole kunagi pettumus olnud, ei ole ka seegi.

Raamat algab meeldetuletusega mehest nimega Roy Cleveland Sullivan, keda tabas välk 7 korda (kes on näinud filmi Benjamin Buttonist, see teab). Mees elas need kõik üle, ent lõpetas oma elu murtud südame ning enesetapuga. Peategelane Christine tunneb, et tal on samasugune ebaõnn. Ta on just püüdnud päästa üht meest, kes endale kuuli pähe tahab kihutada. Paar päeva hiljem avastab ta, et järgmine võõras mees tahab Dublinis Ha Penny sillalt alla hüpata. Kuidas päästa inimene, kes ei taha elada? Kas seda saab teha 2 nädalaga?

Lisaks armas mõte raamatust, et värvid mida me kanname, mõjutavad meie tuju. Tsitaat: our skin and soul took energy from every colors we wore. Our bodies craved color the same way they needes sun“. Ma ei tea, mina kannan väga hea meelega kogu aeg roosat 🙂

7.Anna autorile esimene võimalus (Oled kirjanikust palju kuulnud, teda soovitatakse, kiidetakse, aga Sina ei ole ühtegi tema raamatut lugenud, Sul on tõrge jne)(

Terry Pratchett „The Colour of Magic“

Harper Collins, 228 lk

Ilmselt olen ma siin grupis üks väheseid, kes pole Pratchettit varem lugenud… ja see raamat oli ka ainus, mida ma temalt ilmselt loen. Kui just kuhugi üksikusse kohta ei satu ja ainus, mis lugeda on, on Kettamaailma raamatud. No pole selline fantaasia lihtsalt minu jaoks. Selleks on omad fännid, väga palju fänne…

Mu esimene ämm on suur fänn ja tema jutust mäletan, et „kui Kettamaailma lugusid loed, siis sa ei astu kunagi samamoodi vaibale…“ Nii arvasin, et tegu siis mikromaailmaga äkki (vaadates Pratchetti raamatuid, võibolla „The Carpet People“ räägib siis vaibast? Igatahes ma kohe täitsa googledasin stiilis „Millisest raamatust alustada?“, sest neid on ju ilmatu hunnik. Väidetavalt pidi „The Colour of Magic“ siis olema see, mis on kõige parem võhikule alustamiseks. Minule oli see ka ikka väga suur katsumus ja tõesti tahtejõuga lugesin selle raamatu läbi, vähemalt pool sellest. Korra lugesin sama lehte 2 korda järjest ja alles viimase lause juures sain aru, et oot, ma juba lugesin seda. Nii palju sellist arusaamatut teksti oli. Lõpuks nagu hakkas asi veidi edenema, aga alguses oli ikka kõik jube imelik ja sassis. Ei tea, kas eesti keeles oleks kergem olnud? Sest ma ei saanud kohe mitte midagi aru ega osanud üldse oma peas midagi ette kujutada. Läks tükk aega, enne kui aru sain, kumb siis Twoflower on ja kumb Rincewind on. Vahepeal ajasin need tegelased ka omavahel sassi. Mis siis veel muudest asjadest ja juhtumitest rääkida…

Loomulikult on Pratchett fantastiline kirjanik, et kõike seda välja on mõelnud ja nii lahedalt kirja pannud. Huumorit on mõnusalt. Lihtsalt mina ei ole sihtgrupp.

Läbipaistvad draakonid. Miks number 8 nii eriline on. Lahe nimi Liessa Dragonlady.

Meeldejäävamad kohad raamatust:

IF I HAD A PENNY for every time someone asked me where I got the idea of the Discworld, I’d have—hang on a moment—£4.67.

***

There were two gods, however, who were really terrifying. The rest of the gods were usually only sort of large-scale humans, fond of wine and war and whoring. But Fate and the Lady were chilling.

***

Once, while a student of practical magic at Unseen University, and for a bet, he’d slipped into the little room off the main library—the room with walls covered in protective lead pentagrams, the room no one was allowed to occupy for more than

four minutes and thirty-two seconds, which was a figuure arrived at after two hundred years of cautious experimentation…

            ***

Magic never dies. It merely fades away.

***

Gold was, he remembered, said to be formed from the crystallized light of stars.

8.Raamat Iirimaa autoril

Emma Donoghue “Stir-Fry”

Alyson books, 240 lk

Seekord tahtsin lugeda midagi muud, kui vaid Cecelia Aherni raamatuid. Varasemalt on mul hunnik e-raamatuid ootel ja siis vaatasin, kas neist ka mõni iirlane on. Autor on ametlikult Iiri-Kanada kirjanik, aga kuna Dublinis sündinud, siis sobib küll.Lootust andis teadmine, et “Room” on ka tema kirjutatud ja see meeldis mulle väga.

Aga see raamat ei edenenud kohe üldse, tahtejõuga sai läbi loetud. Peatükid on pikad, algab kohe mingist üliõpilaselust ja see ei tundunud üldse selline, millest võiks huvitavalt kirjutada. Ja kui siis ühes peatükis peategelane kahte oma naismajakaaslast suudlemas näeb, tundub see hirmus suur üllatus ja draama. Näiteks nii suur draama, et esimene asi on mõte, et kohe välja kolida. Eem, nagu miks? No raamat on esmakordselt avaldatud 1994, seega saab aru, et siis oli Iirimaal geikultuuri ikka väga lapsekingades, ilmselt on praegugi, aga loodetavasti palju parem. Ja see ei ole spoiler, sest goodreads ütleb ka selle raamatu kohta kui “A poignant, funny, and sharply insightful coming-of-age story, Stir-Fry is a lesbian novel that explores the conundrum of desire arising in the midst of friendship and probes feminist ideas of sisterhood and non-possessiveness.

Naljakas ei olnud jällegi kohe üldse, keelekasutuse osas oli mul väga raske lugeda (kuigi loen kogu aeg inglise keeles) ja kuna tegu on kirjaniku esimese romaaniga, siis ilmselt seetõttu ei ole veel nii vinge, kui edasised. Vähemalt minu jaoks. Aga kuna “Room” meeldis väga, siis sellelt autorilt loeks veel miskit. Ja kaanepildi eest ka 10 puntki kindlasti


9.Raamat võrratute illustratsioonidega

Ernest Hemingway „The old man and the sea“

Scribner Classics, 92 lk

Raamat, mida hakkasin lugema teema „kultuslik teos, mis lugemata“ alla lugema, sest millegipärast oli mul see raamat Hemingwaylt endiselt lugemata. Koolis kindlasti seda ei loetud, ma olin kohustusliku kirjanduse osas väga tubli. „Kellele lüüakse hingekella“ lugesin ise niisama, kui olin vist keskkooli lõpetanud. Ja „Hüvasti relvad“ ning „Ja päike tõuseb.“ Nagu Liz Gilbert on öelnud, „meil kõigil on oma Hemingway periood olnud!“ Nüüd mõtlen, et „Kellele lüüakse hingekella“ võiks uuesti inglise keeles lugeda.

Aga kui neid illustratsioone nägin, siis leidsin, et see peab ikka siia teemasse kirja saama. Ja veel milline tekst? Nii lihtne lugeda, ometi nii sisukas ja tõsine. Ja liigutav. Ja õpetav. Ja nii südamlik. Hemingway ikka kohe oskas. Ja kuigi tegu on päriselt juhtunud looga, siis eks ühtteist ole külajuttudes muutunud või kirjanik juurde luuletanud. Aga see ei loe. Loeb just see, kuidas kõik kirja on pandud. Vana mees mitu päeva merel üüratu kalaga. Vana mees oma mõtetega. Austus ja armastus looduse vastu. Ja iseendaga rääkimine (mu oma mees räägib kogu aeg omaette, mul on alati nii imelik tunne, kui inimesed omaette räägivad…)

Tsitaate:

But I try not to borrow. First you borrow. Then you beg.”

***

“You’re my alarm clock,” the boy said.

“Age is my alarm clock,” the old man said. “Why do old men wake so early?

Is it to have one longer day?”

            ***

Most people are heartless about turtles because a turtle’s heart will beat for hours after he has been cut up and butchered.

***

He did not remember when he had first started to talk aloud when he was by himself.“If the others heard me talking out loud they would think that I am crazy,” he said aloud. “But since I am not crazy, I do not care. And the rich have radios to talk to them in their boats and to bring them the baseball.”

LV 10. Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

Eia Uus “Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein”

Petrone Print, 336 lk

Lihtsalt otsisin, et kus pealkirjas oleks sõna “vein”, ise ka ei tea, miks just see jook. Ja toredaks üllatuseks, et “Minu Prantsusmaa” selleks sobib. Raamatust ma midagi ise eriti ei oodanud, ma pole suur Prantsusmaa fänn, Pariis hakkab küll iga külastuskäiguga rohkem meeldima, aga mingi maailma parim ja kõige stiilsem koht see kindlasti ei ole. Eia Uus on ka vaid “Tüdrukune” kaudu tuttav, nii et plaan oli see raamat lihtsalt teema alla ära lugeda ja asi korras.

Küll ma alles üllatusin!!! Esiteks, hästi palju oli omal äratundmist, sest ise olin Londonis Au Pair (4 poissi ja absoluutselt mitte sõbralik lahkuminek) ja kuigi Eia seiklused olid palju toredamad, maailma parimad lapsed hoida (minul oli “Kutsuge supernanny” reaalajas) ja söögi nautimine, siis oli kogu aeg lugedes siiski tunne, et “mhm, ma tean, mida sa tunned”…

Lisaks veel nii palju huvitavat Prantsusmaa ja Pariisi kohta, vanasõnu ja huvitavaid mõtteid…. Ahh, vinge raamat! Lihtsalt vinge! Ja Ellust lugesin ja vaatasin, et huvitav, tavaliselt loen ma need “Minu” sarja raamatud hetkega läbi, seda lugesin kohe mitu päeva. Pärast selguski, et üllatuslikult paks oli, 336 lk

Saab teada mitmeid Prantsuse vanasõnu, nt

Kui vein on välja valatud, siis tuleb see ära juua. Või et üksi purk pole nii paha, et talle kaant ei leiduks. Hea nimi on väärt rohkem kui kuldne vöö

***

Prantsusmaal on üle 400 sordi juustu (meenub kohe ka Pariisis elav sõbranna, kes minu külaskäigu ajal pakkus, et “Guuda juustu tahad vä?” Ma et “misasja?” “Noh, Guuda juust, Hollandi oma ju”. Hollandi juustulinna Gouda hääldatakse hoopis “Hhhhauda”, nii et sellepärast ma ei saanud aru) 

***

Etiketireegleid, näiteks et sall kaelas on kohvikus istuda ebaviisakas ja ei ole sobilik avada veini, mille külalised just tõid

***

Tee iga päev midagi, mis sind hirmutab

***

Joo, mida su meeled tahavad. Ei mingeid veinireegleid, vein on ikka nautimiseks

**

Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres

***

Kui mõni kuu hiljem Céleste`il hädasti tööd on vaja ning talle pakutakse kohta teises juhtivas ajalehes Le Figaro, mis esindab parempoolseid vaateid, ei julge ta seda vastu võtta – kuigi tegu oleks prestiizika tööotsaga -, sest teab, et nad ei suudaks isaga enam kunagi omavahel normaalselt suhelda.

***

Ka Palverännaku teema oli lühidalt kirjas: “Praegu tundub hämmastav, et ei meie ega ka ülejäänud sajad ja tuhanded inimesed, kes kõndisid ja vahel lageda taeva all magasid, ei kartnud pätte ega üksinda keset metsa jalga murda või südamerabandust saada. Nüüd, kui olen mõni aasta vanem, tundub toonane ettevõtmine pisut uisapäisa ja ohtlikuna, Kõndisime üksi, eksisime teelt, mobiile kellelegi kaasa polnud, et abi kutsuda”. Noh, mina tegin oma esimese palverännu 35 aastaselt, kah suht rahatult, mobiilil ei olnud levi ja tervisekindlustust ka mitte. Mõte oli küll vahel, et kui ma nüüd siin metsas jala murran, siis ehk alles homme keegi leiab mind, kuna ma olin nii aeglane, et olin kõige viimane nagunii. 

***

Ka jäi piinama, et 2 korda märgiti, et ilmselt nad kunagi Nathaniga ei kohtu…. Aga raamat sai kirjutatud hiljem, et ei tea, kas äkki ikka kohtusid?

***

Natuke kirjanduslikke liialdusi ka, et “Ma pean end vahepeal näpistama, sest võiksin vanduda, et olen sattunud komöödiafilmi”… Mitte keegi ei näpista end, kui midagi erakordset või uskumatut juhtub!!!! Päriselt ka

***

Äratundmine jälle teemas, et “Kui poisi juurde lähed, kes lubab sulle süüa teha, siis “sa ju tead, mida see tähendab””… Mul oli sama lugu, küll Hispaania poisige, kes lubas õhtusöögi teha tasuks juukselõikuse eest. Aga tal oli prantslasest majakaaslane, äkki see ajas talle mingit jama… Sest hiljem sain teada, et poiss oli nii pettunud, et näe, (hulga maad vanem küll) tüdruk tuleb õhtusöögile ja see oligi kõik, mis ta sai. No minu arust väga konkreetne teema ju, mina lõikan juukseid, tema teeb õhtusöögi. Ei mingit kahtpidi arusaamist! Alles hiljem juhuslikus pubis tuli see prantslane mulle täispeaga õiendama, et mis ma küll vaese poisiga tegin, teine nii õnnetu, et “tuled õhtusöögile ja siis kaod niisama minema!”

***

Ning lõppu minu lemmik: kõige pikem lause, mis ma raamatust leidsin: (Lõuna-Prantsusmaal) Kõikjal kirikud ja sakraalne kunst, väikesed kohvikud ja brasseried, galeriid, puidust aknaluugid, väikesed rõdud, meri, ronitaimedest roheliseks kasvanud majaseinad, veinipausid restoranides, hingematvad vaated mäenõlvadel, virsikukarva majad, lavendlilõhn, palmid ja palju põnevaid lilli, lossid ja vanad varemed, purskkaevud, ootamatud vaated mägedele, pisikesed salatänavad ja siseõued, trepid, elegantsed vanaprouad, kuulsad hotellid ja anonümsed kunstiteosed, laternad, munakivid, butiigid ja kirevavärvilised kivikatused, küpressid, petank, katedraalid, paleed, plaatanid, piiniad, akaatsiad, eukalüptid, väljakud, turud, künkad, rannad, jahid, ilusad inimesed, lilleaiad, mimoosid, kunstnike ja kirjanike vaimud, ning tulised päevad ja sumedad ööd.

Virginia Woolfi sõnul on naisel, kes tahab kirjutada, vaja oma tuba, aknast vaadet, pisut taskuraha ja ust, mis käib lukku

***

Toidust ei tohi tüdineda ja maitsemeeli tuleb iga päev ergutada, seda kinnitab ka raamat “Prantslannad ei lähe paksuks”

***

Sall kaelas on kohvikus istuda ebaviisakas

Ei ole sobilik avada veini, mille külalised just tõid

Prantsusmaal on veine nii palju, et ei pea ostma kõige kallimat

Kvaliteetne vein maksab tihti vaid viis eurot, soovitatakse ökoveine

***

Sylvia Plathi luuleus “Tulbid” ütleb ta palavikudeliiriumis oma lastest lahti: “Olen eikeegi, minul pole plahvatustega mingit pistmist”

***

Louvre all on shokolaadiparadiis, kus saab shokolaadi proovimise rituaalit eha, uskumatud maitsed ning ka uskumatud hinnad

***

Square du Vert-Galanti. See on Pont Neufi all, seal, kus Seine kaheks läheb, et Ile de la Cited ümbritseda. Saare otsas on suur leinapaju, mille oksad ulatuvad maani ja moodisutavad saarekese tippu juskui pisikese, maailmast kardinaga eraldatud koha – sinna mahub täselt kaks inimest istums. See kõige romantilisme koht PAriisis

***

Lõuna-PRantsusmaal. Kõikjal kirikud ja sakraalne kunst, väikese dkohvikud ja brasseried, galeriid, puidust aknaluugid, väikesed rõdud, meri, ronitaimedest roheliseks kasvanud majaseinad, veinipausid restoranides, hingematvad vaated mäenõlvadel, virsikukarva majad, lavendlilõhn, palmid ja palju põnevaid lilli, lossid ja vanad varemed,, purskkaevud, ootamatud vaated mägedele, pisikesed salatänavad ja siseõued, trepid, elegantsed vanaprouad, kuulsad hotellid ja anonümsed kunstiteosed, laternad, munakivid, butiigid ja kirevavärvilised kivikatused, küpressid, petank, katedraalid, paleed, plaatanid, piiniad, akaatsiad, eukalüptid, väljakud, turud, künkad, rannad, jahid, ilusad inimesed, lilleaiad, mimoosid, kunstnike ja kirjanike vaimud, ning tulised päevad ja sumedad ööd.

