Life as an inspiration

Lugemisväljakutse 2021

1.Raamat, mis ilmus 2020. aastal.

“Minu elu kutse. Avasta oma tõeline kirg ja rakenda tegelik potentsiaal”.

Roland Tokko ja Harald Lepisk.

Edu akadeemia, 207 lk

Arvasin, et eelmine aasta soetatud uued raamatud on kõik loetud, aga siis selgus, et üks oli siiski poolik. Kohe kiirelt lugema ja kenasti väljakutsesse sobib. Mul on nüüd umbes 30 raamatut, mis tuleks enne uute ostmist ära lugeda ja võimalusel ka LV teemadesse sobitada.

Roland Tokko on juba tuttav tegelane, tema „12 asja…“ sai vist 2 aastat tagasi loetud ja ka „Better You“ koolitusel käidud. Harald Lepisk oli uus nimi minu jaoks. Kahepeale on siis kokku kirjutatud raamat neile, kes veel ei ole kindlad, mida nad teha tahavad, kui suureks kasvavad. Edu akadeemia tegi ka uuringu ning sellest selgus, et 70% inimesi soovis, et juba koolis oleks tähelepanu pööratud nende andele ning selle kasutamisele. Nii on koostatud raamat, kus siis erinevad ülesanded ja küsimused aitavad kindlaks teha, milles sa hea oled ja miks sa seda kasutama peaks. Raisatud anne ei ole vaid sinu kaotus, see on ka teiste inimeste kaotus.

Raamat sai jälle hunniku post it kleepse täis, et neid siis uuesti üle lugeda ja omale kirja panna. Ise arvav, et olen oma ande ja kire leidnud: kirjutamine, coaching ja kunst-käsitöö, aga no neid tegevusi tuleb pidevalt ka teha ja arendada, muidu pole midagi kasu. Ja kunagi ei tea ju, mis huvid hiljem üles kerkivad. Tuleb vaid tähelepanelik olla, et võimalusi ära tunda ja neid ka kasutada.

2.Läti, Leedu või Soome autori raamat

3.Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

4.Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi järgi

5.Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

6 .Raamat, mille autorilt oled eelnevalt lugenud enam kui 5 teost

Cecelia Ahern „How to Fall in Love“

Harper Collins, 432 lk

E-raamatuna ammukuskil kaustas ootamas ja sobis kenasti teemasse. Cecelia Ahern (endise Iiri peaministri Bertie Ahern´i tütar) on tuntud oma „P.S. I love you“ raamatuga (minust noorem kirjanik, vähe ma pole kade, ah?), ent tal on mitmeid teisi romantilisi raamatuid, mis sama head on. Mulle meeldib, et Ahern ei kasuta tüüpilist „ta pani selga rohelise pluusi ja sobitas juurde rohelise seeliku, lisaks veel triibulised sokid ja valged tennised“ stiili, nagu paljud Iirimaa ja UK naiskirjanikud teevad. Ahern on fantastiline, tema lood on liigutavad ja südamlikud. Isegi kui kirjeldamisel on valusad teemad. Ja tihti on tegevuskohaks Dublin, kus ma ise 1,5 aastat elasin, nii et osad tänavad ja pargid on tuttavad ning nii mõnus on lugeda, isegi kui tegu on väljamõeldud looga. Ükski tema raamat pole kunagi pettumus olnud, ei ole ka seegi.

Raamat algab meeldetuletusega mehest nimega Roy Cleveland Sullivan, keda tabas välk 7 korda (kes on näinud filmi Benjamin Buttonist, see teab). Mees elas need kõik üle, ent lõpetas oma elu murtud südame ning enesetapuga. Peategelane Christine tunneb, et tal on samasugune ebaõnn. Ta on just püüdnud päästa üht meest, kes endale kuuli pähe tahab kihutada. Paar päeva hiljem avastab ta, et järgmine võõras mees tahab Dublinis Ha Penny sillalt alla hüpata. Kuidas päästa inimene, kes ei taha elada? Kas seda saab teha 2 nädalaga?

Lisaks armas mõte raamatust, et värvid mida me kanname, mõjutavad meie tuju. Tsitaat: our skin and soul took energy from every colors we wore. Our bodies craved color the same way they needes sun“. Ma ei tea, mina kannan väga hea meelega kogu aeg roosat 🙂

7.Anna autorile esimene võimalus (Oled kirjanikust palju kuulnud, teda soovitatakse, kiidetakse, aga Sina ei ole ühtegi tema raamatut lugenud, Sul on tõrge jne)(

Terry Pratchett „The Colour of Magic“

Harper Collins, 228 lk

Ilmselt olen ma siin grupis üks väheseid, kes pole Pratchettit varem lugenud… ja see raamat oli ka ainus, mida ma temalt ilmselt loen. Kui just kuhugi üksikusse kohta ei satu ja ainus, mis lugeda on, on Kettamaailma raamatud. No pole selline fantaasia lihtsalt minu jaoks. Selleks on omad fännid, väga palju fänne…