***

Souvenir tähendab pr keeles lihtsalt meenutamist

***

Praegu tundub hämmastav, et ei meie ega ka ülejäänud sajad ja tuhanded inimesed, kes kõndisid ja vahel lageda taeva all magasid, ei kartnud pätte ega üksinda keset metsa jalga murda või südamerabandust saada. Nüüd, kui olen mõni aasta vanem, tundub toonane ettevõtmine pisut uisapäisa ja ohtlikuna, Kõndisime üksi, eksisime teelt, mobiile kellelegi kaasa polnud, et abi kutsuda

***

Ma ei otsi. Ma leian. Picasso

***

Louvre´is on kuulus maal, kus õde Gabrielle´i nibu näpistab

***

We´ll aleays have paris. Casablanca 1942

Trühvlikilo maksab sel aastal 6000 eurit

Normandia on kuulus oma nelja C pärast: cream, calvados, cider ja cheese

Louis Aragoni romaan “Aurélien”

George Easti raamat “French Kisses Love, Life and Disaster in Normandy”

Nice´s on kuulus roosa kupliga Negresco hotell aastast 1912 ning art deco stiilis Palais de la Méditerranée

Üks poiss Ameerikast räägib prantuse keelt samamoodi koomiliselt nagu Brad Pitt pursib võõrkeei fimis vääritud tõprad

Prantsusmaal peab sul alati altkäemaksust raha kaasas olema. Väike raha lahenfdab suure mure

Malevitshi “Must ruut”, maal või mis?

LV 11. Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Nähtamatu ahv, 208 lk

Siia punkti oli mul planeeritud hoopiski selle autori ema raamat (Seltsimees laps), aga no seda raamatut loen ma nii vaevaliselt, et korra juba Ellu laenutus aegus. “Klaaslaps” sai külas käies laenatud ja väike eelarvamus mul oli, sest raamatu omanik mainis: talle see raamat ei sobinud. Olla vale aeg vist olnud. Ja mina mõtlesin, et mis jutt see on… Raamatu esimest leheküljest sain juba aru, et wow, ah et SELLINE RAAMAT… Ja kui kirjutatakse lapsesaamise raskustest, ravist, kunstlikust viljastamisest ja teadmisest, et sündimata lapsel on midagi viga, siis saan aru küll, miks väikese lapsega ema seda raamatut eriti ei kiida. Loomulikult oli vale aeg seda lugeda.

Algul arvasin, et on ilukirjandus. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, lihtsalt olin selle raamatu pealkirja nii palju igal pool näinud. Kui aga siis hakkas sisse tulema päris inimesi, päris nimesid, isegi ema Leelo Tungal oli mainitud… ja see tegi lugemise veel eriti kõhedaks. Et kõik ongi päriselt läbi elatud. Kellegi päris katsumused, päris üleelamised, päris hirmud ja valud. Järjekordne raamat, mis tõesti pahviks lööb ja tükk aega ei oska kohe midagi arvata või uut raamatut võtta, sest seda lugemiskogemust ületada on raske. Ainsa miinusena tooks välja tõlke puudumised, palju oli vene ja ukraina ja itaalia keelset dialoogi. Esimesest kahest veel sain aru, aga itaalia keelest mitte

12.Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast

LV 2019: 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist (N: võõras luges bussis. Kirjuta muljetes ka, kes kus luges!)

Hiro Arikawa: The Travelling Cat Chronicles

Transworld Publishers Ltd, 256 lk

Raamat, mida vist kõik on juba lugenud, aga minul läks kogu aeg meelest. Nägin üht naist paar aastat tagasi lennukis seda lugemas (mäletate veel neid aegu, kui sai lennukiga lennata? Ma ikka alati püüan vaadata ja omal kas kirja panna või siis pilti teha, et mida keegi lennukis või rongis loeb). Panin omal nimekirja, vahel kui LV grupis nägin, siis tegin omale telefoniga screen shoti, et kui raamatupoes näen, siis ostan. Aga pealkiri läks kogu aeg meelest, paar korda isegi googeldasin, et „mingi kassi raamat oli…“ aga ei leidnud. Ja lõpuks siis nüüd, kui olen enda jaoks avastanud fantastilise Jaapani kirjanduse maailma, sai siis ka kohe loetud.

Ütlen ka kohe, et see raamat on vist esimene, mida lugedes ma P-E-A-A-E-G-U nutsin. Seda raamatute puhul ei juhtu, ükskõik kui kurvad nad ka poleks. Aga see raamat liigutas väga. Ja ma pole isegi „kassi inimene“! Ma olen ikka 100% „koera inimene“.

Veel meeldis mulle, et siin raamatus loomad olid kõik kenasti „normaalsed“, ma ei kannata kohe üldse, kui nende lahedate loomavideote puhul on koerad alati nagu totud rääkima pandud, stiilis „wat doping? Me halp!“ Nagu misasja, koerad on sama targad, kui kassid, isegi targemad! (meie kodus tüüpiline vaidlus, sest mina olen koerafänn ja mees kasside austaja ja tema ütleb, et kassid on targemad. Pähh!). Et miks koerad alati räägivad niimoodi, aga kasside „mõtte mullid“ on alati väga peenelt ja väljapeetult kirja pandud. Siin raamatus on igatahes kõik võrdsed!

Ma ei teagi, mis ma sellest raamatust ootasin. No esiteks olin tükk aega segaduses, et kas siis kass ei olegi musta värvi, nagu kaanel? Ja algul läksid poiste nimed sassi kogu aeg, veerand raamatut oli mul tunne, et kassi sai hoopiski teine poiss omale. Sai selgeks, milline on Tokyo ja Sapporo talv (no Sapporo ju teadatuntud taliolümpia linn). Ja see, kuidas absoluutselt kassivõõras inimene käitus, see oli nii täpselt ja elutruult kirja pandud. Mul omal on samasugune sõps, et kui külas on ja meie üliarg kass välja ilmub ja „mjäu“ teeb, on sõps kohe hirmul, et issand, mis nüüd saab, miks see kass nii KOLEDASTI kräunub? Kas ta tuleb nüüd kallale vä?

Igatahes hästi hea üllatus oli see raamat. Kurb ka, loomulikult. Kurva asja nuputasin juba üsna algul ära, aga see ei seganud raamatu nautimist.

13.Tuntud muinasjutu uusversioon

14.Raamat Jaapani või Hiina autoril

Tema Pühadus Dalai-Laama „Virgumine“

Tänapäev, 310 lk

Teema, kus ma natuke tegin sobi, et saaks oma riiulist raamatuid väljakutsesse sobitada. Mina isiklikult ei arva, et Tiibet asub Hiinas. Hiinlased ise aga nii arvavad (seda kogesin juba 2011 aastal, kui ise Pekingis käisin ja kohalike noortega jutustasin. Nemad soovitasid mul Tiibeti ka minna, mina vastasin, et ei saa, mul pole viisat. Nemad imestasid, et kuidas nii, sul ju on Hiina viisa, sellega saab ka Tiibeti, sest see on ju ka Hiina). Ka Google ütleb, et Tema Pühadus Dalai-Laama sünnikoht on: Taktser, Hiina. Nii et poliitiliselt on kõik korrektne ja teema läheb kirja.

Raamat ise on mul kodus küll vist pea 10 aastat. Kingitus. Sest 2011 olin ma ka ise üks nendest õnnelikest, kes said Raekoja platsil Tema Pühaduse Dalai-Laama kõnet kuulata. Ja kuigi ma olen üsna kõhklev ja kahtlev igasuguste usundite osas, siis budism oleks ainus, mida ma võibolla ka tõsiselt kaaluks. Kuigi jah, nüüd seda raamatut lugedes tean, et ka seegi usund jääb minust üsna kaugele. Aga häid nõuandeid on sellel usundil ikkagi.

Raamatut olin juba kord alustanud, napilt poole peale jõudnud, aga siis sai vist huvi otsa. Ja paaris kohas olin post it´id lehele kleepinud ja nüüd ei saanud ma üldse aru, mis koht mulle seal huvitav tundus. Ka olen ma nüüdseks enda jaoks selgeks teinud asja, et karmat ei olegi olemas (selle kohta oli väga hea selgitus raamatus „Nõid annab nõu“), samas on see budismi üks peamisi edasiviivaid jõude. Ole selles elus nii hea, kui saad, siis ei sünni sa järgmises elus looma või koletisena. Lihtne.

11 kohta märkisin ma endale sellest raamatust siiski ära, et need kuhugi tähtsasse märkmikku kirja panna. Koheselt tulevad meelde aga 2 õpetust:

Esiteks, vananemine ei juhtu üle öö, muidu oleks see ikka tõeliselt talumatu.

Teiseks, loomad ei hinda meie välist ilu, nemad tunnetavad ikka sisemist ilu ja headust (väga tark mõte, kas pole).

Ja kolmandaks nali raamatust. Elanud kord Tiibetis laama, kes õpetades rääkis sellest, kui haruldane on inimesena sündida. Tema kuulajaskonnas oli ka üks hiinlane, kes pöördus enda kõrvalistuja poole ning kommenteeris: „Ta pole vist kunagi Hiinas käinud!“

15.Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.

Margaret Atwood „Negotiating with the Dead. A writer on writing“

Virago, 198 lk

Soovitajaks Kaia Metsaalt. Kuna tegu on loengutega Cambridge’i ülikooli tudengitele, kus ta räägib kirjutamisest ja kirjanik olemisest, siis on raske öelda, kas nõustun tutvustusega või mitte. Sest tegu on ju loengumaterjaliga. Nõustun muidugi sellega, et neid loenguid oleks palju lahedam ise kuulda, absoluutselt. Ja nii lahe, et seda raamatut siin tutvustati: poleks ma just „The Handmaid´s Tale“ ja „The Testaments“ lugenud, oleks ilmselt ka see raamat märkamata jäänud. Nüüd aga olen Atwoodi uus ja andunud fänn!Parimad tsitaadid olid:***„Poems don’t belong to those who write them,“ says the lowly poem-filching postman to the poet Pablo Neruda in the film Il Postino. „They belong to those who need them.“ And so it is.***Wanting to meet an author because you like his work is like wanting to meet a duck because you like pâté.***Ning nali:The Devil comes to the writer and says, ‘I will make you the best writer of your generation. Never mind generation – of this century. No – this millennium! Not only the best, but the most famous, and also the richest; in addition to that, you will be very influential and your glory will endure for ever. All you have to do is sell me your grandmother, your mother, your wife, your kids, your dog and your soul.”Sure,’ says the writer, ‘Absolutely – give me the pen, where do I sign?’Then he hesitates. ‘Just a minute,’ he says. ‘What’s the catch?’***Lugesin e-raamatuna, aga mul on tunne, et kui on võimalik see raamat ka päriselt omale soetada, siis ilmselt teen seda (mul ikka ka väike Konmari meetod käsil, et hoian alles raamatud, mis rõõmu toovad või mida korduvalt üle loen (see mu enda reegel)). Tundub selline, mida aegajalt kirjanikuna on vaja uuesti üle sirvida ja endal meelde tuletada, miks mina ikkagi kirjutan.

LV 16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”

Varrak, 156 lk

Raamat, mis tegelikult on loetud juba ammu. Aga kuna lubasin selle raamatu järgmisele huvilisele (tühjendan riiuleid), siis mõtlesin, et loen uuesti üle. Sest kuigi kaanel lubatakse, et tegu on ÜLINALJAKA raamatuga, siis mina mäletasin sellest raamatust vaid üht: ei olnud ÜLDSEGI naljakas. Sisust ei mäletanud enam midagi.

Hakkasin lugema ja mida ma näen? Täitsa mõni asi ajas muigama! Ausõna! Nii et nüüd, vanemana ja ise ka kirjutamises kogenenumana, näen asju teisiti ja mõni asi oli kohe täitsa naljakas. Nii et täitsa tasus uuesti lugeda! Ja siit ka endale väike mõttekoht: et kui palju on neid raamatuid, mis mulle ei meeldinud? Et äkki peaks uue võimaluse andma?


17.Kultuslik teos, mida sa pole mingil põhjusel veel lugenud

18.Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega

Pamela Maran “Eesti vanaisade lood ja salatarkused”Kirjastus Kuldnööbike, 496 lk

Sai koos vanaemade raamatuga koos soetatud. Seekord oli vahvaks üllatuseks ka tuttavaid nägusid, isegi minu endine sõiduõpetaja (kelle õpetusest mäletan seda, et kui rooli keerata, siis ikka korralikult ja kahe käega, mitte natukesehaaval nagu “lehma lüpstes”… ja mind alati nii häirib, kui teised ei rooli samamoodi :))

Ma ei oskagi öelda, kumb rohkem sümpaatsem oli, kas vanaemade või vanaisade raamat. Meeste lood olid pisut mitmekesisemad, kuigi mõne puhul juttu jätkus ja kippus igavaks (üks nt 19 lk pikk). Et elust ja kosmilisest tarkusest küll, aga kuidagi pikale venis. Nipid olid muidugi huvitavamad, retsepte vähem, sauna, tervise ja kalastamise nippe rohkem.

Vanaisasid oli küll vähem, aga keskmine “naeru pugistama” tuli siiski veel kõrgem, kokku 15 korral. Jah, ma lugesin ka seekord. No keeletoimetajale suur noomitus, kujundajale ka natuke, sest kohati on teksti sees lõike, mis on teise fondiga. Ühtne stiil kuidagi puudus. Et Muhumaa mehe tekstis on kõik Õ tähed Ö-d kirjas. Ja siis teistel Saaremaa papadel on kõik kenasti kirjakeeles. Ühes loos on vene keelsed väljendid kirillitsates, teisest ladina tähtedega kirja pandud.

Jällegi, loetud sa kohe kiirelt paari päevaga, nii hakkavad ka korduvused rohkem silma, sest on ju värskelt meeles. Aga tuttavate nägude kohtamine raamatulehtedel andis palju juurde. Raamat lubas elu muuta: no mina ei suuda väljendit “naeru pugistama” ilma silmi pööritamata enam vaadata

19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021
Ene Sepp “Lumelinnu surm”
Kirjastus Eesti Raamat, 256 lk

Ma sain lõpuks ligipääsu Ellu raamatukogule!!! See on kohe omaette teema, lühidalt öeldes ei saanud ma oma vanast arvutist ligi, sest see oli nii vana, et isegi ID kaardi programm seda ei tunnistanud ja varuarvutis oli mingi omaette Microsofti kamm, mida ma korda ei saanud, aga kui see vana läpakas kokku jooksis ja üllatavalt varuarvuti jälle toimis, sain vähemalt elus ESIMEST korda oma ID kaardi paroole kasutada (pole varasemalt vaja läinud, kui läks vaja, siis ei leidnud koode üles; ja siis olin ma üks neist paljudest, kelle sertifikaadid ei toiminud ja muidugi unustasin ma neid uuendada ja siis ootasin, kuni oli jälle aeg uus ID kaart saada). Nüüd siis juba nädal aega uhke Ellu raamatukogu laenutaja.
Nii, kui selle lehe avasin, oli esimeste raamatute piltide seas ka “Lumelinnu surm” ja hakkasin siis kohe lugema. Ene ise on rohkem põgus virtuaaltuttav ja temalt on loetud seni vaid “Medaljon”, esimene trükk. Ammu ammu, kui see ilmus (töötasin siis Justis ja sinna saadeti ikka raamatuid arvustamiseks ja kui see kõik pankrotiga lõppes, siis viimasel tööpäeval saime raamatuid koju omale võtta, Medaljon oli üks neist, mis ma siis juhuslikult kaasa haarasin).
Raamat sõpradest, nende kaotamisest ja koolikiusust. Kui õde pidevalt eeskujuks tuuakse (mul on 2 venda, kogu aeg sama kuulnud). Miks lapsed peavad sajas huviringis käima? Raske teema ja valus oli lugeda, enda kooliaeg tuli meelde. Koolis mulle ei meeldinud, klassikaaslased olid klassikaaslased, mitte sõbrad. Läbi saime, aga sõbrad me ei olnud, st mina ei olnud nende sõber kindlasti. Kord mäletan, et enne suvevaheaja lõppu kurtisin, et krt, jälle peab kooli tagasi varsti minema ja ema imestas, et “no kas siis kohe üldse ei igatse, et teisi toredaid klassikaaslasi näha?” Nope, 3 kuud neid mitte näha oli täiesti normaalne. Oleks ma praegu laps, ma TÄIEGA naudiks seda kodusõppimist: ei pea kooli minema ja teisi nägema! Win win igatepidi.
Raamatust seda pojengiapsu ei hakka väga lahkama, sellest on siin juttu ennegi olnud (ja vahel jäävad vead sisse isegi siis, kui oled oma parima andnud… mu oma viimases raamatus jäid ikka vead sisse, mis ma ise leidsin ja parandada palusin… vahel lihtsalt juhtub). Ja minu isiklik kiiks on pidevad kordused, nii lause “Nad olid võtnud aja mulle kirjutada”, see hakkas silma.
Küll aga meeldis mulle see “joonistav kirjanik” mõiste, et: hästi palju reisida ja siis joonistada neid kohti ja avaldada selline reisraamat enda joonistustega jutud
“Sa luuletajaks pole mõelnud hakata?” Seda ei küsi vaid noored, vaid kõik mulle tundub. Et miks inimene, kes juba luuletab, miks ta ei ole luuletaja (kõigile muudele asjadele lisaks), vaid peab hiljem selleks spetsiaalselt hakkama?
Mida tähendba nt Manuka, saab ka teada. Autori teadmised Uus-Meremaa kohta on kenasti kasulikuks osutunud 🙂 Ja luuletused olid hästi head!!!!
Hea lugemine, kuskilt keskpaigast oli kohe tahtmine kiirelt läbi lugeda, et teada saada, mis siis ikka lõpuks saab. Ise arvasin, et Lumelinnu surm on palju hullem… Mulle endale meeldib, kui lõpud ei ole sellised ootuspärased. See lihtsalt minu teema. Ja olen ise ühe noorteraamatu käsikirja kirjutanud, ilmselgelt on minu tegelased liiga täiskasvanulikud, st mul on Ene raamatust palju õppida, kuidas paremini noortele kirjutada.


Ja need paar päeva, mis ma seda raamatut lugesin, kummitas peas laul “milleks on vaja koolimaja, milleks peab õppima siin, kõigele lisaks veel õpetaja, tuju see nullini viib…” Õhh, oli vaja ruttu uus raamat leida, et see kooliteema peast saaks! 😛

LV 20. Raamat, mille autori perekonnanimi võiks olla ka eesnimi

David Allen “Getting Things Done. The art of stress-free productivity”

Piatkus, 320 lk

Raamat oma raamaturiiulist, lõpuks saab jälle midagi juba olemasolevatest ära loetud, LV käigus raamat nr 6 (ja googeldasin ka, jah, Allen on täitsa eesnimena ka kasutusel, mitte väga populaarne, kuid siiski).

Raamat, mille peamine mõttetera on: “kui tegevuse tegemine võtab kuni 2 minutit, tee see KOHE ÄRA!” Ja kui sa sellest raamatust muud midagi meelde ei jäta, siis pole ka hullu, peamine on selge. Ehk siis autor on kokku pannud ühe peamise viisi, kuidas saada kõik asjad tehtud, nii kodus, tööl kui puhkehetkel. Meetod, mis sobib igas valdkonnas. Lihtsustatuna siis: 

*kui tegevus võtab 2 minutit, tee see kohe ära

*pane aeg ajalt kirja peas keerlevad ideed, mõtted, kohustused, plaanid ja su uni on palju rahulikum

*tee oma emailid korda ja sorteeri-delegeeri-tegutse-kustuta nullini ning sul on põhjust tähistada

*küsi iga mõtte ja tegevuse puhul “mis on järgmine samm, mida teha?” ja sa oledki teel stressivaba ja produktiivse elu suunal.

Muidugi on pikad peatükid, kuidas seda kõike täpsemalt teha ja hallata. Aga peamine mõte, mis raamatu kõlama jääb, on “meie pea on loodud ideede loomiseks ja genereerimiseks, mitte nende kinni pidamiseks”. Ehk siis pane kõik kirja, mis peas tiirleb, kas käsitsi või digitaalselt, oleneb mida eelistad. Et uued ideed saaks tulla ja vanad ideed on kuskil kindlalt salvestatud ning regulaarselt üle vaadatud. Mina eelistan käsitsi kirjutada, seega ilmselt 99% asjadest saab nii kirja pandud ja organiseeritud. Selle puhul soovitab autor ka mõnusad ja uhked kirjutamisvahendid soetada, et protsess ikka maksimaalselt nauditav oleks.

Kas teate, miks inimesed kogu aeg nii väsinud on? Sest neil on kogu aeg mõttes asjad nagu “ah, ma peaks keldrit koristama!” Selline mõte on mõnel lausa 10 aastat peas, no nii me end ära kurnamegi! Parem pane see “korista kelder” kirja ja vaata iga nädal seda. Kui esmaspäeval otsustad, et “mitte sel nädalal”, siis saad rahulikult oma segamini keldrisse minna ja segadust vaadates mõelda, “ah, mitte sel nädalal” ja rahulikult muid asju teha. Või siis alanda oma latti ja lepi sellega, et su kelder on keskmisest korratum ja lepi sellega ja liigu edasi. Või tee siis kohe ära ja asi on tehtud. Aga ära lase sel mõttel oma pead kuid või lausa aastaid vaevata!

LV 21. Raamat, mille pealkirja vaadates ei saa aru, mis keeles see raamat on

Jana Vagner “Vongozero”

Varrak, 336 lk

Soovitus, ei pidanud siis keerulist pealkirja otsima. Endal mul ideed puudusid, seega oli hea kohe Ellust lugema asuda. Lugu siis vägagi tuttav, ainult et Covid-19 asemel on Venemaal väljamõeldud haigus ringi möllamas. Ja kõik tundub vägagi tuttav. Välja arvatud see, et “Veel räägitakse, et enne kahte kuud vaktsiini ei tule…” Nüüd me teame, et vaktsiini väljatöötamine võtab ikka kauem aega, isegi Venemaal. Hakkab võidujooks ajaga, ning teiste inimestega. Kiirelt põgeneda kuhugi kaugele, üksikusse kohta, kus siis oodata pandeemia vaibumist.

*Esialgu Moskvat veel ei suletud – seda isegi ei arutatud, kellelegi ei tulnud pähe, et hiiglaslikku metropoli, päratut, tuhandekilomeetrise pindalaga sipelgapesa võis väljast okastraadiga kinni pitseerida, välismaailmast ära lõigata, et ühel päeval äkitselt lõpetavad lennuväljad ja rongijaamad töö, reisijad tõstetakse linnalähiliinide elektrirongidest välja ning nad seisavad perroonil külmunud ja hämmeldunud summana nagu lapsed, kelle koolitunnid ära jäetud, hinges segunenud ärevus

***

Põnevuse kruttimine oli vahepeal veidi üle vindi keeratud, sest tundus: iga kord kui kuskil peatuti, oli ka kohe oht varitsemas. Lõpp oli ka pisut teistsugune, kui arvasin, aga sellegipoolest oli hea lugemine. Suurepärane tõlge ka muidugi. Kirjutamise stiil oli omapärane, võttis harjumist, pärast hakkas meeldima. Et kas ühte lausesse panna mitu mõtet ja tegevust kokku või siis venitada laused ülipikaks, nt:

***

Esimest korda kahe aasta jooksul, mil siin valges, kerges ja imelises majas elasime, kahetsesin teravalt, et trellitatud laskeava mõõdus akendega sünge telliskivist kindluse asemel, nagu enamikel naabritest, olime valinud õhulise puitkonstruktsiooni läbi paistva fassaadiga, mille moodustasid katuseharja poole pürgivad tohutu suured aknad; ma tundsin äkki selle klaasist kaitse hapurst, nagu oleks meie elutuba ja kogu maja selle taga kõigi oma pisikeste mugavustega, lemmikraamatutega, kergete puidust treppidega, Miśaga, kes häirimatult diivanil magas, vaid esiseinata nukumaja, kuhu iga hetk võis sisse tungida hiiglaslik võõras käsi ja harjunud korra segi paisata – igaühe meist pahupidi pöörata, laiali puistata, välja tõmmata.

***

Kes küll mõtles välja selle viis elada aken aknas, uks ukses kinni – otsekui ei võiks inimesed, kes on sinu sarnased, kes elavad sinu kõrval, muutuda sinu suurimaks vaenlaseks, kui sul on midagi, mida nad tõeliselt himustavad.

***

Punnis põse järgi otsustades oli üks teokarpidest tal juba suus, ja peenike sillerdav süljenire venis lõua alt ülejäänud hapra varanduseni.

LV 22. Üks „vanaemaraamat” – raamat, kus keskne tegelane on vanaemaPamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”Kirjastus Kuldnööbike, 480 lkRaamat, mille puhul pikalt kahtlesin, kas osta või mitte. Aga kui kord Apollos soodukas oli, siis tellisin mõlemad, et siis olemas. Ehk on tuttavaidki seal (selgus, et siiski ei olnud, kuigi Saaremaa puhul on tunne, et perekonnanimede kohaselt oli 2 mu endiste kursaõdede vanaemad). Ja kuna autor on mu ristiema tütar, siis on ka tema lahkunud mamma mulle tuttav lapsepõlvest.Enne lugema asumist sain pisut kainestava arvamuse sõbralt, et tal on pisut kõhklused selliste raamatute osas. Mina arvasin, et nii suur töö on ka uhke lugemine. No päris hull ei olnud, pettunud ka ei ole, aga kuidagi selline “ahah” tunne jäi ikkagi. Naerma ei ajanud, nutma ka mitte (aga see on minu kiiks, mind kurbadest asjadest lugemine nutma ei aja). Et suur töö tehtud, aga enamik lood olid kõik sarnased, nipid kippusid ka korduma (otsisin endale, et mida migreeni puhul nt soovitatakse ja leidsin vaid paar peavalu looduslikku ravimit) ja retseptid jätsin kohe vahele, sest pole minu teema see söögitegemine.Kui vanaemad vanuses 80+ jutustama panna, siis ilmselt ongi neist enamus küüditamise kas ise üle elanud või sellest napilt pääsenud. Aga mõni noorem vanaema, kes ka võib huvitav elu jutustamiseks olla? Võibolla nende asemel, kes ise eriti osaleda ei soovinud. Sest ühe vanaema puhul oli kohe märgitud, et ta ei soovinud osaleda ja loost oli seda ka tunda. Lühike lugu, kus siis peamiselt tööst oli räägitud, lastest või lapselasest ei sõnagi.Lisaks on tunne, et kuigi tegu oli suure ja ajamahuka projektiga, on asjaga lõpuks ikka kiireks läinud ja palju vigu on sisse jäänud. Ja keeletoimetamine… Oi-oi… Esimeses loos memm “pugistab naerda”, hea küll. Teises loos mamma pugistab naerda, hmm, natuke nagu liiga tihti sama väljendit. Üks vanaema pugistab 2 korda naerda, teine lausa 3 korda. Kokku pugistatakse terve raamatu peale 18 korda (jah, ma lugesin kokku ja panin kirja). See on natuke liiga suur tõrvatilk sinna memmede meepotti. Võibolla kui raamatut nii jupiti lugeda, siis ei sega need kordused. Aga mina olen juba selline “kohe ja kähku ja kiirelt” lugeja

23.Eesti pagulaskirjaniku teos, mis on paguluses kirjutud ja avaldatud

Karl Ristikivi “Inimese teekond”

Hea Lugu, 64 lk

Jällegi tuli pikalt otsida, mis siis Ellus olemas oleks. Teoseks Karl Ristikivi ainus luulekogu, mis ilmus 1972. aastal Rootsis.Kogus on 39 luuletust, nende seas Ristikivi tuntuimad „Minagi olin Arkaadia teel“ ja „Ka sisaliku tee“.” Mina tunnistan ausalt, et tean vaid “Ka sisaliku tee” luuletust ja sedagi tänu teismeliseea lemmikbändi Ummamuudu laulust. Eriline luule austaja ma pole, aga need luuletused kõnetasid küll. Lihtsad, ometi nii kenasti riimuvad ja kirjaniku valu ning koduigatsust oli tunda.

LV 24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

Varrak, 392 lk

Ei pidanud palju otsima, kellegi postitusest jäi meelde, et see autor on vähemalt korra kohal nr 1 olnud ja kuna mul esimene raamat sellest sarjast on loetud, siis oligi hea uus võtta. Sest kuigi see krimi on ikka päris räige, siis on ikka paras uudishimu teada, et mis siis SEEKORD õudsat juhtub. Ja muidugi jätkub ka Huldari ja Freyja kummaline suhe, mis ei taha kuidagi edeneda, samas ära ka ei kao. Vabamüürlased on ka loosse segatud. Ja kohutavalt kehv Islandi talveilm.

Raamatu lugesin kahe päevaga, see ikka väga kiire minu jaoks. Järeldus: oli väga põnev :P. Kindlasti tuleb ka kolmas osa ära lugeda, siin ei ole kahtlust.

***

“Vabamüürlase sõrmus?”

“Jah. ta oli ülemkohtu kohtunik. Need on kõik vabamüürlased. Vähemalt ütles niiviisi tema naine.”

***

“Ma lasen ennast kremeerida.”

“Minu arust ei ole sa ainus, kes on pärast laboris käimist niisugusele otsusele jõudnud.”

***

Kui Guðmundur jutuga viimaks nii kaugele jõudis, et teatas naisenime ja seose Huldari juhtumiga, sööstis Freyja toolilt üles, kargas jope sisse ja tormas uksest välja autosse, mehe lõpusõnad ikka veel kõrvades kajamas.

***

Ta oli näinud liiga palju murdunud lapsi ja kuulanud liiga palju väärkohtlemise süngeid kirjeldusi, et sellise asja eest mitte tänulik olla. Kui tagajärg on niisugune, on siia teretulnud kõik maailma tormid.

25.Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas

Eia Uus “Aasta Pariisis”

Ajakirjade Kirjastus, 268 lk

Eia Uus ja tema “Minu Prantsusmaa” meeldis mulle väga, nii tahtsin midagi veel temalt lugeda. Teemaga tegin nii palju sobi, et mu praeguses elukohas küll sellist tänavat ei ole (siin on küll omaette linnaosa, kus vanade kirjanike nimedega tänavad on, aga need kirjanikud kirjutasid luuletusi 15-16.sajandil, ja mul on raskusi tänapäeva hollandi keele mõistmisega, nii vanast keelest rääkimata), aga lapsepõlvekodu oli küll. Oli sellepärast, et eelmine aasta otsustati, et kuidagi imelikud poolikud tänavad, mis rahulikult 40 aastat eksisteerinud, enam olemas olla ei tohi ja nii muudeti Uus tänav hoopis (vist) Nurme tänavaks ja senine majanumber läks ka hoopis palju väiksemaks.

Raamatut hakkasin kohe innukalt lugema ja kuigi kirjutatud on ladusalt ja autor on väga hea sõnaseadja, siis jäi lugu lahjaks. Algas väga kiirelt, ja siis lõpupoole olid juba kirjeldused stiilis “läksime sinna, seal ji üks vanamees veini. Siis sõitsime tänna, seal olid tuvid”… Palju möödarääkimisi ja see lõpus välja tulev saladus, noh, see ei ole lihtsalt reaalne. Ei saa siin igaks juhuks öelda, et teistel üllatust ära ei rikuks, aga niimoodi ladnalt ei toimi ega mõtle küll keegi. Väga ebareaalne, väga ebausutav. Ka oli peategelane kuidagi eriliselt naiivne, samas, ega ma ise ka 23 aastaselt olin eriline draamatseja ja naiivik.

Buliimiat on mainitud vaid korra, ühel korral ka “mina kui teada tuntud kalorilugeja”, samas ülejäänud 200 lk on vaid üks suurem söömine ja veel suurem joomine. Ei loe seal keegi enam kaloreid. 