Mu esimene ämm on suur fänn ja tema jutust mäletan, et „kui Kettamaailma lugusid loed, siis sa ei astu kunagi samamoodi vaibale…“ Nii arvasin, et tegu siis mikromaailmaga äkki (vaadates Pratchetti raamatuid, võibolla „The Carpet People“ räägib siis vaibast? Igatahes ma kohe täitsa googledasin stiilis „Millisest raamatust alustada?“, sest neid on ju ilmatu hunnik. Väidetavalt pidi „The Colour of Magic“ siis olema see, mis on kõige parem võhikule alustamiseks. Minule oli see ka ikka väga suur katsumus ja tõesti tahtejõuga lugesin selle raamatu läbi, vähemalt pool sellest. Korra lugesin sama lehte 2 korda järjest ja alles viimase lause juures sain aru, et oot, ma juba lugesin seda. Nii palju sellist arusaamatut teksti oli. Lõpuks nagu hakkas asi veidi edenema, aga alguses oli ikka kõik jube imelik ja sassis. Ei tea, kas eesti keeles oleks kergem olnud? Sest ma ei saanud kohe mitte midagi aru ega osanud üldse oma peas midagi ette kujutada. Läks tükk aega, enne kui aru sain, kumb siis Twoflower on ja kumb Rincewind on. Vahepeal ajasin need tegelased ka omavahel sassi. Mis siis veel muudest asjadest ja juhtumitest rääkida…

Loomulikult on Pratchett fantastiline kirjanik, et kõike seda välja on mõelnud ja nii lahedalt kirja pannud. Huumorit on mõnusalt. Lihtsalt mina ei ole sihtgrupp.

Läbipaistvad draakonid. Miks number 8 nii eriline on. Lahe nimi Liessa Dragonlady.

Meeldejäävamad kohad raamatust:

IF I HAD A PENNY for every time someone asked me where I got the idea of the Discworld, I’d have—hang on a moment—£4.67.

***

There were two gods, however, who were really terrifying. The rest of the gods were usually only sort of large-scale humans, fond of wine and war and whoring. But Fate and the Lady were chilling.

***

Once, while a student of practical magic at Unseen University, and for a bet, he’d slipped into the little room off the main library—the room with walls covered in protective lead pentagrams, the room no one was allowed to occupy for more than

four minutes and thirty-two seconds, which was a figuure arrived at after two hundred years of cautious experimentation…

            ***

Magic never dies. It merely fades away.

***

Gold was, he remembered, said to be formed from the crystallized light of stars.

8.Raamat Iirimaa autorilt

9.Raamat võrratute illustratsioonidega

Ernest Hemingway „The old man and the sea“

Scribner Classics, 92 lk

Raamat, mida hakkasin lugema teema „kultuslik teos, mis lugemata“ alla lugema, sest millegipärast oli mul see raamat Hemingwaylt endiselt lugemata. Koolis kindlasti seda ei loetud, ma olin kohustusliku kirjanduse osas väga tubli. „Kellele lüüakse hingekella“ lugesin ise niisama, kui olin vist keskkooli lõpetanud. Ja „Hüvasti relvad“ ning „Ja päike tõuseb.“ Nagu Liz Gilbert on öelnud, „meil kõigil on oma Hemingway periood olnud!“ Nüüd mõtlen, et „Kellele lüüakse hingekella“ võiks uuesti inglise keeles lugeda.

Aga kui neid illustratsioone nägin, siis leidsin, et see peab ikka siia teemasse kirja saama. Ja veel milline tekst? Nii lihtne lugeda, ometi nii sisukas ja tõsine. Ja liigutav. Ja õpetav. Ja nii südamlik. Hemingway ikka kohe oskas. Ja kuigi tegu on päriselt juhtunud looga, siis eks ühtteist ole külajuttudes muutunud või kirjanik juurde luuletanud. Aga see ei loe. Loeb just see, kuidas kõik kirja on pandud. Vana mees mitu päeva merel üüratu kalaga. Vana mees oma mõtetega. Austus ja armastus looduse vastu. Ja iseendaga rääkimine (mu oma mees räägib kogu aeg omaette, mul on alati nii imelik tunne, kui inimesed omaette räägivad…)

Tsitaate:

But I try not to borrow. First you borrow. Then you beg.”

***

“You’re my alarm clock,” the boy said.

“Age is my alarm clock,” the old man said. “Why do old men wake so early?

Is it to have one longer day?”

            ***

Most people are heartless about turtles because a turtle’s heart will beat for hours after he has been cut up and butchered.

***

He did not remember when he had first started to talk aloud when he was by himself.“If the others heard me talking out loud they would think that I am crazy,” he said aloud. “But since I am not crazy, I do not care. And the rich have radios to talk to them in their boats and to bring them the baseball.”

10.Raamat, mille pealkirjas mainitakse jooki või joomist

11.Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda

12.Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast

LV 2019: 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist (N: võõras luges bussis. Kirjuta muljetes ka, kes kus luges!)

Hiro Arikawa: The Travelling Cat Chronicles

Transworld Publishers Ltd, 256 lk

Raamat, mida vist kõik on juba lugenud, aga minul läks kogu aeg meelest. Nägin üht naist paar aastat tagasi lennukis seda lugemas (mäletate veel neid aegu, kui sai lennukiga lennata? Ma ikka alati püüan vaadata ja omal kas kirja panna või siis pilti teha, et mida keegi lennukis või rongis loeb). Panin omal nimekirja, vahel kui LV grupis nägin, siis tegin omale telefoniga screen shoti, et kui raamatupoes näen, siis ostan. Aga pealkiri läks kogu aeg meelest, paar korda isegi googeldasin, et „mingi kassi raamat oli…“ aga ei leidnud. Ja lõpuks siis nüüd, kui olen enda jaoks avastanud fantastilise Jaapani kirjanduse maailma, sai siis ka kohe loetud.

Ütlen ka kohe, et see raamat on vist esimene, mida lugedes ma P-E-A-A-E-G-U nutsin. Seda raamatute puhul ei juhtu, ükskõik kui kurvad nad ka poleks. Aga see raamat liigutas väga. Ja ma pole isegi „kassi inimene“! Ma olen ikka 100% „koera inimene“.

Veel meeldis mulle, et siin raamatus loomad olid kõik kenasti „normaalsed“, ma ei kannata kohe üldse, kui nende lahedate loomavideote puhul on koerad alati nagu totud rääkima pandud, stiilis „wat doping? Me halp!“ Nagu misasja, koerad on sama targad, kui kassid, isegi targemad! (meie kodus tüüpiline vaidlus, sest mina olen koerafänn ja mees kasside austaja ja tema ütleb, et kassid on targemad. Pähh!). Et miks koerad alati räägivad niimoodi, aga kasside „mõtte mullid“ on alati väga peenelt ja väljapeetult kirja pandud. Siin raamatus on igatahes kõik võrdsed!

Ma ei teagi, mis ma sellest raamatust ootasin. No esiteks olin tükk aega segaduses, et kas siis kass ei olegi musta värvi, nagu kaanel? Ja algul läksid poiste nimed sassi kogu aeg, veerand raamatut oli mul tunne, et kassi sai hoopiski teine poiss omale. Sai selgeks, milline on Tokyo ja Sapporo talv (no Sapporo ju teadatuntud taliolümpia linn). Ja see, kuidas absoluutselt kassivõõras inimene käitus, see oli nii täpselt ja elutruult kirja pandud. Mul omal on samasugune sõps, et kui külas on ja meie üliarg kass välja ilmub ja „mjäu“ teeb, on sõps kohe hirmul, et issand, mis nüüd saab, miks see kass nii KOLEDASTI kräunub? Kas ta tuleb nüüd kallale vä?

Igatahes hästi hea üllatus oli see raamat. Kurb ka, loomulikult. Kurva asja nuputasin juba üsna algul ära, aga see ei seganud raamatu nautimist.

13.Tuntud muinasjutu uusversioon

14.Raamat Jaapani või Hiina autoril

Tema Pühadus Dalai-Laama „Virgumine“

Tänapäev, 310 lk

Teema, kus ma natuke tegin sobi, et saaks oma riiulist raamatuid väljakutsesse sobitada. Mina isiklikult ei arva, et Tiibet asub Hiinas. Hiinlased ise aga nii arvavad (seda kogesin juba 2011 aastal, kui ise Pekingis käisin ja kohalike noortega jutustasin. Nemad soovitasid mul Tiibeti ka minna, mina vastasin, et ei saa, mul pole viisat. Nemad imestasid, et kuidas nii, sul ju on Hiina viisa, sellega saab ka Tiibeti, sest see on ju ka Hiina). Ka Google ütleb, et Tema Pühadus Dalai-Laama sünnikoht on: Taktser, Hiina. Nii et poliitiliselt on kõik korrektne ja teema läheb kirja.

Raamat ise on mul kodus küll vist pea 10 aastat. Kingitus. Sest 2011 olin ma ka ise üks nendest õnnelikest, kes said Raekoja platsil Tema Pühaduse Dalai-Laama kõnet kuulata. Ja kuigi ma olen üsna kõhklev ja kahtlev igasuguste usundite osas, siis budism oleks ainus, mida ma võibolla ka tõsiselt kaaluks. Kuigi jah, nüüd seda raamatut lugedes tean, et ka seegi usund jääb minust üsna kaugele. Aga häid nõuandeid on sellel usundil ikkagi.

Raamatut olin juba kord alustanud, napilt poole peale jõudnud, aga siis sai vist huvi otsa. Ja paaris kohas olin post it´id lehele kleepinud ja nüüd ei saanud ma üldse aru, mis koht mulle seal huvitav tundus. Ka olen ma nüüdseks enda jaoks selgeks teinud asja, et karmat ei olegi olemas (selle kohta oli väga hea selgitus raamatus „Nõid annab nõu“), samas on see budismi üks peamisi edasiviivaid jõude. Ole selles elus nii hea, kui saad, siis ei sünni sa järgmises elus looma või koletisena. Lihtne.

11 kohta märkisin ma endale sellest raamatust siiski ära, et need kuhugi tähtsasse märkmikku kirja panna. Koheselt tulevad meelde aga 2 õpetust:

Esiteks, vananemine ei juhtu üle öö, muidu oleks see ikka tõeliselt talumatu.

Teiseks, loomad ei hinda meie välist ilu, nemad tunnetavad ikka sisemist ilu ja headust (väga tark mõte, kas pole).

Ja kolmandaks nali raamatust. Elanud kord Tiibetis laama, kes õpetades rääkis sellest, kui haruldane on inimesena sündida. Tema kuulajaskonnas oli ka üks hiinlane, kes pöördus enda kõrvalistuja poole ning kommenteeris: „Ta pole vist kunagi Hiinas käinud!“

15.Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.