*Autor on suur Sylvia Plathi fänn, siin millegipärast on vaid umbkaudu teda mainitud, samas kui teised autorid on kenasti nimedega… Mäletan, et mulle tundus kohutavalt kurb ühe ajalehe esikülje uudis, kuidas kunagi enesetapu sooritanud poetessi poeg tappis ennast ära nüüd, nelikümmend aastat pärast ema suitsiidi. Kõik lõhuvad oma lapsi, paratamatult me kõik lõhume oma lapsi. Mulle tuli silme ette Douglas Couplandi raamatu kaas ja pealkiri “Kõik perekonnad on psühhootilised”

***

… bakterid minu ihu peale saades rõõmust prääksumas

***

Kassid on pärit Pärsia kõrbest? Kalasöömine vaid müüt

***

Kui olevikule keskenduda, ei ole hullu midagi

***

*Kuna snorgeldades hulbitakse näoli vees, tihti ühe koha peal, avastatakse surnud liiga hilja, et neid aidata (ma pole kunagi snorgeldanud, mulle ei meeldi, kui vesi kõrva läheb ujudes, aga hea teada)

***

*Chopin Liszt ehk shopping list

*pidev kõrgetel kontsadel jooksmine ja jalutamine pikki tunde

LV 26. Raamat, mida soovitab lugeda meesterahvas Lugemise väljakutses

Naoki Higashida „The Reason I Jump“

Sceptre, 117 lk

Mitmestki teemast läbi käinud soovitus, sai siis siia valitud. Soovitajaks Marko KivimäeAutism on keeruline ja tõesti respekt nende osas, kes sellega päevast päeva silmitsi seisavad. Minul on vaid mees õige väheke autislike tunnustega ja tema kolleeg on üsna autistlik, sellepärast tahtsin ka ise teada, kuidas paremini käituda või mõista.Küsimuste-vastusega täidetud raamat noore poisi vaatevinklist, sekka mõni väljamõeldud lugu. Peamiseks soovituseks ongi: olge kannatlikud ning ärge andke alla, kui mõnda asja korduvalt peab ütlema või tegema. Üsna hea ja informatiivne raamat, ma ise lootsin, et on selline peategelase vormis lugu (nagu näiteks Daniel Tammeti „Born on a blue day“). Aga kuna autor on nii noor, siis ilmselt oli sellises vormis keerulisem teha. Võibolla kunagi tulevikus.

27.Raamat, milles on tegelaseks maaler, kunstnik, sisekujundaja

Willem-Jan Verlinden “The Van Gogh sisters”

Thames&Hudson, 272 lk 

Teema, kuhu mul raamatut veel valitud polnud, aga siis juhuslikult märkasin internetis raamatu kohta artiklit. Hollandi keeles ilmus juba 2016, nüüd siis täiesti uus versioon inglise keeles.

Tegu ühe mu lemmik kunstnikuga, kelle õdedest pole enamik inimesi üldse kuulnudki. Isegi vendadest teatakse peamiselt vaid Theo Van Goghi, kes siis kunstikaupmees oli (Google tõlgib “art dealer” niimoodi, võibolla on eesti keeles parem sõna). Tegelikult oli neid kokku lausa 7 last. Esimene laps oli poiss, kes kahjuks surnult sündis ja talle pandi nimeks Vincent. Jah, päriselt ka. Teine laps sündis täpselt aasta hiljem ja temale pandi nimeks Vincent Willem ehk siis tulevane kuulus kunstnik. Siis õde Anna, vend Theo, õed Lies, Wil ja kõige noorem vend Cornelis.

Ja üks nende onu oli Vincent ja vanaisa oli ka. Ja edasi oli vaid venna Theo liini pidi veel igas põlvkonnas üks Vincent van Gogh (sest õdede lapsed olid teiste perekonnanimedega ja kõige noorem vend suri ka noorelt).

Õdede elu oli ka üsna kirju ja keeruline. Keda vaevasid rahamured ja pidi venna kunsti jupphaaval odavalt müüma, keda kimbutasid kuulsa vennaga sarnased tervisehädad. Kellel oli suur saladus, mida aastakümneid pere eest saladuses hoiti, kes oli feminismi üks algatajaid Hollandis, kes veetis poole oma elust hullumajas.

Üllatavalt hästi on aga suur osa kirjavahetusest säilinud, raamat ongi peamiselt nende põhjal koostatud. Perel oli kombeks üsna hästi ka teiste pereliikmete sünde-surmasid dokumenteerida, nii on vanaisast alates kõik olemas. Hoopis selle sajandi sugulaste liinides on paljude nimede järel küsimärgid. Ja kuna peamiselt on ikkagi õdede elu luubi all, siis pole ka Vincent Van Goghiga seotud salapärale suurt rõhku pandud. Kõrvalõikamisest on vaid 2 lauset ja surma kohta pelgalt “ühel päeval võttis oma lõuendid ja värvid ja läks põllule, kus talle meeldis maalida ning tulistas endale kuuli kerre”. Nimelt on üks teooria, et äkki oli tegu siiski õnnetusega ja keegi veel oli seotud. Eks selle kohta pean siis muudest raamatutest uurima. Selle raamatu autori soov oli, et “ehk on Van Goghi õed sulle pärast palju armsamad” ja ausõna, on küll. Kummaline perekond, aga väga huvitav oli lugeda.

28.Utoopia või düstoopia

Margaret Atwood „The Handmaid´s tale“

Houghton Mifflin Harcourt, 276 lk

Raamat, mis siin grupis küll tutvustamist ei vaja. Omast arust olen suur lugeja, aga enamasti tundub, et elan küll kuskil kivi all. Nii on see raamat jällegi täiesti tähelepanuta jäänud. Pidevalt ju siin grupis seda loetakse, mu mehevenna pruut räägib kogu aeg, et vaatab seda seriaali, aga minul ikka ei mingit huvi. Kui keegi jälle seda siis düstoopia teemaga seostas, mõtlesin siis, et hea küll, loen siis ära, seda teemat on mul üsna raske täita, sest pole eriline utoopia-düstoopia fänn ja sellist raamatut naljalt minu lugemisnimekirja ei satu.

Hakkasin siis lugema ja ei jõua end ära kiruda, kuidas üks inimene ei või siis kohe vaadata ja lugeda seda, mida kõik loevad ja soovitavad! Siit selle aasta lubadus endale: kui ikka 5+ inimest mingit raamatut loevad ja kiidavad, siis vaata, äkki saad ka loetud. Et siis tead, millest jutt käib.

Algul oli pisut keeruline lugeda, autoril on üsna huvitav stiil, jutumärke näiteks dialoogides praktiliselt pole ja vahepeal ei saa arugi, et uus lõik on hoopis teistest ajast või teisest teemast. Pärast harjusin ära ja isegi hakkas meeldima, et tahaks ise ka samamoodi kirjutada.

Meeldejäävamad tsitaadid:

In Hope. Why did they put that above a dead person? Was it the corpse

hoping, or those still alive?

***

For the ones who come after you, it will be easier. They will accept their duties with willing hearts.

She did not say: Because they will have no memories, of any other way.

            She said: Because they won’t want things they can’t have.

***

Poole raamatu pealt oli kange tahtmine seriaali ka vaadata, see sisevõitlus oli juba pikka aega. Siis vaatasin, et Videoland pakub 2 nädalat tasuta vaatamisperioodi, seega selle ajaga peab kõik saadavalolevad osad ära vaatama. Vaatasin 2 episoodi kohe poole lugemise pealt ikka ära. Noh, et oleks kergem tegelasi ette kujutada või nii. Seriaalis on nad küll kõik palju ilusamad ja seksikamad, kui raamatus kirjeldatud (selgub, et Ralph Fiennes´l on kena ja kuulus vend isegi?). Ja siis lugesin kohe terve päeva jutti, et teada saada, kuidas raamat lõppeb. Sest seriaali 2 osa katsid suurema osa raamatusündmustest juba ära.

Ja kui siis lõpuks vaatasin netist, et mis autori kohta kirjas on: tuttav pilt, jällegi pole varem nagu nägu ja nime kokku pannud. Piinlik vol 2 absoluutselt. Nüüd luban endale, et loen mitu Atwoodi raamatut veel, et oma piinlikku olukorda veidigi leevendada. “The Testaments“ on juba nimekirjas.

LV 29. 145 sünnist/100 aastat surmast – raamat Jack Londonilt

Jack London “Ürgne kutse”

Pegasus, 144 lk

Tugev ja noor koer nimega Buck röövitakse oma kodust Californiast ja toimetatakse Alaska lumiste mägede vahele, Yukoni kullapalaviku möllu keskele. Seal metsikus keskkonnas saab temast kelgukoer, kes peab ellujäämise nimel õppima kavalust ning karmust. Vaatamata kohanemisele ja uuele sõprusele tuleb Buckil lõpuks valida, kas elada edasi inimeste maailmas või naasta loodusesse.

Kiirelt loetud raamat, vaid 144 lehekülge ja looma vaatevinklist. Ma pole just eriti palju selliseid lugenud, viimane oli kassi pilgu läbi. Loomade mõtete kirjapanek on alati selline riskipiiril kirjutamine,sest see peab usutav olema. Samas ei tohi üle pingutada, sest noh, loomad ju ikkagi. Ja lõppude lõpuks, meie ju ei tea, kuidas nad mõtlevad!

Küll saab teada, kes on jeehatid (Loode-Kanadas elanud indiaanihõim) ning kuidas hundid võitlevad (õpitakse kiiresti rapsama ja haava lõhki käristama).

Ning minu lemmiklause raamatust, täis nii kummalisi väljendeid, samas nii ilus ja tõsi:

Nad ronisid suviste tuiskude käes üle veelahkme, lõdisesid kesköise päikese all paljastel mäekülgedel metsapiiril ja igilume vahel, laskusid suvesoojadesse orgudesse, kus surus parvedena sääski ja kärbseid, ning korjasid jääliustike varjus maasikaid ja lilli, nii küpseid ja kirevaid, nagu oleksid nad pärit lõunamaalt.

LV 30. Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema

Jenny Lawson “Hullult õnnelik”

Tänapäev, 320 lk

Ma olen ikka kiidelnud, et üksi raamat ei pane mind naerma, nutmisest rääkimata, nii sai kord LV teema “nutsin ja naersin ja tahtsin autorit kallistada vmt“ (vmt sellepärast, et ma ei leia oma kaustikust isegi seda teemat ega raamatut, mida lugesin) tehtud nii, et 1 lõiguke minult ühe väikse naeruturtsatuse välja pigistas. Seda raamatut lugesin õues, pugistasin naerda nii, et silmad märjad (jah, happy tears, aga ikkagi) ja vaatasin, et vist on targem ikka toas, üksi lugeda, et keegi ei arvaks, et mul miskit haiget teeb kui ma nii kohutavalt naeran. See oli nii wow raamat, et otsustasin: tuleb ka paberversioon omale soetada ja siis seda aegajalt üle lugeda ja teistele laenata, kui on näha, et sellest oleks abi. Nii palju nii kreisisid tsitaate, et neid ei jaksa omale kirja pannagi. On lihtsalt vaja raamat pidevalt käepärast hoida. Mis mind selle raamatu juures kohe võlus? Mulle näidati kohta:

Selle peale helistab mu raamatupidaja tagasi ja küsib:

“Aga kuhu jäävad serverikulud ja kontoritarbed ja tegelikud ettevõtluskulud?” ja siis ma seletan, et ma ei tea neid, kuna hoian alles vaid huvitavaid tshekke.

***

Ja siis ma juba teadsin, et SEE RAAMAT ON NII MINA KUI OLLA SAAB!!!! Ja oligi, rohkemgi veel. Muuseas, kui sul on tunne, et ilma sinuta oleks kõigil parem elu, siis tea: see võib olla kergem. Aga see ei oleks parem”

Aitäh Kätlin, raamatusoovituse eest. Jään sulle teene võlgu!

31.Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

Kyle Gray „Angels. How to See, Hear and Feel Your Angels“

Hay House, 190 lk

Raamat riiulis pea 5 aastat, 2 korda olen alustanud lugemist ka, aga ikka pole eriti edenenud. Inglite vastu huvi on, aga see raamat ei olnud kohe nii huvitav. Pealegi oli mul tunne või millegipärast meeles, et autor on naisterahvas. Hakkasin veel googeldama, et kes ja kus ja mis ja siis lugesin, et „UK noorim meedium“. No oleks hoolikalt autori nime lugenud, siis oleks aru saanud, aga millegipärast lugesin alati, et Kylie… No jah J

Eelmine aasta lugesin mitu Lorna Byrne ingliraamatut, seega mitmed asjad olid juba tuttavad. Huvitav oli see, et Kyle sõnul peaingel Gabriel näeb välja nagu laulja Adele (ilmselt see pisut pontsakam versioon siis, sest raamat on kirjutatud 2015) ja pealegi on Adele poja nimi Angelo. Kokkusattumus?

Palju mediteerimise harjutusi ja palveid, kuidas siis inglitega suhelda ja neid näha ja tunnetada. Noore mehe kirjutatud raamat on kohe hoopis teistmoodi, mõnusama sõnakasutusega ja kuidagi reaalsem. Muidu need ingliraamatud on alati hästi mahedad ja harmoonilised.

32.Raamat Ladina-Ameerika autoril

Rómulo Gallegos „Doña Bárbara“

The University of Chicago Press, 2012, 450 lk

Romulo Gallegos (1884-1969) oli esimene demokraatlikult valitud Venetsueela president (1948), raamat on kirjutatud eksiilis ning esimest korda avaldatud 1929.

Raamatut on taevani kiidetud ja nõustun arvamusega, et „If Señor Gallegos is onehalf as good a President as he is a novelist, Venezuela is a lucky land.” Ehk siis kirjanik on suurepärane, absoluutselt.

Raamat ise jäi minule kaugeks. Tekst oli raske, palju vanaaegseid väljendeid (näiteks sõna „gay“ kasutati kui „light-hearthed and carefree“ tähenduses. Õnneks PlayBooks annab variandi sõnadele klikkida ja tähendust vaadata. Pool raamatut sai loetud ja vaevu sain aru, et kes siis peamised tegelased olid. Maagiliste võimetega meesteõgija Doña Bárbara. Sajandeid vana ühesilme alligaator, keda keegi pole kätte saanud ja kellest põgusalt juttu siin ja seal, aga loole eriti juurde ei andnud. Hunnik mehi sarnaste nimedega. Tüdruk Marisela. Tegevust oli kogu aeg, rodeod ja hobused ja lehmad, aga midagi justkui olulist ei toimunud. Armastusliinid olid lahjad ja lõpuks väljakujunenud paari puhul poleks seda küll oodanud, sest noh, polnud eriti juttu sellest. Kui lõpuks siis netist raamatu kohta uurisin, siis esimene lause puhul oli tunne, et ma polnud raamatut lugenudki. Kõik jäi nii segaseks. „Santos Luzardo, a graduate lawyer of the Central University of Venezuela, returns to his father’s land in the plains of Apure to sell the land but desists when he discovers that it is controlled by a despotic woman, Doña Bárbara, also known as the men’s devourer; it is said that she uses seduction and pacts with demonic spirits to satisfy her whims and achieve power.

Mõned huvitavamad tsitaadid:

“No. Never mind words. There are only two possible alternatives here, kill or be killed.

Nobody is respected in this country unless he’s killed someone. Don’t be afraid of the red glory of murder.”

***

“I should say I do believe it. Don’t you think I’ve seen proof of it? The

woman that ties a man’s length around her waist can do what she likes with him.

That Indian, Justina, tied Dominguito’s length around her waist, and made a fool

of him; Dominguito who came from Chicuacal. She measured him with a piece

of cord, and tied it to her girdle. And that was the end of Dominguito!”

***

proverb: “Don’t sing songs to the one who was born to be miserable.”

***

Vahepeal oli tunne, et meenutab kunagi nähtud Venetsueela seebikat, kus ma nõiast ema ja tütar ja pargasekapten olid. Et sama rahulik ja aeglane kulgemine, miskit ei toimu, samas peaks hästi põnev või intrigeeriv olema. Kui raamat loetud, siis avastasin, et sellest on nii filme kui seebikaid tehtud, peaosas Edith González (tuntud ka seriaalidest „Metsik roos“ ja „Ka rikkad nutavad“). Oleks pidanud vist enne Youtubest natuke vaatama, et tegelased silme ees oleks. Raske lugemine oli, aga tehtud sai! Ja ilma väljakutseta Ladina-Ameerika kirjandust vist küll poleks niipea lugenud.

33.Näitleja kirjutatud raamat (biograafia või ilukirjandus)

Mihkel Raud „Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb“

Rahva Raamat AS, 223 lk

***

Täna juba teine raamat lõpetatud, kohe tuli suurepärane idee, kuidas saaks end niiöelda aasta varem järgmiseks aastaks üliedukaks sobitada: loe hunnik raamatuid poole peale ja kui aasta pihta hakkab, siis alusta nende lugemisega. Praegu 2 jaanuar ja mul 2 raamatut loetud, nagu naksti. Ehk nagu NaNoWriMo statistika ütleks: sellise tempoga loed sa 365 raamatut aasta lõpuks. No alguses on vaja keskmine üles saada, sest varsti tulevad paksud ja igavad raamatud

***

Esiteks, see raamat oleks isegi sinna 3 teema alla sobinud, sest number olemas ja laenatud raamat, nii oleks nt LV 2019 teemasse läinud. Aga kuna ma pole kindel, et ühegi näitleja kirjutatud raamatut sel aastal loen, siis kasutan seda teemat. Teiseks, ma täitsa kohe googeldasin, et kindel olla, kas Mihkel Raud läheb ka näitlejana kirja. Läheb. Wikipeedia ütleb, et „an Estonian writer, music artist, actor, and a former member of the Estonian parlament“.