Margaret Atwood „Negotiating with the Dead. A writer on writing“

Virago, 198 lk

Soovitajaks Kaia Metsaalt. Kuna tegu on loengutega Cambridge’i ülikooli tudengitele, kus ta räägib kirjutamisest ja kirjanik olemisest, siis on raske öelda, kas nõustun tutvustusega või mitte. Sest tegu on ju loengumaterjaliga. Nõustun muidugi sellega, et neid loenguid oleks palju lahedam ise kuulda, absoluutselt. Ja nii lahe, et seda raamatut siin tutvustati: poleks ma just „The Handmaid´s Tale“ ja „The Testaments“ lugenud, oleks ilmselt ka see raamat märkamata jäänud. Nüüd aga olen Atwoodi uus ja andunud fänn!Parimad tsitaadid olid:***„Poems don’t belong to those who write them,“ says the lowly poem-filching postman to the poet Pablo Neruda in the film Il Postino. „They belong to those who need them.“ And so it is.***Wanting to meet an author because you like his work is like wanting to meet a duck because you like pâté.***Ning nali:The Devil comes to the writer and says, ‘I will make you the best writer of your generation. Never mind generation – of this century. No – this millennium! Not only the best, but the most famous, and also the richest; in addition to that, you will be very influential and your glory will endure for ever. All you have to do is sell me your grandmother, your mother, your wife, your kids, your dog and your soul.”Sure,’ says the writer, ‘Absolutely – give me the pen, where do I sign?’Then he hesitates. ‘Just a minute,’ he says. ‘What’s the catch?’***Lugesin e-raamatuna, aga mul on tunne, et kui on võimalik see raamat ka päriselt omale soetada, siis ilmselt teen seda (mul ikka ka väike Konmari meetod käsil, et hoian alles raamatud, mis rõõmu toovad või mida korduvalt üle loen (see mu enda reegel)). Tundub selline, mida aegajalt kirjanikuna on vaja uuesti üle sirvida ja endal meelde tuletada, miks mina ikkagi kirjutan.

16.Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

17.Kultuslik teos, mida sa pole mingil põhjusel veel lugenud

18.Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega

19.Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

20.Raamat, mille autori perekonnanimi võiks olla ka eesnimi

21.Raamat, mille pealkirja vaadates ei saa aru, mis keeles see raamat on

22.Üks „vanaemaraamat” – raamat, kus keskne tegelane on vanaema

23.Eesti pagulaskirjaniku teos, mis on paguluses kirjutud ja avaldatud

24.Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr.1

25.Raamat kirjanikult, kelle nimeline tänav on Sinu kodulinnas

26.Raamat, mida soovitab lugeda meesterahvas Lugemise väljakutse grupis

27.Raamat, milles on tegelaseks maaler, kunstnik, sisekujundaja

28.Utoopia või düstoopia

Margaret Atwood „The Handmaid´s tale“

Houghton Mifflin Harcourt, 276 lk

Raamat, mis siin grupis küll tutvustamist ei vaja. Omast arust olen suur lugeja, aga enamasti tundub, et elan küll kuskil kivi all. Nii on see raamat jällegi täiesti tähelepanuta jäänud. Pidevalt ju siin grupis seda loetakse, mu mehevenna pruut räägib kogu aeg, et vaatab seda seriaali, aga minul ikka ei mingit huvi. Kui keegi jälle seda siis düstoopia teemaga seostas, mõtlesin siis, et hea küll, loen siis ära, seda teemat on mul üsna raske täita, sest pole eriline utoopia-düstoopia fänn ja sellist raamatut naljalt minu lugemisnimekirja ei satu.

Hakkasin siis lugema ja ei jõua end ära kiruda, kuidas üks inimene ei või siis kohe vaadata ja lugeda seda, mida kõik loevad ja soovitavad! Siit selle aasta lubadus endale: kui ikka 5+ inimest mingit raamatut loevad ja kiidavad, siis vaata, äkki saad ka loetud. Et siis tead, millest jutt käib.

Algul oli pisut keeruline lugeda, autoril on üsna huvitav stiil, jutumärke näiteks dialoogides praktiliselt pole ja vahepeal ei saa arugi, et uus lõik on hoopis teistest ajast või teisest teemast. Pärast harjusin ära ja isegi hakkas meeldima, et tahaks ise ka samamoodi kirjutada.

Meeldejäävamad tsitaadid:

In Hope. Why did they put that above a dead person? Was it the corpse

hoping, or those still alive?

***

For the ones who come after you, it will be easier. They will accept their duties with willing hearts.

She did not say: Because they will have no memories, of any other way.

            She said: Because they won’t want things they can’t have.

***

Poole raamatu pealt oli kange tahtmine seriaali ka vaadata, see sisevõitlus oli juba pikka aega. Siis vaatasin, et Videoland pakub 2 nädalat tasuta vaatamisperioodi, seega selle ajaga peab kõik saadavalolevad osad ära vaatama. Vaatasin 2 episoodi kohe poole lugemise pealt ikka ära. Noh, et oleks kergem tegelasi ette kujutada või nii. Seriaalis on nad küll kõik palju ilusamad ja seksikamad, kui raamatus kirjeldatud (selgub, et Ralph Fiennes´l on kena ja kuulus vend isegi?). Ja siis lugesin kohe terve päeva jutti, et teada saada, kuidas raamat lõppeb. Sest seriaali 2 osa katsid suurema osa raamatusündmustest juba ära.

Ja kui siis lõpuks vaatasin netist, et mis autori kohta kirjas on: tuttav pilt, jällegi pole varem nagu nägu ja nime kokku pannud. Piinlik vol 2 absoluutselt. Nüüd luban endale, et loen mitu Atwoodi raamatut veel, et oma piinlikku olukorda veidigi leevendada. “The Testaments“ on juba nimekirjas.

29.100 sünnist/100 aastat surmast – raamat Jack Londonilt

30.Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema

31.Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

Kyle Gray „Angels. How to See, Hear and Feel Your Angels“

Hay House, 190 lk

Raamat riiulis pea 5 aastat, 2 korda olen alustanud lugemist ka, aga ikka pole eriti edenenud. Inglite vastu huvi on, aga see raamat ei olnud kohe nii huvitav. Pealegi oli mul tunne või millegipärast meeles, et autor on naisterahvas. Hakkasin veel googeldama, et kes ja kus ja mis ja siis lugesin, et „UK noorim meedium“. No oleks hoolikalt autori nime lugenud, siis oleks aru saanud, aga millegipärast lugesin alati, et Kylie… No jah J

Eelmine aasta lugesin mitu Lorna Byrne ingliraamatut, seega mitmed asjad olid juba tuttavad. Huvitav oli see, et Kyle sõnul peaingel Gabriel näeb välja nagu laulja Adele (ilmselt see pisut pontsakam versioon siis, sest raamat on kirjutatud 2015) ja pealegi on Adele poja nimi Angelo. Kokkusattumus?

Palju mediteerimise harjutusi ja palveid, kuidas siis inglitega suhelda ja neid näha ja tunnetada. Noore mehe kirjutatud raamat on kohe hoopis teistmoodi, mõnusama sõnakasutusega ja kuidagi reaalsem. Muidu need ingliraamatud on alati hästi mahedad ja harmoonilised.

32.Raamat Ladina-Ameerika autoril(

Rómulo Gallegos „Doña Bárbara“

The University of Chicago Press, 2012, 450 lk

Romulo Gallegos (1884-1969) oli esimene demokraatlikult valitud Venetsueela president (1948), raamat on kirjutatud eksiilis ning esimest korda avaldatud 1929.

Raamatut on taevani kiidetud ja nõustun arvamusega, et „If Señor Gallegos is onehalf as good a President as he is a novelist, Venezuela is a lucky land.” Ehk siis kirjanik on suurepärane, absoluutselt.

Raamat ise jäi minule kaugeks. Tekst oli raske, palju vanaaegseid väljendeid (näiteks sõna „gay“ kasutati kui „light-hearthed and carefree“ tähenduses. Õnneks PlayBooks annab variandi sõnadele klikkida ja tähendust vaadata. Pool raamatut sai loetud ja vaevu sain aru, et kes siis peamised tegelased olid. Maagiliste võimetega meesteõgija Doña Bárbara. Sajandeid vana ühesilme alligaator, keda keegi pole kätte saanud ja kellest põgusalt juttu siin ja seal, aga loole eriti juurde ei andnud. Hunnik mehi sarnaste nimedega. Tüdruk Marisela. Tegevust oli kogu aeg, rodeod ja hobused ja lehmad, aga midagi justkui olulist ei toimunud. Armastusliinid olid lahjad ja lõpuks väljakujunenud paari puhul poleks seda küll oodanud, sest noh, polnud eriti juttu sellest. Kui lõpuks siis netist raamatu kohta uurisin, siis esimene lause puhul oli tunne, et ma polnud raamatut lugenudki. Kõik jäi nii segaseks. „Santos Luzardo, a graduate lawyer of the Central University of Venezuela, returns to his father’s land in the plains of Apure to sell the land but desists when he discovers that it is controlled by a despotic woman, Doña Bárbara, also known as the men’s devourer; it is said that she uses seduction and pacts with demonic spirits to satisfy her whims and achieve power.

Mõned huvitavamad tsitaadid:

“No. Never mind words. There are only two possible alternatives here, kill or

be killed.

Nobody is respected in this country unless he’s killed someone. Don’t be afraid

of the red glory of murder.”

***

“I should say I do believe it. Don’t you think I’ve seen proof of it? The

woman that ties a man’s length around her waist can do what she likes with him.

That Indian, Justina, tied Dominguito’s length around her waist, and made a fool

of him; Dominguito who came from Chicuacal. She measured him with a piece

of cord, and tied it to her girdle. And that was the end of Dominguito!”

***

proverb: “Don’t sing songs to the one who was born to be

miserable.”

***

Vahepeal oli tunne, et meenutab kunagi nähtud Venetsueela seebikat, kus ma nõiast ema ja tütar ja pargasekapten olid. Et sama rahulik ja aeglane kulgemine, miskit ei toimu, samas peaks hästi põnev või intrigeeriv olema. Kui raamat loetud, siis avastasin, et sellest on nii filme kui seebikaid tehtud, peaosas Edith González (tuntud ka seriaalidest „Metsik roos“ ja „Ka rikkad nutavad“). Oleks pidanud vist enne Youtubest natuke vaatama, et tegelased silme ees oleks. Raske lugemine oli, aga tehtud sai! Ja ilma väljakutseta Ladina-Ameerika kirjandust vist küll poleks niipea lugenud.