Raamat, mis siis külas käies lugeda võetud, sest vahepeal ju kõik lugesid ja kiitsid ja mina olin jälle viimase viie seas, kes lugenud polnud. Minule erilist muljet ei avaldanud. Natuke kuidagi liiga palju ülepingutatud huumorit oli. Tegelikult on mind jube raske lugedes naerma ajada (nt Ivan Orava raamatud ei olnud üldse naljakad, samas TVst vaadates naera aga). Et vist minu kiiks jällegi.

Ja selle raamatu kohaselt olen ma ikka kohe väga alla keskmise eestlane, sest kuigi 11 aastat elan juba välismaal, siis enamus asju on ikka samaks jäänud. Ehk siis need, mida ma ei teinud enne ega tee ka nüüd. Kiluvõileiba olen vist välismaal elades rohkem söönud, siin ikka vahel pidulauas tehakse ja kui muud süüa pole, siis ikka söön. Eestis ei söönud. Ei ole ma Hiiumaal käinud, Saaremaal viimati venna pulmas aastal 2007, sest vennanaine on sealt. Santimas ei ole kunagi käinud (ema ei lubanud) ega ühtegi Arvo Pärdi lugu kuulnud. Viina ei joo ja rahvariideid pole ka kunagi kandnud. Aga plastkann joogijogurti jaoks oli mul küll olemas ja see jäi mu Eestis elamise aega. See on miski, mis mu mehele kohe silma jäi, kui ühel eestlasel külas käisime. Kohe sosistas mulle, et „kuule, su emal oli samasugune plastkann piimapakiga külmikus“

34.Raamat kirjastuse Varrak sarjast „20. sajandi klassika“

35. Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga
Jojo Moyes “After You”
Penguin Random House, 352 lk

Üllatuslikult keeruline teema, mul on kodus vaid 1 selline raamat, ja seegi kokaraamat, nii et seda on jube tüütu lugeda. Küll aga meenus järsku, et oot, mul ju “After You” ka lugemata, aga polnu kindel, kuhu teemasse see sobib, ja ennäe, kaanepilt just õige!
Lugu jätkub peale Willi surma. Lou käib Pariisis ja reisib ja püüab elada oma elu nii, nagu Will soovis. Aga see ei ole nii lihtne. Lisaks ilmub eiteakuskilt välja Willi tütar, kellest keegi kuulnudki polnud. Lisaks veel Lou alatasa kreisi perekond, leinanõustamise grupp ja kuhugi peab ära mahtuma ka üks sarmikas parameedik Sam. Kas saab oma elu samamoodi, täiega edasi elada, kui selline taak kogu aeg kaasas on?
Ma “Me before you” lugesin vist paar aastat tagasi, filmi olen paar korda vaadanud. Ma ei mäletagi, kumb raamat siis parem on. Ilmselt esimene, sest no üllatusmoment (ja paljudele nutumoment) tuleb ju sealt. Järgedega on alati keeruline, et kas on sama hea, kui esimene osa. Samas, ega teisel osal ka viga olnud. Palju tõsisem ja sügavam. Filmi võiksid teha küll, tegevust raamatus on ja Emilia Clarke on suurepärane!
Silma jäid ikkagi mitmed kordused, nt “I pushed my hand through my hair”, need oleks võinud erinevalt kirja saada. Ja need üksikute juuksekarvade näest eemale lükkamine…
Nalja oli ka, et:
I swallowed. ‘Mum, you’re not going to get divorced, are you?’ Her eyes shot open. ‘Divorced? I’m a good Catholic girl, Louisa. We don’t divorce. We just make our men suffer for all eternity!’
ja
macramé for dogs
Ning loomulikult eluline tarkus:
You don’t ask, you don’t get

36.Raamat, mille pealkirjas on number

Bea Johnson “Zero waste home. The ultimate guide to simplifying your life”

Benguin Books, 292 lk

Raamat naiselt, kelle esinemisi olen internetis näinud, nii oli ka huvi raamat soetada. Ka selles raamatus rõhutatakse, et peale lugemist võib julgelt edasi laenutada. Vaja enne kõik enda jaoks huvitavamad nipid ja lingid kirja saada. Samas, soetasin selle nö kasutatud raamatuna Amazon UK kaudu, raamat maksis mingi 4£ ja oli TÄIESTI uus. Bea Johnson on prantslanna, kes on abielus ameeriklasega ning kelle pereelu seal algas samuti, nagu tüüpilisele ameeriklasele kohane. Uhked ja kingirohked jõulud (kus juba jaanuaris alustas allahinnatud dekoratsioonide ja kaartide soetamisega, et enne teisi valmistinud olla), rohkete kaartidega valentinipäev koolis (mille kohta ta kirjutab, et “ma pidin klassitäiele põnnidele armastuskirju kirjutama), kommide- ja dekoratsiooniderohke Halloween. Loomulikult suur-suur elamine, et kõigile ja kõigele ruumi oleks. Paar aastat hiljem suutis ta teha aastase väljakutse, kus kogu nende pere AASTA JOOKSUL kogunenud prügi mahtus ühte klaaspurki ära. Ta hakkas kõike ise tegema (seepi, jogurtit, kosmeetikat), iga pakendivaba asja ostmiseks miile maha sõitma ning isegi oma laste (2 poissi) peal isetehtud vaha katsetamist (poiste nõusolekul muidugi). Lõpuks sai ta aru, et väga ekstreemseks ei maksa ka minna, sest see pole aega ja raha ja närvikulu väärt. Natuke võib niiöelda omada asju, mis ka teistel on (sest poisid kippusid pigem naabrite juures olema, et seal videomänge mängida) ja alati ei pea juustu või jogurtit ise tegema. Palju nippe, mida annab ise teha ja oma kodu palju asjade- ja pakendivabaks muuta. Mina nagunii alustasin sel aastal 365 decluttering väljakutset ehk siis aasta jooksul tuleb 365 asja kas ära anda, müüa, vahetada või siis lihtsalt ära visata (see on muidugi Zero Waste Home puhul kõige viimane variant, enne on võimalusel ikka vaja selle asjaga miskit ette võtta). Ise kosmeetikat ma küll näiteks ei hakkaks tegema (võibolla siis vaid universaalset huulepalsamit, millega saab ka saapaid määrida jne) ja kuna meil ei ole kodus kuivatit, siis ma päris 7 paari sokkide ja alukatega ka hakkama ei saa, sest pesupäeval pole midagi selga panna. Riidest salvrättide peale isegi mõtlen, riidest kottidega käin nagunii juba rutul ja iga kord samade farmerite juures, nemad juba teavad, et tulen oma anumatega. Praktiliste kingituste fänn olen ma ka juba mõnda aega, nüüd sain palju ideid, mida kingituseks kasutada (nt “aeg” a´la külasta, kutsu külla, kutsu kinno jne), lahedaid riidest Jaapani stiilis voltimise ja pakendamise viise (kingitust epakkimine, piknikule toidu kaasa võtmine jne) ja kuigi ma pole suur sekkarite fänn, siis Hollandis on täitsa mõnusad ja suured sekkarid olemas, nii et kui need jälle avatud on ja mul midagi väga vaja on (või kingitust), siis kindlasti vaatan sinna esimesena. Veel meeldis mulle tema pere suhtumine koerasse: piisavalt väike koer, et saab mängida ja lihtsalt reisida ja igale poole kaasa võtta, chihuahua, ja kuna koer magab kas diivanil või voodis, siis pole eraldi koeravoodit vaja (meil on kass ja see magab ka voodis vahel ja vahel kõnnib üle söögilaua ja me külalised on alati nii jahmunud… Et idee tulevikuks, kui me kord koera võtame, et kas ma hakkan koera ka nii nunnutama, et luban voodis magada või ei… Tundes ennast ja oma koeralembust arvan, et jah…)

Ja võimalusel annan selle raamatu järgmisele huvilisele edasi, et ikka tilluke samm Zero Waste Home suunal oleks 🙂 Kas on huvi? Saadan oma kodus leiduvatest materjalidest meisterdatud ümbrikus

37.Raamat autorilt, kes suri 2020. aastal

Donna Kauffman „Bad Boys in Kilts“

Kensington Books, 320 lk

Ameerika kirjanik, kes kahjuks juba 60 aastaselt suri ning kellest ma polnud kuulnudki. Nüüd aga võibolla loen mõne tema teose veelgi, kokku on ta kirjutanud üle 70 raamatu. Šotimaal toimuv romantiline raamat sai valitud lihtsal juhuslikult, mulle omale ka Šotimaa meeldib ja lootsin, et see asukoht annab loole ka midagi juurde. Minu jaoks eriti ei andnud.

Esimene peatükk oli jube veniv, midagi ei saanud aru, kes-kus-mis. Ja siis hakkas järsku seda romantikat tulema, ühes väikeses kohas elab 4 venda ja nende romantiline elu siis luubi alla võetud. Romantika ja selle kirjeldamine on üsna sarnane „Hallide varjunditega“ (välja arvatud siis igasugused abivahendid ja kinnisidumised), keegi ei saa normaalselt kedagi vaadata, ilma et mõtted vaid ühes suunas liiguks. Nii meestel kui naistel. Ja kogu romantiline tegevus on üsna sarnane kolmele. Kondoomi kaustatakse vaid ühel juhul…

Pikad peatükid, nii et kes korralikku magamistoa romantikat lugeda tahab, siis see raamat peaks sobima küll. Kuigi jah, kiltide kandmisest ei ole juttugi, nagu pealkiri lubab.

Aga neljas vend, miks temast miskit ei ole? Selgub, et temale on kohe terve uus raamat pühendatud, „The Great Scot“. Ilmselt loen seda siis ka, ehk on seal voodistseenid pisut huvitavamad ja Šotimaad väärilisemalt kajastatud.

LV 38. Vähemalt kolmele väljakutse teemale vastav teos (LV 16 + LV 45 + LV 28)

Margaret Atwood „The Testaments“

Vintage Benguin Random House, 335 lk

Seriaal sai just vaadatud (rekordilise 10 päevaga, sest tasuta vaatamisperiood on 14 päeva), teise hooaja keskel hakkasin siis seda raamatut lugema, kuna teadsin, et raamatus on kasutatud juba seriaalis toimunud infot.

See raamat on hoopis teistmoodi, kui esimene. Jutustavas stiilis ja kuigi nii on palju parem lugeda, siis esimese hüplev ja segane stiil meeldis rohkem. Niisama jutustada on palju lihtsam ja kirja panna. Aga kui aastakümneid on esimest raamatust möödas, siis ilmselt oligi nii taotluslik?  Samas oli mõnusam lugeda, ehk siis kogu aeg oli, et „ma natuke loen veel, üks peatükk veel“… Ja lõpuks hakkasin ise kah Gileadi unes nägema.

Igal juhul on need 2 raamatut, „The Handmaid´s tale“ ja „The Testaments“ teinud minust küll suure Atwoodi fänni, nii et hunnik tema raamatuid on juba lugemisnimekirjas.

39.Raamat kirjastuselt Fantaasia
Megan Whalen Turner “Varas”
Fantaasia, 230 lk

Otsisin, mis Ellus olemas oleks. Kirjastus Fantaasia raamatud on seni täitsa lugemata ja kui algul tundus, et seegi saab vaid väljakutse jaoks loetud, siis äkki väljakutse lõppedes loen edasi. Sest algus oli üsna igav. Kuninga varas on küll huvitav tegelane muidugi, muidu ju on vaid õukonna narr see omapärane tegelane, aga miks mitte oma varas? Ladusalt oli kirjutatud, ei saa kurta, aga minule ei olnud eriti huvitav. Pool raamatut oli üks rändamine, üks ja sama. Mis seal vahet, milline käänuline see tee täna oli ja kes kellele võmmu kuklasse andis. Tegelasi oli ka palju, st kõik pikemad nimed enam meelde ei jäänud ja kes siis kes oli, jäigi segaseks. Aga lõpupoole hakkas juba edenema. Püanti ma natuke ikkagi kahtlustasin.
Lahe, kuidas autor on Kreeka maastikust ja jumalatest inspiratsiooni saanud ja täitsa oma legendid ja lood loonud.


“Kas sa tahad oma kallimale kirja kirjutada?” küsis ta.
“Miks sa arvad, et mu kallim oskab lugeda?”


Kui tahad midagi hoida ohutus kohas, siis soovitan palgata valvuri, vähemalt kuni keegi leiutab parema luku. Või peita oma aare sinna, kust keegi seda ei leia. Seda enam inimesi teebki. Oskus leida väärtuslikke esemeid peidikutest voodiraamide tagant, oskus liikuda läbi maja täiesti märkamatult, need on vargale tähtsamad kui lukkude avamine. Need ja hea pea kõrguste talumiseks. Inimesed ei peida tavaliselt oma smaragdkõrvarõngaid keldrisse.


Riik, millel on mitu usku, on nagu riik kahe kuningaga. Keegi ei tea, kummale ustav olla

LV 40. Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna

Dale Carnegie “How to Win Friends and Influence People”

Vermilion London, 268 lk

Raamat esimest korda avaldatud 1953, copyright aastast 1935 ja mina arvasin, et tegu on uuema aja raamatuga!!! Kord sõbranna riiulist leitud, jäi meelde, ja kui seda Londoni rongijaamas ühes raamatupoes nägin, saigi omale ostetud.

Ja kui muidu, uuema aja raamatutel, on tihti kirjutatud, et “loe läbi ja anna edasi”, siis sellel rõhutati: loe iga peatükk 2 korda üle, alles siis hakka uut lugema. Ja nii kord kuus võiks terve raamatu kogu aeg uuesti üle lugeda või siis vähemalt allajoonitud kohad üle vaadata. Peatükid pole küll pikad, aga et neid nii sada korda kogu aeg üle lugeda, ma ei teagi… Lõpuks peaks ju meelde jääma, kas pole?

Kuna kirjutatud on see raamat nii ammu, siis on paljud tegelased tuntud ammusest ajast, nt mitmed USA presidendid, eriti Lincoln. Ja nõuanded, kuidas siis teisi inimesi mõjutada ja sõpru leida, on paljud lihtsad ja elementaarsed: jäta meelde jutukaaslase nimi, vabanda esimesena kui peaks konfliktiks minema, kiida siiralt jne jne. Nii et pole eriline raketiteadus, lihtsalt väga teadlik viis, kuidas inimestega rääkida. Minul sai küll hunnik kleepse jälle vahele kleebitud, aga 2 korda ma nüüd neid peatükke küll uuesti lugema ei hakka. Lihtsalt sirvin veel korra üle ja huvitavamad asjad endale märkmikku kirja.

LV 41. Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all

Robert Galbraight “The Cockoo´s calling”

Mulholland Books, 384lk

J.K.Rowlingu varjunimi (jube kummaline perekonnanimi valitud, hakkasin isegi mõtlema, et kui ma peaks omale mehise kirjanikunime võtma, et mis see siis oleks?) ja lausa mitu raamatut sellest sarjast. Algul mõtlesin, et loen teemasse ja korras, sest krimkad pole eriti minu jaoks. Nüüd mõtlen, et peaks teised raamatud ka samast sarjast ikka ära lugema. Sest meeldis. Kohati kippus venima, eriti kui mõni peatükk oli 4 lk, keskmiselt 7-10 lk ja siis mõni lausa 24lk. Ja nimesid oli palju, lõpupoole sain aru, et osad nagu kõlasid tuttavalt, aga väga põgusalt oli meeles, kes siis kes oli.

Ühe väikese vea leidsin ka: kui 3 last oli kirja pandud, siis ühe lapse asemel oli nende isa nimi. Alec oli isa, John oli üks lastest.

*** I spoiled them. I couldn´t say no. Charlie, Alec and Lula. I think it must be punishment, because otherwise it would be too unspeakably cruel, wouldn´t?

Aga noh, juhtub ikka. Põnev oli, kurjamit ära ei arvanud, seega oli hästi kirjutatud. Ja isegi film on tehtud sellest, ohoo…

***

Ja loomulikult kui tegevus toimub Londonis, siis ikka maintiakse ära ka minu kunagine kodukoht Chiswick

He´s also got through to Guy Somé, who could meet you at ten o´clock on Thursday morning at his studio in Blunkett Street, if that suits. It´s out in Chiswick, near Strand-on-the-Green.