33.Näitleja kirjutatud raamat (biograafia või ilukirjandus)

Mihkel Raud „Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb“

Rahva Raamat AS, 223 lk

***

Täna juba teine raamat lõpetatud, kohe tuli suurepärane idee, kuidas saaks end niiöelda aasta varem järgmiseks aastaks üliedukaks sobitada: loe hunnik raamatuid poole peale ja kui aasta pihta hakkab, siis alusta nende lugemisega. Praegu 2 jaanuar ja mul 2 raamatut loetud, nagu naksti. Ehk nagu NaNoWriMo statistika ütleks: sellise tempoga loed sa 365 raamatut aasta lõpuks J. No alguses on vaja keskmine üles saada, sest varsti tulevad paksud ja igavad raamatud

***

Esiteks, see raamat oleks isegi sinna 3 teema alla sobinud, sest number olemas ja laenatud raamat, nii oleks nt LV 2019 teemasse läinud. Aga kuna ma pole kindel, et ühegi näitleja kirjutatud raamatut sel aastal loen, siis kasutan seda teemat. Teiseks, ma täitsa kohe googeldasin, et kindel olla, kas Mihkel Raud läheb ka näitlejana kirja. Läheb. Wikipeedia ütleb, et „an Estonian writer, music artist, actor, and a former member of the Estonian parlament“.

Raamat, mis siis külas käies lugeda võetud, sest vahepeal ju kõik lugesid ja kiitsid ja mina olin jälle viimase viie seas, kes lugenud polnud. Minule erilist muljet ei avaldanud. Natuke kuidagi liiga palju ülepingutatud huumorit oli. Tegelikult on mind jube raske lugedes naerma ajada (nt Ivan Orava raamatud ei olnud üldse naljakad, samas TVst vaadates naera aga). Et vist minu kiiks jällegi.

Ja selle raamatu kohaselt olen ma ikka kohe väga alla keskmise eestlane, sest kuigi 11 aastat elan juba välismaal, siis enamus asju on ikka samaks jäänud. Ehk siis need, mida ma ei teinud enne ega tee ka nüüd. Kiluvõileiba olen vist välismaal elades rohkem söönud, siin ikka vahel pidulauas tehakse ja kui muud süüa pole, siis ikka söön. Eestis ei söönud. Ei ole ma Hiiumaal käinud, Saaremaal viimati venna pulmas aastal 2007, sest vennanaine on sealt. Santimas ei ole kunagi käinud (ema ei lubanud) ega ühtegi Arvo Pärdi lugu kuulnud. Viina ei joo ja rahvariideid pole ka kunagi kandnud. Aga plastkann joogijogurti jaoks oli mul küll olemas ja see jäi mu Eestis elamise aega. See on miski, mis mu mehele kohe silma jäi, kui ühel eestlasel külas käisime. Kohe sosistas mulle, et „kuule, su emal oli samasugune plastkann piimapakiga külmikus“

34.Raamat kirjastuse Varrak sarjast „20. sajandi klassika“

35.Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga

36.Raamat, mille pealkirjas on number

Bea Johnson “Zero waste home. The ultimate guide to simplifying your life”

Benguin Books, 292 lk

Raamat naiselt, kelle esinemisi olen internetis näinud, nii oli ka huvi raamat soetada. Ka selles raamatus rõhutatakse, et peale lugemist võib julgelt edasi laenutada. Vaja enne kõik enda jaoks huvitavamad nipid ja lingid kirja saada. Samas, soetasin selle nö kasutatud raamatuna Amazon UK kaudu, raamat maksis mingi 4£ ja oli TÄIESTI uus. Bea Johnson on prantslanna, kes on abielus ameeriklasega ning kelle pereelu seal algas samuti, nagu tüüpilisele ameeriklasele kohane. Uhked ja kingirohked jõulud (kus juba jaanuaris alustas allahinnatud dekoratsioonide ja kaartide soetamisega, et enne teisi valmistinud olla), rohkete kaartidega valentinipäev koolis (mille kohta ta kirjutab, et “ma pidin klassitäiele põnnidele armastuskirju kirjutama), kommide- ja dekoratsiooniderohke Halloween. Loomulikult suur-suur elamine, et kõigile ja kõigele ruumi oleks. Paar aastat hiljem suutis ta teha aastase väljakutse, kus kogu nende pere AASTA JOOKSUL kogunenud prügi mahtus ühte klaaspurki ära. Ta hakkas kõike ise tegema (seepi, jogurtit, kosmeetikat), iga pakendivaba asja ostmiseks miile maha sõitma ning isegi oma laste (2 poissi) peal isetehtud vaha katsetamist (poiste nõusolekul muidugi). Lõpuks sai ta aru, et väga ekstreemseks ei maksa ka minna, sest see pole aega ja raha ja närvikulu väärt. Natuke võib niiöelda omada asju, mis ka teistel on (sest poisid kippusid pigem naabrite juures olema, et seal videomänge mängida) ja alati ei pea juustu või jogurtit ise tegema. Palju nippe, mida annab ise teha ja oma kodu palju asjade- ja pakendivabaks muuta. Mina nagunii alustasin sel aastal 365 decluttering väljakutset ehk siis aasta jooksul tuleb 365 asja kas ära anda, müüa, vahetada või siis lihtsalt ära visata (see on muidugi Zero Waste Home puhul kõige viimane variant, enne on võimalusel ikka vaja selle asjaga miskit ette võtta). Ise kosmeetikat ma küll näiteks ei hakkaks tegema (võibolla siis vaid universaalset huulepalsamit, millega saab ka saapaid määrida jne) ja kuna meil ei ole kodus kuivatit, siis ma päris 7 paari sokkide ja alukatega ka hakkama ei saa, sest pesupäeval pole midagi selga panna. Riidest salvrättide peale isegi mõtlen, riidest kottidega käin nagunii juba rutul ja iga kord samade farmerite juures, nemad juba teavad, et tulen oma anumatega. Praktiliste kingituste fänn olen ma ka juba mõnda aega, nüüd sain palju ideid, mida kingituseks kasutada (nt “aeg” a´la külasta, kutsu külla, kutsu kinno jne), lahedaid riidest Jaapani stiilis voltimise ja pakendamise viise (kingitust epakkimine, piknikule toidu kaasa võtmine jne) ja kuigi ma pole suur sekkarite fänn, siis Hollandis on täitsa mõnusad ja suured sekkarid olemas, nii et kui need jälle avatud on ja mul midagi väga vaja on (või kingitust), siis kindlasti vaatan sinna esimesena. Veel meeldis mulle tema pere suhtumine koerasse: piisavalt väike koer, et saab mängida ja lihtsalt reisida ja igale poole kaasa võtta, chihuahua, ja kuna koer magab kas diivanil või voodis, siis pole eraldi koeravoodit vaja (meil on kass ja see magab ka voodis vahel ja vahel kõnnib üle söögilaua ja me külalised on alati nii jahmunud… Et idee tulevikuks, kui me kord koera võtame, et kas ma hakkan koera ka nii nunnutama, et luban voodis magada või ei… Tundes ennast ja oma koeralembust arvan, et jah…)

Ja võimalusel annan selle raamatu järgmisele huvilisele edasi, et ikka tilluke samm Zero Waste Home suunal oleks 🙂 Kas on huvi? Saadan oma kodus leiduvatest materjalidest meisterdatud ümbrikus

37.Raamat autorilt, kes suri 2020. aastal

Donna Kauffman „Bad Boys in Kilts“

Kensington Books, 320 lk

Ameerika kirjanik, kes kahjuks juba 60 aastaselt suri ning kellest ma polnud kuulnudki. Nüüd aga võibolla loen mõne tema teose veelgi, kokku on ta kirjutanud üle 70 raamatu. Šotimaal toimuv romantiline raamat sai valitud lihtsal juhuslikult, mulle omale ka Šotimaa meeldib ja lootsin, et see asukoht annab loole ka midagi juurde. Minu jaoks eriti ei andnud.

Esimene peatükk oli jube veniv, midagi ei saanud aru, kes-kus-mis. Ja siis hakkas järsku seda romantikat tulema, ühes väikeses kohas elab 4 venda ja nende romantiline elu siis luubi alla võetud. Romantika ja selle kirjeldamine on üsna sarnane „Hallide varjunditega“ (välja arvatud siis igasugused abivahendid ja kinnisidumised), keegi ei saa normaalselt kedagi vaadata, ilma et mõtted vaid ühes suunas liiguks. Nii meestel kui naistel. Ja kogu romantiline tegevus on üsna sarnane kolmele. Kondoomi kaustatakse vaid ühel juhul…

Pikad peatükid, nii et kes korralikku magamistoa romantikat lugeda tahab, siis see raamat peaks sobima küll. Kuigi jah, kiltide kandmisest ei ole juttugi, nagu pealkiri lubab.

Aga neljas vend, miks temast miskit ei ole? Selgub, et temale on kohe terve uus raamat pühendatud, „The Great Scot“. Ilmselt loen seda siis ka, ehk on seal voodistseenid pisut huvitavamad ja Šotimaad väärilisemalt kajastatud.

LV 38. Vähemalt kolmele väljakutse teemale vastav teos (LV 16 + LV 45 + LV 28)

Margaret Atwood „The Testaments“

Vintage Benguin Random House, 335 lk

Seriaal sai just vaadatud (rekordilise 10 päevaga, sest tasuta vaatamisperiood on 14 päeva), teise hooaja keskel hakkasin siis seda raamatut lugema, kuna teadsin, et raamatus on kasutatud juba seriaalis toimunud infot.

See raamat on hoopis teistmoodi, kui esimene. Jutustavas stiilis ja kuigi nii on palju parem lugeda, siis esimese hüplev ja segane stiil meeldis rohkem. Niisama jutustada on palju lihtsam ja kirja panna. Aga kui aastakümneid on esimest raamatust möödas, siis ilmselt oligi nii taotluslik?  Samas oli mõnusam lugeda, ehk siis kogu aeg oli, et „ma natuke loen veel, üks peatükk veel“… Ja lõpuks hakkasin ise kah Gileadi unes nägema.

Igal juhul on need 2 raamatut, „The Handmaid´s tale“ ja „The Testaments“ teinud minust küll suure Atwoodi fänni, nii et hunnik tema raamatuid on juba lugemisnimekirjas.

39.Raamat kirjastuselt Fantaasia

40.Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna

41.Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all

42.Raamat Postimees kirjastuse sarjast „Postimehe romaanisari“

43.Raamat, mille lugemissoovitus jõuab sinuni meedia vahendusel

44.Sinu sünniaastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat

45. Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

Lesley Pearse „Gypsy“

Penguin Books, 515 lk

1893, Liverpool. Veel 15 aastane Beth ja 16 aastane vend Sam on ühel hetkel kaotanud kõik: isa on just enesetapu teinud, ema suri varsti peale õe sündi ning nende kodu on hävinud tulekahjus. On vaid nemad, Bethi viiul ning venna soov vaesusest välja vireleda ning kingsepa pojana määratud ameti asemel hoopiski maailma avastada. Kas Ameerika on ka nende jaoks unistuste maa? Kuidas hakkama saada, kui pole raha ega riideid, kui pole isegi kuskil elada ja väikeõde on vaid paarikuune? Siit saavad alguse suured seiklused, mida Pearse on ajastule väga tõetruult kirjeldanud.