42.Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“
Sylvia Plath “Klaaskuppel”
Kirjastus Postimees, 344 lk

Raamat Ameerika autorilt (1932-1963), kes oma elu enesetapuga lõpetab. Seda siis, kui peres on 2 väikest last. “Klaaskuppel” on suuresti isiklikest kogemustest inspireeritud.
Valisin raamatu täiesti juhuslikult, lihtsalt vaatasin, mis Ellus olemas ja jäin valikuga väga rahule. Algul hakkasin kohe kiirelt ligema, jällegi nii mõnus stiil, pikad laused kohati, omapärased tõlked. Nt allmaaraudteepääsla, ta luges paari võõrkeelt, ummuksis, joppides (mul on alati nii imelik tunne, kui keegi “jope” asemel “jopi” kasutab)
Ja siis lugesin, et mis autori kohta ka kirjutatud on ja vau, see lõi tummaks. Pikalt depressiooniga maadlemine, mitmed enesetapukatsed, abiellumine, 2 last, mehest lahku kolimine, edukas enesetapp. Tütrest sai ka kirjanik, poeg lõpetas oma elu samuti enesetapuga. Kirjaniku abikaas ja hilisem toimetaja Ted Hughes hetkel, mil “unustus näis olevat ainus ellujäämise viis”, hävitas koos Sylvia Plathi elulõpupäevikutega ka tema teise, poolelioleva romaanikäsikirja… Ja pealkirjast, mis on taas ülihästi tõlgitud, selle sügavast mõttest sain alles lõpupoole aru…
Taaskord mõnusaid ülipikki lauseid:
*Ning kui mu pilt ilmus ajakirjas, mille toimetuses me kaheteistkümnekesi töötasime – pildil imen ma martiinit kuskil pilvelõhkuja katuse-ööklubis, kleidi sünteetilisest hõbelameest pihaosa uppumas seeliku tohutult laia tüllipilve, ümber selleks puhuks palgatud või laenatud anonüümsete, ameerikalikult robustse kondiga noormeeste salk-, arvas küllap igaüks, et olen lausa seitsmendas taevas.
*Küllap on olemas hulk asju, mille vastu kuum vann ei aita, kuid mina neid kuigi palju ei tea. Kui ma olen kurb, et pean kord surema, või nii närvis, et ei saa sund, või armunud kellessegi, keda ma nädal aega ei näe, vajun ma ära just parajal määral, et lõpuks öelda: “Läheks õige ja teeks endale ühe kuuma vanni.” Vesi peab olema nii kuum, et jalga sissepistes seal vaevu seista kannatab. Siis tuleb lasta end toll-tollilt allapoole, kuni oledki kaelast saadik vees.
Etiketi nipp:
*Pärast suurt hulka üliäreveid hetki õigete kahvlite-lusikate valikul olin ma avastanud, et kui teed lauas vale liigutuse piisavalt enesekindlal ilmel, nagu teaksid suurepäraselt, et just nii see käbki, ei pane keegi seda pahaks ega pea su käitumist ebakorrektseks või sind ennast kasvatamatuks. Mõeldakse hoopis, et sa oled omapärane ja väga vaimukas.
*Ja istudes selle organisatsiooni hoone helikindlas südames, Constantini ja vene tüdruku vahel, kusjuures esimene oli sama võrd hea tennisemängija kui sünkroon tõlk ja teineteadis loendamatul hulgal idiomaatilisi väljendeid, tundsin ma esimest korda elus, et olen ikka õudne hädavares. Ning mis kõige hullem, hädavares olndi ma eluaeg olnud, lma seda ise taipamata.
*kes oli sõjakirjasaatja Maggie Higgins
*Üks suusataja ületas selle vasakult, teine paremalt ja Buddy käed vehklesid nüüd nagu putuka jõuetud katsesarved teisel pool välja, mis kihas mikroskoopilistest inimloomakestest, meenutades peotäit viljaidusid või paberile uljalt kaldu visatud hüüumärke.
*mis vahe on kiir- ja masinkirjal
Depressiooni tundemärkidest suurepärane seletus:
*Mulle näis tobe pesta end ühel päeva, kui järgmisel peab niikuinii pesema uuesti.
Ainult see mõtegi oli väsitav.
Ma tahtsin teha kõike esimest ja viimast korda ja olla sellega siis lõplikultühel pool.
*Minu lemmik oli pagoodipuu leinavorm. Ma oletasn, et see pärineb Jaapanist. Hingelised probleemid on jaapanlastele mõistetavad.
Nad teevad harakiri, kui midagu on viltu.
*sest kus ma ka ei isutnud, laevalael, Pariis või Bangkoki tänavakohvikus – istusin ma ikka sellesama klaaskupli all ning hingasin sisse kopsude sumbunud õhku
…kuid mõte lipsas välja loogika püünispaelast ja tõusus nagu lind tühja õhuruumi
Klaaskuplis inimesele, kes on elutu ja ummuksis nagu surnud loode, näib maailm ise halva unenäona

LV 43. Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel

Delia Owens “Kus laulavad langustid”

Rahva Raamat AS, 392lk

Siia teemasse oli ka muu raamat mõeldud, aga kui nägin, et  igal pool kiidetud ja loetud “langustide” raamat on Ellus, siis oli selge, siin ei saanud enam oodata. Meedia punkti alla läheb siis fakt, et Reese Witherspoon on seda raamatut kiitnud ja sellest filmi tegemas. Ei jõua ära oodata.

Algus oli pisut veniv, kuidagi ei haakunud need 2 ajastut omavahel, et mis neist siis kuidagi arenema peaks. Ja pidin lausa googeldama, et mis elukad need langustid on? Kas nagu mangustid? Selgus, et hoopis, et “kümnejalaliste seltsi langustlaste sugukonda kuuluv vähiliste perekond”.

Kui esimesed peatükid kuidagi loetud, siis edasi oli juba raske raamatut, st mobiili käest panna. Ja milline looduse kirjeldamine? Kes oleks teadnud, et heinakõrtest või rannaliivast saab nii huvitavalt rääkida. Natuke naljakas on tõlge “poiss oli kannatlik ning selgitas talle õ-tähte”, sest noh, inglise keeles seda tähte kindlasti ei ole. Et huvitav, kuidas see originaaltekstis küll oli?

Raamatus on mitu korda mainitud ka Miliza Korjuse hõbedane hääl ning naiste sõpruse tähtsus. See minu jaoks ei kuma loost välja, kuigi seda korduvalt mainitakse. Aga minu jaoks on need tsitaadid küll nii olulised. 

***

Ema oli öelnud, et naised vajavad üksteist rohkem kui mehi

***

Roosad küüned läbi muda läigatamas

***

Jah, me jäime kinni, aga mida me, tüdrukud, tegime? Me pöörasime selle naljakas, me naersime. Selleks ongi õed ja sõbrannad. Nad jäävad ka siis kokku, kui on kaelani mudas, eriti just siis.

***

Kui koertega ühte heidad, on sul ärgates kirbud

***

Sul on sõbranjesid vaja, kullake, sest nemad jäävad igaveseks. Ilma tõotusteta, naistekamp on maailma kõige õrnem, kõige tugevam asi

***

Kya naeris, et poisile heameelt valmistada: see oli asi, mida ta iial varem teinud polnud. Andis ära tüki iseendast vaid selleks, et mitte üksi olla.

***

Temasse mahtus sama palju alkoholi kui vihmaveetünni

44.Sinu sünniaastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat

45. Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

Lesley Pearse „Gypsy“

Penguin Books, 515 lk

1893, Liverpool. Veel 15 aastane Beth ja 16 aastane vend Sam on ühel hetkel kaotanud kõik: isa on just enesetapu teinud, ema suri varsti peale õe sündi ning nende kodu on hävinud tulekahjus. On vaid nemad, Bethi viiul ning venna soov vaesusest välja vireleda ning kingsepa pojana määratud ameti asemel hoopiski maailma avastada. Kas Ameerika on ka nende jaoks unistuste maa? Kuidas hakkama saada, kui pole raha ega riideid, kui pole isegi kuskil elada ja väikeõde on vaid paarikuune? Siit saavad alguse suured seiklused, mida Pearse on ajastule väga tõetruult kirjeldanud.

Tema raamatud avastasin ma 2010, kui Dublinis lapsehoidja olin. Mu toas oli ka väike riiul raamatutega, aga kord pakkus perenaine, et oli just uue raamatu ostnud, et kas ma ka tahan lugeda. See oli siis „Stolen“ ja mõnusas raamatuformaadis. Enamik tema raamatuid on muidu ülitillukesed ning paksud, nagu piiblid. Ja Pearse kirjutab kõigest, mis elus toimub. Surmad ja sünnid, laste kaotused ja vägivald, rikkad ja võimukad mehed ja bordellid, enesetapud ja abordid. Kõigest nii, nagu elu on, ilma ilustamata. Samas on tema lood ikkagi nii liigutavad ja südamlikud. Ja peategelase don alati tugevad naised.

Siia teemasse raamatut valides avastasin, et mul on terve hunnik tema e-raamatuid olemas ja nii siis juhuslikult „Gypsy“ valisingi. Enamik raamatuid kannabki peategelase nime, nagu nt „Tara“, „Ellie“, „Hope“. Nii oli üllatuseks, et kui peategelaseks on inglanna Beth, siis kuidas on raamatu pealkirjaks Gypsy? No see selgub alles palju hiljem.

Silma jäi ka üks väike ebakõla. Nimelt siis muusikaõpetaja, kes „she might have been a thirty-year-old spintser, with grey hair and cast in one eye, but she was an inspiring woman“. Ma saan aru, et sel ajal inimesed võibolla nägid vanemad välja, aga 30 aastaselt juba halli peaga? Kas ainult seetõttu, et ta vanatüdruk oli?

LV 46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat

Caroline Bernard “Frida Kahlo elu ja värvid”

Varrak, 288 lk

Siin pidin jälle pisut loominguline olema, sest Hollandis olid endiselt raamatukogud kinni selle raamatu lugemise ajal ja uudiskirjandust uudistama ei saa. Aga see raamat oli mul hinges pikalt, palju head kuulnud, üritasin seda isegi inglise keeles leida, aga ei õnnestunud. Ja kui siis kord Ellus ringi vaadates oli see raamat ka lisandunud ja kenasti reas, paremalt viies, siis läks siia teemasse. Kes teab, millal PÄRIS raamatukokku saab…

Raamat, mida soovitati. Enne soetasin omale Frida Kahlo autobiograafia koos maalidega ja raamatu lõpus selgus, et seda kasutatigi siis ilukirjandusliku loo kokkupanemisel. Igatahes maalid, mida kirjeldati, olid kogu aeg silme ees ja kuigi tegu ilukirjandusega, siis tundus nii päris. Austus kunstniku suhtes suurenes, huvi suurenes. Nüüd unistan ise ka oma stuudiost (Seinad olid üleni täis riputatud fotosid, joonistusi ja vanu maske, mis näisid päikesevalguses elavat. Mitmel laual ja madalal kapikesel lebasid ja seisid ta nukud ja muinasjutulise dolendid, mida ta oli aastate jooksul valmistanud, tema raamatud, märkmikud, lopsakad lillekimbud ja veel hulk muid asju, mida ta armastas ja meeleldi silmitses ja mis andsid talle inspiratsiooni. Võõrale võis see ruum mõjuda lohakile jäetuna ja täis topituna, Frida jaoks oli siin kõik omal kohal.), kus maalida. Ja kõik sõbrannad, kellele ütlen, et raamatut lugesin, vastavad kui ühest suust: Frida Kahlo on ka nende suur lemmik.

***

Alejandro asetas voodile Herman Melville´i “Moby Dicki” ja Jane Austeni “Uhkuse ja eelarvamuse”

***

Ma usun kunsti. Ja armastusse.

***

Pulmapäev 21 august 1929

***

Pealegi igatsen ma aeda. Meil võiks olla loomi, koer või väike ahv.

***

Sinine hoiab kurjad vaimud eemal (maja värvimisel)

***

“Frida, te peate maalima. Te olete väga andekas ja teil on, mida öelda. Ning te vajate maalimist. Ilma selleta jääks teil elus midagi päris otsustavat puudu. Kas kavatsete siis alati oodata, kuni leiate aega maalimiseks, kui kõik muu on tehtud? Mis te arvate, kuidas sünnib kunst?”

***

Ja siis oli ikka ja jälle olnud pikki perioode, mil ta ei olnud maalinud. Miks küll oli ta lasknud end kogu aeg eksitada? Miks oli kõik muu olnud olulisem kui tema kunst? Nüüd kahetses ta kaotatud aega kibedasti.

***

Pärast New Yorgist tagasitulekut keelas Frida endale igasuguse armukadetsemise ära.

***

Oluline on mustri tähendus

LV 47. Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

William Boyd “Sulnis hellitus”

Varrak, 464 lk

Hakkasin seda lugema teemasse, kus Krista Kaer on tõlkija ja siis avastasin, et see sobib ka siia teemasse, kuna aeg ajalt on ka mälestused nö päeviku vormis hilisemas elus.

Amory Clay on noor fotograafia huviline tütarlaps, kellele pandud androgüünne nimi tundub andvat ka kummalise saatuse. Pildistama õpetab teda tema onu ning sellest saab elu lõpuni kestev kirg. 1930ndatel pole see just kõige lootustandvam amet naisele. Lisaks veel metsik armumine oma onusse ning teadmine, et esimesest maailmasõjast hulluks läinud isa tahtis end koos oma tütrega ära tappa… Karjääri algus on igatepidi kirev. Nii ka kogu elu.

Lugesin raamatut ja vaimustusin meeletult. Niivõrd head kirjeldused, fotod, kunstniku elu. Poole raamatu pealt hakkasin siis veidi googeldama, et kes see Amory Clay siis oli ja…. Ja selgus, et tegu on on ilukirjandusliku biograafiaga. Ma olin, et WHAAAT???? Aga fotod, vanad mustvalged fotod, kelle omad need siis on? Polegi päris? Elu jahmatus mul ikkagi 🙂

Samas, selline kirev, põnev ja uskumatu elu võiks mõnel eriti uljal naisterahval vabalt ka olla.

*** ‘

Ta on kirjanik, kes ei suuda kirjutada, ja see teeb ta pahuraks. Isa kohta

***

*suur kurmulisest pähklipuust kirjutuslaud… kurmuline, mis see on? Sünonüümisõnastik ütleb, et “voldiline, kurruline”. Õpime uusi sõnu 🙂

***

Kui elu on sinu jaoks igav, siis võiksid sama hästi ära surra

***

Ära lase elul mööda lipsata, kuni sa möödanikule mõtled. Ela endale, selle nimel, mida sa tõeliselt tahad

***

Me näeme vaid seda, mida tahame näha, ja nii tehaksegi vigu.

***

Neid järvekaldal karglevaid alasti mehekehasid vaadates ei tundund ma mitte kõige vähimatki erootilist erutust. See oli Berliini mõju – üha raskem oli millestki śokleeritud või solvatud olla.

***

Uues ja ebameeldivamas jahmatuses uimerdasin tagaruumi ja tegin meile mõlemale tassi kanget teed. Emal oli kombeks öelda, et kui mingi probleem vajab lahendamist, tuleb alati teha midagi praktilist. Äkitselt tundus selles mannetus ütluses oma iva olevat.

***

“Ma võin ju olla sitt kirjanik”, mäletan teda kord ütlevat, “aga ma olen rikkam kui kõik head kirjanikud.”

***

Süütasin kiiresti sigareti – kummaline, kuidas täissuitsetatud ruumis aitab silmade kipitamist peletada ise suitamrema hakkamine.

***

Isekus on peaaegu alati see tõeline põhjus, miks lapsed kodust internaatkooli saadetakse.

***

Viisin Blythe´i ja Annie õhtusöögile Cromwell Roadil asuvasse Vietnami restorani Nam Quoc

48.Jõuluteemaline raamat (tegevus ei pea toimuma jõulude ajal)

Michele Gorman „Christmas Kisses“

Notting Hill Press, 374 lk

Raamat, mille leidsin Amazoni tasuta e-raamatute seast, sest oli meeles: midagi jõuluteemalist tuleb lugeda. Nii saigi see valitud. Algul jäi kohe kiirelt lugema hakates märkamata, et tegu on raamatuga, kus 3 jõuluteemalist lühilugu on.

***

Christmas at the Falling-Down Guesthouse
Undomestic goddess, Lottie, and must step into her beloved aunt’s shoes to save her B&B. But Lottie can barely run her own life, let alone a hotel.

Christmas Carol
Carol hates Christmas. Being recently dumped, she’s not crazy about weddings either. So her sister Marley’s nuptials, over the Christmas weekend, with her three ex-boyfriends in attendance, are making her positively Scrooge-like.

Twelve Days to Christmas
Hannah’s boyfriend is about to meet her parents… and ask to marry her. The problem is, she feels panicky every time she contemplates matrimony. Which is perfectly normal, isn’t it? Isn’t it?! Hannah’s got twelve days to find out.

***

Nii tundus esimene osa eriti lahe, sest tegu oli kehvapoolse majutusasutusega, mis tuli siis paari päevaga külalistele ja hindajale kõlblikuks teha. Ja asi juba edenes, lugu sai hoo sisse ja siis oli läbi. Ja mina olin pettunud, et see oligi siis kõik vä?

Teine osa oli tüüpiline Grinchiga (ma ise olen suur jõulufänn ja alati sellised lood, kus keegi EI SALLI jõule, on nii üle pingutatud. Mul on omal kodus üks Grinch ja siis meie sõpradel on vastupidi, neil on naispool Grinch ja tema mehega me iga aasta siis muljetame jõuludest ja jõulukaunistustest. Ja meie Grinchid ei ole kõigest hoolimata nii tüütud ja tobedad, kui raamatutegelased). Ka oli tegelasi üsna palju, sest kõik toimus pulmadega seotult ja siis veel kolm eksi ka, nende puhul oli ka raske järge pidada, et kes ja kus ja miks maha jättis.

Ja kolmas osa oli kohe eriti tüütu, tegevus toimus Hong Kongis, aga ega see eksootiline koht eriti loole juurde ei andnud. Tegelasi veel rohkem, sõbrad ja töökaaslased ja niisama kolleegid ja bossid, vaevu hakkasin aru saama, kes siis kes on, kui lugu sai ootamatult ja liiga ülirealistlikult läbi.

Kirjutatud on muidugi hästi, autori nime panen kirja, et võimalusel veel midagi pikemat lugeda. Lühilood ei ole ikka minu jaoks, saavad liiga ruttu läbi.

LV 49. 2020 aastal ilmunud ulmeraamat

Suzanne Collins “Laululindude ja madude ballaad”

Tänapäev, 480 lk

Raske oli siia midagi otsida, sest ulmeraamatute fänn ei ole. Aga õnneks leidsin midagi, mis siia sobib ja huvi pakkus. Näljamängude sari kõik loetud, filmid nähtud (just 9 aastat tagasi Kanadas nägin esimest osa, elasin siis P-Iirimaal ja kui Dublinis ühel kirjutamiskoolitusel käisin, mainiti ka seda, et “varsti saab näha”. Mina, et just nägin. Kirjanik Jane Mitchell imestas, et “kuidas, see tuleb kinno alles järgmine nädal?”

Tulevane president Coriolanus Snow on alles 18-aastane ja õpib Akadeemias. Sõda on ammu läbi, aga elu Panemis on endiselt nutune ja vaene. Ka Snow perekonnas, kus varasemat hiilgust näitab vaid suur korter (mille eest vaevu maksta suudetakse) ning vanaema (keda kutsutakse Grandmadam ning kes kannab juba räbaldunud endiseid uhkeid rõivaid) roosiistandus kortermaja katusel. Valmistutakse 10. Näljamängude korraldamiseks ja esimest korda pannakse igale tribuudile juhendaja koolist. Snow saab omale tüdruku 12.ringkonnast ja erilisi lootusi mängude võiduks ei ole.

10 aastat on autor Näljamängude sarjal pausi pidanud, nüüd siis uus osa kõigele eelnenud ajast. Ma teised osad lugesin inglise keeles, seega on raske võrrelda raamatuid omavahel. Aga piisavalt põnev oli küll, et lugemishoog ei raugeks. Rooside armastus on ju ka Näljamängudes olemas, ka saab õrnadest vihjetest teada, miks Katniss hiljem President Snow huvi äratas.

***

Kuid parem kurb kui surnud.

***

“Kas sa oma mao võtsid kaasa?” küsis üks tilkuvat maasikamahlapulka kramplikult käes hoidev tüdruk lootusrikkalt.

***

Mõned inimesed kutsuvad neid sookartuliteks, aga mulle meeldib katniss rohkem. Sellel on hea kõla”

LV 50. Raamat Charles Dickensi sulest

Charles Dickens “Oliver Twist”

Project Gutenberg, 487 lk

Oh, see oli veel suurem katsumus, kui “Uhkus ja eelarvamus”. Esiteks seetõttu, et jällegi on mul kõik filmid või muusikalid vaatamata, seega oli palju raskem aru saada, kes need sada tegelast seal kõik olid. Teiseks, originaalkeeles lugeda oli ikka palju raskem. Ja kolmandaks, igav oli. Huvitavaks läks sisuliselt 2 peatükki enne lõppu. Sinnamaani jõudmiseks läks mul vist pea kuu aega, proovisin küll iga õhtu kasvõi 1 peatükk lugeda, aga no ei edenenud üldse.

Vähemalt on loetud nüüd, ei muud. Huvitavad kohad olid ka vaid üksikud Londoni linnaosad, mis endalegi tuttavad on. Elasin ise lapsehoidjana 2,5 kuud Chiswickis. Nüüd saab endale jälle õlale patsutatud, et see raske raamat loetud on.

***

Seeing “Hounslow” written in it, he asked the driver with as much civility as he could assume, if he would give them a lift as far as Isleworth.

Oliver wondered, more and more, where his companion meant to take him. Kensington, Hammersmith, Chiswick, Kew Bridge, Brentford, were all passed.

51.Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Tara Westover „Educated“

Penguin Random House, 412 lk

Raamatu idee näpatud siit grupist, sest ma olen nii laisk, et ise selliseid spetsiifilisi teemasid otsida J Igatahes jäi see raamat kohe silma ja otsustasin kohe ka ära lugeda.

Karm raamat, algusest lõpuni. Mormoonide perest tüdruk, kelle elu on isa alluvuses raske töö tegemine, vanema venna vägivallatsemise talumine ning pidev maailmalõpuks valmistumine. Arsti juures ei käida, koolis ei käida, kodukoolis keskendutakse peamiselt oma usuga seotud raamatutele, sünnitunnistust polnud pooltel lastel. Ja kui seda taotlema hakati, selgus, et nii isa, ema kui vanaema mäletasid erinevat kuupäeva… Appikene. Tsitaat raamatust:

“I know you think we’re being unfair,” she said, “but when I was your age I was living on my own,getting ready to marry your father.”

“You were married at sixteen?” I said.

“Don’t be silly,” she said. “You are not sixteen.”

I stared at her. She stared at me. “Yes, I am. I’m sixteen.”

She looked me over. “You’re at least twenty.” She cocked her head. “Aren’t you?”

We were silent. My heart pounded in my chest. “I turned sixteen in September,” I said.

“Oh.” Mother bit her lip, then she stood and smiled. “Well, don’t worry about it then. You can stay. Don’t know what your dad was thinking, really. I guess we forgot. Hard to keep track of how old you kids are.”

Ma alati kadestan selliste tüdrukute õppimisjanu. Sest kui mind poleks kooli saadetud, ma ise sinna küll eriti ei kipuks. Või siis käiks paar korda ja saaks aru, et mulle kogu see värk ei meeldi. Ammugi mitte ei suudaks ma iseendale pelgalt õpiku abil matemaatikat õpetada, sellega ei saanud isegi õpetajad hakkama… Aga sellistest oludest ja kodustest tõekspidamistest hoolimata nii kaugele jõuda nagu teha ära PhD Cambridge ülikoolis? Respekt, absoluutselt!

LV 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

Hal Elrod “The Miracle Morning”

John Murray Learning, 190 lk

Raamat tellitud kellegi soovitusel, siis jäi sinna hunnikusse ootama, kus teised 30+ lugemata raamatut veel on. Siis soovitas sõbranna selle raamatu audiot kuulata, et ainult 4 h, netis olemas ja siis tuli meelde, et oot, mul ju see raamat täitsa endal olemas. Ja kuigi autori lugu on ka “Chicken Soup for The Soul” raamatust läbi käinud (loetud ja olemas), ei kõlanud see üldsegi tuttavalt, seega minu jaoks täiesti uus autor.

Raamat siis järjekordne eneseabiraamat, kus rõhutatakse hommikuse rutiini ja varajase ärkamise peale. Algul tundus, et täitsa Robin Sharma “The 5 am club” versioon, sest lühidalt oli autori sisekõne endaga nii “mul on endaga vaja tegeleda, aga millal? Mul ei ole aega. Ok, ma võiks õhtul teha, aga siis on aeg koos naisega veetmiseks. Ok, ma proovin siis lõuna ajal. Ei, ikka ei sobi. Hommikul? Hehh, ma pole ju hommikuinimene. Aga muud varianti pole.” Nii tõusus hommikul kella 6.00 asemel (nagu tavaliselt) kell 5.00 ja tegi siis neid asju, mis on heaks hommikurutiiniks: meditatsioon, afirmatsioon, päeviku pidamine, visualiseerimine, füüsiline trenn ja lugemine. Pani äratuse, tegi kõiki 10 minutit, leidis, et ilgelt lahe ja otsustas lausa kell 5.00 ärgata, et veelgi rohkem tehtud saaks…

Kõlab väga nagu “The 5 am club”. Siiski pisut leebemalt, mõte siis ikka selles, et ärka 1 h varem, kui tavaliselt ja tee need asjad enne ära, siis on powerit terveks päevaks ja kõik edeneb.

Mina ei ole ka hommikuinimene, kuigi ärkan vara. Vahepeal oli palgatöö selline, et kas kell 6.00 või 7.00 tuli alustada. Sel ajal lugesin seda “5 am club” raamatut ja mõtlesin, et ma juba ärkan kell 5.15, ma kell 4.15 tõesti ei soovi ärgata, aitäh. Robin Sharma rõhub just sellele, et võimalikult vara saaksid oma 3 asja tehtud: 20 min füüsiline trenn, 20 min planeerimine, 20 min lugemine. Et kell 6.00, kui teised alles uniselt ärkavad, oled sa juba nii palju enda jaoks ära teinud ja siis hakkad oma päevaga ja ülejäänud asjadega pihta. Hal siiski möönab, et ärka 1 h varem tavapärasest. Ja tema ei käse seda ka nädalavahetusel teha, kuigi soovitab, et enda kogemustest lähtudes on muidu nädalavahetustel loid ja ülemaganud. Kella viiekad peavad kogu aeg kell 5.00 üleval olema, sest muidu ei teki harjumust, kui vahepeal 2 päeva viilid.

Minule tekitavad aga need raamatud kogu aeg tunde, et kui seda 1 h vaja on, ja ma selle ka päeval leian, et MIKS ma ei või siis seda muul ajal teha, kui kell 5.00? Trenni vast jah ei maksa enne magamaheitmist teha (samas The Miracle Morning kohaselt on see vaid 10 minutit max). Aga muud asjad, eriti kui see mediteerimine, visualiseerimine, afirmatsioonid just õhtupoole jätta, see rahustaks kenasti maha ja magama saaks just heade mõtetega minna (sest “treenimata” inimene ärkab sama mõttega üles, millega ta magama läks… stiilis kell 00.00 läheb magama ja mõtleb, et õhh, nii vähe saab ju nüüd magada…. Hommikul kell 6.00 ärkab ja mõtleb, et no mida oligi arvata, ma sain ainult 6 h magada…

Ja õnneks on lõpupoole lausa soovitus, et “KUI ÜLDSE ikka ei taha vara ärgata”, siis ärka 6 minutit varem ja tee neid kuut asja vaid 1 minut, et ka parem, kui mittemidagi ja paneb ikka energia käima.

Pluss 12 kuu Jaapani väljakutse

Jaapani kirjanduse väljakutse.Hatsuhinode – see on uue aasta esimene päikesetõus, uus algus. Jaapanis usutakse, et uue aasta esimestele tegevustele tähelepanu pööramine ja nende väärtustamine loob aluse edukaks ja õnnerohkeks uueks aastaks. Nimelt ilmub aasta esimese päikesetõusuga õnnejumal Toshigami, kes õnnistab kõiki selle hetke tunnistajaid. Kuigi päikesetõusu võib vaadelda ükskõik kust, on eelistatuimaks kohaks kindlasti Fuji mägi.Tervitame Jaapanit uue alguse puhul ja loeme sisseelamiseks ühe vabalt valitud jaapani kirjaniku raamatu

#1. Jaanuar, vabalt valitud Jaapani kirjaniku raamat

Haruki Murakami „Norwegian Wood“

Harvil, 353 lk

#jaapanikirjandus

Jaapani kirjandus on minu jaoks absoluutselt null, kohe piinlik. Googeldasin siis ja siis oli piinlik vol 2, sest Haruki Murakami nime olen ikka ju näinud. Arvasin, et vist on luuletaja…

Seega Jaapani kirjanduse väljakutse on mulle vägagi vajalik! Natuke uurisin ja siis võtsin ikka selle kõige populaarsema raamatu. Lugesin e-raamatuna, kuigi seda oleks nii tahtnud kuskil diivanil mõnusalt nautida. Sest noh, kuigi esimene peatükk ajas segadusse, sest mitte midagi ei saanud aru (pluss veel asjaolu, et ma ei oska Jaapani nimede puhul aru saada, kas tegu on mehe või naisega), siis tuli vaikselt tegelasi ja tegevust ja armastust ja draamat ja enesetappe ja romantikat ja seksi ja suhteid ja lõpp oli kohe eriti wow… Midagi sellist küll ei oodanud, seega tahan võimalikult palju Murakami raamatuid veel väljakutse jooksul lugeda.

Tekst on muidugi väga tõsine ja täiskasvanulik, võibolla Jaapani 19-20 aastased räägivadki nii väljapeetult ja läbimõeldult. Või siis rääkisid paarkümmend aastat tagasi.

Raamatust saab ka teada, mida teevad sipelgad vihmase ilmaga ning milline on kõige parem kompliment?

*How much you love me? Enough to melt all the tigers in the world to butter

Veebruar Jaapani kirjanduse väljakutse – Setsubun!

Tiina Lahesoo kirjutab selgituseks nii:

Setsubun märgib Jaapani vanas kalendris kevade algust. Sellel päeval süüakse ehomaki sushit, mis toob head õnne siis, kui sa suudad selle sõnagi ütlemata ära süüa. Traditsiooniks on ka röstitud sojaubade koduuksest välja või kurjuse maski kandva inimese poole viskamine, ajades sedasi välja pahad vaimud ning kutsudes sisse õnne ja rõõmu. Kuna see on ka päev, mis seisab ülejäänud aastast eraldi, on saanud tavaks olla ja riietuda vastupidiselt tavalisele: noored riietuvad vanaks, naised meesteks ja vastupidi. Meie loeme sel puhul väljakutsesse teose Jaapanist, mille on kirjutanud autor, kes ei ole jaapanlane.

#2 Teos jaapanist, mille on kirjutanud autor, kes ei ole jaapanlane

Victoria Abbott Riccardi „Untangling my chopsticks. A culinary Sojourn in Kyoto“

Broadway Books, 230 lk

#jaapanikirjandus

Noor ameeriklanna, kelle vanaema tihti Kyotos käis ning põnevaid lugusid rääkis, otsustab minna „kaiseki“ tseremooniat õppima. See on siis teetseremoonia kombineeritud väga traditsioonilise kokkamisega, millel on väga pikk ajalugu ja mida õpitakse aastaid, kui mitte kauem. Lisaks veel palju retsepte ja kultuurilist infot, kuidas süüa sushit, kuidas kasutada söögipulkasid ning miks jaapanlased kangesti inglise keele õpetajaid otsivad.

Lisaks saab teada seda, miks kardetakse paarisarv numbreid; mis ladina tähestiku tähed jaapani keeles puuduvad ja neile peavalu valmistavad; kas ja kuidas istuda tundide kaupa põlvedel ning kas noorem põlvkond seda enam suudab; kuidas samuraid põlvili istusid ning mis oli nende trikk, et jalad ära ei sureks; kuidas kingitustega käituda; miks on peamised sushimeistrid just mehed; miks on wasabi lisamine soja kastmele sushi söömisel kui koka solvamine; millistest naistest Jaapani mehed unistavad ja fantaseerivad.

Kyoto linnast ma polnud ka kuulnud, nüüd kohe palju targem. Stitaat: Numerous arts also flourished in Kyoto, such as ikebana (formal flower arranging), Kabuki theater, and chanoyu, the Japanese term for the formal tea ceremony.

Which is what is so bewitching about Japan: things seem so easy until you try to understand them. An American acquaintance now living in Tokyo said that after his first week, he felt he could write a book about the country; a year later, only a magazine article; after fifteen years, only one sentence.