Tema raamatud avastasin ma 2010, kui Dublinis lapsehoidja olin. Mu toas oli ka väike riiul raamatutega, aga kord pakkus perenaine, et oli just uue raamatu ostnud, et kas ma ka tahan lugeda. See oli siis „Stolen“ ja mõnusas raamatuformaadis. Enamik tema raamatuid on muidu ülitillukesed ning paksud, nagu piiblid. Ja Pearse kirjutab kõigest, mis elus toimub. Surmad ja sünnid, laste kaotused ja vägivald, rikkad ja võimukad mehed ja bordellid, enesetapud ja abordid. Kõigest nii, nagu elu on, ilma ilustamata. Samas on tema lood ikkagi nii liigutavad ja südamlikud. Ja peategelase don alati tugevad naised.

Siia teemasse raamatut valides avastasin, et mul on terve hunnik tema e-raamatuid olemas ja nii siis juhuslikult „Gypsy“ valisingi. Enamik raamatuid kannabki peategelase nime, nagu nt „Tara“, „Ellie“, „Hope“. Nii oli üllatuseks, et kui peategelaseks on inglanna Beth, siis kuidas on raamatu pealkirjaks Gypsy? No see selgub alles palju hiljem.

Silma jäi ka üks väike ebakõla. Nimelt siis muusikaõpetaja, kes „she might have been a thirty-year-old spintser, with grey hair and cast in one eye, but she was an inspiring woman“. Ma saan aru, et sel ajal inimesed võibolla nägid vanemad välja, aga 30 aastaselt juba halli peaga? Kas ainult seetõttu, et ta vanatüdruk oli?

46.Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat

47.Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

48.Jõuluteemaline raamat (tegevus ei pea toimuma jõulude ajal)

Michele Gorman „Christmas Kisses“

Notting Hill Press, 374 lk

Raamat, mille leidsin Amazoni tasuta e-raamatute seast, sest oli meeles: midagi jõuluteemalist tuleb lugeda. Nii saigi see valitud. Algul jäi kohe kiirelt lugema hakates märkamata, et tegu on raamatuga, kus 3 jõuluteemalist lühilugu on.

***

Christmas at the Falling-Down Guesthouse
Undomestic goddess, Lottie, and must step into her beloved aunt’s shoes to save her B&B. But Lottie can barely run her own life, let alone a hotel.

Christmas Carol
Carol hates Christmas. Being recently dumped, she’s not crazy about weddings either. So her sister Marley’s nuptials, over the Christmas weekend, with her three ex-boyfriends in attendance, are making her positively Scrooge-like.

Twelve Days to Christmas
Hannah’s boyfriend is about to meet her parents… and ask to marry her. The problem is, she feels panicky every time she contemplates matrimony. Which is perfectly normal, isn’t it? Isn’t it?! Hannah’s got twelve days to find out.

***

Nii tundus esimene osa eriti lahe, sest tegu oli kehvapoolse majutusasutusega, mis tuli siis paari päevaga külalistele ja hindajale kõlblikuks teha. Ja asi juba edenes, lugu sai hoo sisse ja siis oli läbi. Ja mina olin pettunud, et see oligi siis kõik vä?

Teine osa oli tüüpiline Grinchiga (ma ise olen suur jõulufänn ja alati sellised lood, kus keegi EI SALLI jõule, on nii üle pingutatud. Mul on omal kodus üks Grinch ja siis meie sõpradel on vastupidi, neil on naispool Grinch ja tema mehega me iga aasta siis muljetame jõuludest ja jõulukaunistustest. Ja meie Grinchid ei ole kõigest hoolimata nii tüütud ja tobedad, kui raamatutegelased). Ka oli tegelasi üsna palju, sest kõik toimus pulmadega seotult ja siis veel kolm eksi ka, nende puhul oli ka raske järge pidada, et kes ja kus ja miks maha jättis.

Ja kolmas osa oli kohe eriti tüütu, tegevus toimus Hong Kongis, aga ega see eksootiline koht eriti loole juurde ei andnud. Tegelasi veel rohkem, sõbrad ja töökaaslased ja niisama kolleegid ja bossid, vaevu hakkasin aru saama, kes siis kes on, kui lugu sai ootamatult ja liiga ülirealistlikult läbi.

Kirjutatud on muidugi hästi, autori nime panen kirja, et võimalusel veel midagi pikemat lugeda. Lühilood ei ole ikka minu jaoks, saavad liiga ruttu läbi.

49.2020 aastal ilmunud ulmeraamat

50.Raamat Charles Dickensi sulest

51.Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Tara Westover „Educated“

Penguin Random House, 412 lk

Raamatu idee näpatud siit grupist, sest ma olen nii laisk, et ise selliseid spetsiifilisi teemasid otsida J Igatahes jäi see raamat kohe silma ja otsustasin kohe ka ära lugeda.

Karm raamat, algusest lõpuni. Mormoonide perest tüdruk, kelle elu on isa alluvuses raske töö tegemine, vanema venna vägivallatsemise talumine ning pidev maailmalõpuks valmistumine. Arsti juures ei käida, koolis ei käida, kodukoolis keskendutakse peamiselt oma usuga seotud raamatutele, sünnitunnistust polnud pooltel lastel. Ja kui seda taotlema hakati, selgus, et nii isa, ema kui vanaema mäletasid erinevat kuupäeva… Appikene. Tsitaat raamatust:

“I know you think we’re beingunfair,” she said, “but when I was your age I was living on my own,getting ready to marry your