Kuna minu teadmised Jaapani köögist piirduvaid vaid sushi ja miso supi söömisega (ma isegi nimetan kõike sushiks, kuigi seal on erinevad nimetused, nigiri ja maki ja shashimi), siis õnneks toitude kirjeldamised mind eriti vesistama ei ajanud. Mulle meeldib süüa, aga söögitegemine mind absoluutselt ei huvita. Samas ma oleks nõus kõike proovima, millest ma just lugesin, isegi varblasepäid (mida autor oma peigmehega silmad kinni suutsid süüa).

Gurmaanidele on see raamat kindlasti palju huvitavam (ja tühja kõhuga keeruline lugeda). Ja kuigi siin grupist on läbi käinud teema, et Jaapan ei olegi selline viks ja viisakas maa, nagu me arvaks, siis lühiajaliselt tasub seal kindlasti käia. Leida enda jaoks see, mis huvitab ning imelist loodust nautida. Minul näiteks tekkis hoopiski huvi Jaapani vesivärvide ja maalimise vastu selle raamatu lugemise ajal 🙂 Oleks ju eriti lahe seda Jaapanis natuke õppida?

Märts #jaapanikirjandus
Jaapani kirjaniku raamat, mille peategelane on naine või tüdruk
Jaapani kirjanduses on seekord salasõnaks “hinamatsuri”.
Tiina Lahesoo kirjutas meile pikemalt, millega tegu:
Hinamatsuri on püha, mida seostatakse tüdrukute ja nukkudega. Selle puhul seavad emad oma tütardega üles mitmeastmelise punase riidega ületõmmatud poodiumi, millele asetatakse rikkalikult kaunistatud nukud. Need nukud kujutavad endast Heiani ajastu õukonda ning sümboliseerivad jaapanlaste lootusi ja unistusi. Kui vanasti said lapsed nende nukkudega ka mängida, siis tänapäeval on need rohkem lihtsalt vaatamiseks. See väljapanek ei püsi kaua – nukud pakitakse kokku päev pärast püha, sest usutakse, et mida kauem need väljas on, seda hiljem saavad pere tütarlapsed mehele.
Märts #jaapanikirjandus
Jaapani kirjaniku raamat, mille peategelane on naine või tüdruk
Haruki Murakami “After dark”
Harvill Secker London, 210 lk

Tahan selle väljakutsega võimalikult palju Murakami raamatuid teemadesse sobitada ja otsisin oikka pikalt raamatute kokkuvõtteid, et leida selline, kus peategelaseks oleks naine. Ma ole päris kindel, kas selleski on, sest tegelasi on mitu ja peategelane Mari saab üsna vähe “kõneaega”. Samas ta on esimene tegelane, kellest jutt algab. Nii et ju ta siis ikka peategelane oli, kannul poisist tromboonimängija. Siis veel näiteks “love hotelli”Alphaville omanik. Ja hiina prostituut. Ja Mari õde Eri, kes ei tee vahet tromboonil ega rösteril, samas võib kaugelt öelda, kas tegu on Prada või Gucci tootega. Selle kohta eluline tarkus, et “Everybody’s got their own battlefields”
Esimene peatükk oli mõnus, hakkasin kohe suure vaimustusega lugema, sest oli hoopis teistmoodi kui mu esimene Murakami kogemus “Norwegian Wood”. Siis tuli ekraanitagune maailm ja mul oli, et oot, misasja? Siis ikka jätkusid lood uute tegelastega. Ja jälle kõrvalepõik ekraanimaailma? Appike, ma ei saanud midagi aru, mis värk sellega oli. Ei saanud kuni lõpuni aru.
Aga lugu oli hea ja ladus. Kui nüüd keegi mulle selle ekraanimaailma teema ka ära seletaks, siis ma saaks kohe kõigest aru. Ma ei tea, kas see oli nüüd tüüpiline Murakami või mitte, aga mulle meeldis. Ja nii lahe oli, et märtsi teema postitati juba veebruari viimase päeva õhtul, et sain juba otsima hakata, mis siis selle kuu teemasse lugeda.
Lõppu hea mõtlemisaine vallalistele, et ärge muretsege, kõik on hästi:
“Some day you’ll find the right person, Mari, and you’ll learn to have a lot more confidence in yourself. That’s what I think. So don’t settle for anything less. In this world, there are things you can only do alone, and things you can only do with somebody else. It’s important to combine the two in just the right amount.”
“My sister wouldn’t know the difference between a trombone and a toaster. She could tell the difference between a Gucci and a Prada at a glance, though, I’m pretty sure.”
“Everybody’s got their own battlefields,” he says with a smile.

#aprill

Tere tulemast aprillikuusse, kulla lugejad!

Jaapani kirjanduse väljakutse – Showa päev!

Tiina Lahesoo kirjutab selgituseks nii:

Showa päev on pühendatud keiser Hirohitole, kelle 63-aastase valitsusaja sisse jäid nii Teine maailmasõda kui ka Teine Hiina-Jaapani sõda. See on püha, mille eesmärgiks pole mineviku tähistamine, vaid selle mäletamine ja sellele mõtlemine. Niisiis tutvumegi aprillis sellega ja loeme Jaapani ajaloost.

NB! Raamatu autor ei pea olema jaapanlane!

Aprill #jaapanikirjandus

Iris Chang “The rape of Nanking”

Basic Books, 348 lk

Googeldasin raamatuid Jaapani ajaloost. Silma hakkas Ameerika – Hiina taustaga naisautori raamat väga karmi pealkirjaga, tapatalgutest 1937-1938 aastal Nankingi linnas. Raamat, mille lühikokkuvõtte esmalt läbi lugesin, on nii õõvastav, et otsustasin: seda raamatut saab vaid päeval lugeda, see ei ole õhtuseks kiirelt lugemiseks enne und

“…Nanking should be remembered not only for the number of people slaughtered but for the cruel manner in which many met their deaths. Chinese men were used for bayonet practice and in decapitation contests. An estimated 20,000 – 80,000 Chinese women were raped. Many soldiers went beyond rape to disembowel women, slice off their breasts, and nail them alive to walls. Fathers were forced to rape their daughters, and sons their mothers, as other family members watched. Not only did live burials, castration, the carving of organs, and the roasting of people become routine, but more diabolical tortures were practiced, such as hanging people by their tongues on iron hooks or burying people to their waists and watching them get torn apart by German shepherds. So sickening was the spectacle that even Nazis in the city were horrified, one proclaiming the massacre to be the work of bestial machinery.”

Miks ma selle raamatu võtsin? Sõjakuriteod on alati julmad, aga tundub, et selles on jaapanlased kõiki ületanud. Miks? Teooriaid on raamatus mitmeid. Ja kuna minu arusaam Teisest Maailmasõjast ja Jaapani rollist selles piirdus ka vaid Pearl Harbouri ja Hiroshimaga (ajalugu ei olnud minu lemmik, kuigi sai neid lahinguid ja läänerinde muutuseid õpitud, siis midagi tõesti meelde ei jäänud ja riigieksamiks tuli põhjalikumalt teada teemat “maailm kahe maailmasõja vahel”, siis oli aeg end milleski suuremas harida. Siiamaani oli mul alati Pearl Harbouri filmi vaadates tunne, et mis teema nende jaapanlastega siis oli? Et miks nad lampi Ameerikat pommitama hakkasid? Miks üks väike riik niimoodi teeb? Lootsid USA-st jagu saada?).

Raamatu autor oli andekas, ülimalt töökas, ent vaimselt mitte kõige stabiilsem Iris Chang, kes kahjuks oma elu enesetapuga lõpetas. Raamatus on ka tema abikaasa järelsõna, et oma naist paremini kaitsta ja selgitada enesetapu tagamaid. Nimelt arvatakse, et selliste teemade uurimine ei mõjunud Iris Changile kõige paremini, aga abikaasa ise selle müüdi küll kummutab. Lihtsalt palju erinevaid tahke elust (varasemad raseduse katkemised, autistlik laps, bipolaarsus, Jaapani meedia rünnakud, paranoia, et Bushi valitsus teda jälitab jne) mis kokku oli ühele andekale kirjanikule liiga palju

Mai Jaapani kirjanduse väljakutse – Shimai toshi – sõpruslinnad!

Tiina Lahesoo kirjutab selgituseks nii:

Jaapani Saku ja Eesti Saku on sõbrad olnud juba mitu aastat. Aga kaks Sakut pole sugugi ainsad sõbrad Eesti ja Jaapani vahel – see aasta said sõpradeks ka Kaga linn Jaapanis ja Eesti Haapsalu. Vanade ja uute sõprade auks loeme maikuus jaapani autorite raamatuid sõprusest!

Mai #jaapanikirjandus

Haruki Murakami “Colorless Tsukuru Tazaki and His Years of Pilgrimage”

Alfred A. Knopf, 304 lk

Ma nii ootan alati kuu algust, sest siis tuleb ju uus teema ja saab omale uut raamatut otsida. Googeldasin “Murakami raamat sõprus” ja tuligi see pika ja kummalise pealkirjaga raamat. Pealkirja point hakkab õnneks vaikselt selguma, kuigi teisele poolele sain ma pihta alles siis, kui üle poole raamatut oli loetud. Ja miks jälle Murakami? Ma nimelt tahan võimalikult palju Murakami raamatuid väljakutsesse mahutada.

Algus oli pisut igav, et “oioi, vaene poiss Tsukuru, keda tema 4 parimat sõpra järsku seltskonnast välja lükkasid. Poiss sureb hingeliselt, loodab täitsa ära surra… Noh, mulle on ka sõbrad väga olulised ja on ka neid, kes ongi samamoodi teinud, päevapealt suhtlemise ära jätnud ja teada ka ei saa, miks siis… Kõnedele ei vastata jne. Aga ühelt hetkel mõtled, et no mis ma ikka teha siis saan, vägisi ju sõbraks tagasi ei trügi… Kuigi jah, 4 sõpra kaotada on palju hullem.

Teine peatükk oli ka kuidagi enam vähem ja siis hakkas minema, juba kogetud Murakami oma tuntud headuses. Et tõepoolest, mis siis juhtus? Mis neil sõpradel hakkas? Tõlkija on ka ilmselgelt väga tasemel, kohe nii tasemel, et kaalun endale selle raamatu soetamist ka, et vahel neid suurepäraseid lauseid lihtsalt üle lugeda ja ise õppida, kuidas paremini kirjutada.

Lõpuks oli veel vaid 20 lk lugeda ja hakkasin mõtlema, et oot, üks tegelane, temast peaks ju ka ikkagi miskit kuulda olema… Ja Murakamile tüüpiliselt ootasin kas väga sürri või väga kurba lõppu. Kumb siis on? Peate ise lugema. Aga mina küll väga kiidan!

Mõnusalt on ka Tokyo huvitavaid fakte sisse toodud, et õpib ka natuke jälle. Ja kuidagi on ka Muumid ja Marimekko ära mainitud 🙂 Saame teada, mida tähendab Lexus (vastus: mitte midagi) ja mida kardavad jaapanlased kõige rohkem oma igapäevasel tunde kestval tööle sõitmisel metrooga (vastus: seda, et kiirustades tuleb king jalast ära ja seda siis enam tagasi ei saa, sest näiteks Shinjuku raudteejaamast kõnnib kiirustades läbi päeva jooksul lausa 3,4 miljonit inimest).

Ning parim mõttetera on kindlasti: Vacations and friends are the two best things in life.

Kiire vesivärvide (Jaapani toode, täitsa sellepärast ostetud) pilt on inspireeritud Jaapani kultuurist, see väljakutse on minus lisaks tekitanud huvi just Jaapani stiilis kunsti vastu.

***

“Ideas are like beards. Men don’t have them until they grow up. Somebody said that, but I can’t remember who.”

***

“The cook hates the waiter, and they both hate the customer,” Haida said. “A line from the Arnold Wesker play The Kitchen. People whose freedom is taken away always end up hating somebody. Right? I know I don’t want to live like that.”

***

“I just happened to recall it,” Tsukuru said. “One last question: What in the world does the word ‘Lexus’ mean?” Ao laughed. “People ask that a lot. Actually, it doesn’t mean anything. It’s a made-up word. An ad agency in New York came up with it at Toyota’s request. It sounds high class, expressive, and has a nice ring to it. What a strange world we live in. Some people plug away at building railroad stations, while others make tons of money cooking up sophisticated-sounding words.”

***

The topic turned to lost property, more specifically to the huge amount of lost-and-found items left behind on trains and in stations, and the unusual, strange items among them—the ashes of cremated people, wigs, prosthetic legs, the manuscript of a novel (the stationmaster read a little bit of it and found it dull), a neatly wrapped, bloodstained shirt in a box, a live pit viper, forty color photos of women’s vaginas, a large wooden gong, the kind Buddhist priests strike as they chant sutras …

In fiction, Hannibal Lecter of The Silence of the Lambs had six fingers. It’s not all that unusual, and genetically it’s a dominant trait.

***

“What’s there in Finland?” his boss asked. “Sibelius, Aki Kaurismäki films, Marimekko, Nokia, Moomin.” Tsukuru listed all the names of famous Finnish things that he could think of.

***

“If that’s what you want, fine,” Sara said, “but since you’re traveling all that way, how about seeing some other places while you’re there? Tallinn and Saint Petersburg are just around the corner.”

***

 A Finnish girl named Olga works there and I’m sure she can help you.

***

Once he finished packing, he took out Liszt’s Years of Pilgrimage for the first time in ages.  Lk 162 alles

***

“No, I came here on vacation to visit a friend.” “That’s good,” the driver said. “Vacations and friends are the two best things in life.

***

“It sounds kind of complicated.” “Maybe too complicated for me to explain in English.” Olga laughed. “Some things in life are too complicated to explain in any language.”

***

“I’m scared, Eri. If I do something wrong, or say something wrong, I’m scared it will wreck everything and our relationship will vanish forever.” Eri slowly shook her head. “It’s no different from building stations. If something is important enough, a little mistake isn’t going to ruin it all, or make it vanish. It might not be perfect, but the first step is actually building the station. Right? Otherwise trains won’t stop there. And you can’t meet the person who means so much to you. If you find some defect, you can adjust it later, as needed. First things first. Build the station. A special station just for her. The kind of station where trains want to stop, even if they have no reason to do so. Imagine that kind of station, and give it actual color and shape. Write your name on the foundation with a nail, and breathe life into it. I know you have the power to do that. Don’t forget—you’re the one who swam across the freezing sea at night.”

***

In the early 1990s, before Japan’s bubble economy burst, a leading newspaper in the U.S. published a large photo taken on a winter’s morning of rush-hour commuters in Shinjuku Station (or possibly Tokyo Station—the same applies to both) heading down the stairs. As if by agreement, all the commuters were gazing downward, their expressions strained and unhappy, looking more like lifeless fish packed in a can than people. The article said, “Japan may be affluent, but most Japanese look like this, heads downcast and unhappy-looking.” The photo became famous. Tsukuru had no idea if most Japanese were, as the article claimed, unhappy. But the real reason that most passengers descending the stairs at Shinjuku Station during their packed morning commute were looking down was less that they were unhappy than that they were concerned about their footing. Don’t slip on the stairs, don’t lose a shoe—these are the major issues on the minds of the commuters in the mammoth station during rush hour. There was no explanation of this, no context for the photograph. Certainly it was hard to view this mass of people, clad in dark overcoats, their heads down, as happy. And of course it’s logical to see a country where people can’t commute in the morning without fear of losing their shoes as an unhappy society.

***

Shinjuku Station is enormous. Every day nearly 3.5 million people pass through it, so many that the Guinness Book of World Records officially lists JR Shinjuku Station as the station with the “Most Passengers in the World.” A number of railroad lines cross there, the main ones being the Chuo line, Sobu line, Yamanote line, Saikyo line, Shonan–Shinjuku line, and the Narita Express. ***

Tsukuru wondered how much time people spend simply commuting to work every day. Say the average commute was between an hour and an hour and a half. That sounded about right. If your typical office worker, working in Tokyo, married with a child or two, wanted to own his own house, the only choice was to live in the suburbs and spend that much time getting to work and back. So two to three hours out of every twenty-four would be spent simply in the act of commuting. If you were lucky, you might be able to read the newspaper or a paperback in the train. Maybe you could listen to your iPod, to a Haydn symphony or a conversational Spanish lesson. Some people might even close their eyes, lost in deep metaphysical speculation. Still, it would be hard to call these two or three hours rewarding, quality time. How much of one’s life was snatched away to simply vanish as a result of this (most likely) pointless movement from point A to point B? And how much did this effort exhaust people, and wear them down?


Pluss: kodus olevad 27 lugemata raamatut, kõik lugeda!!!




Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *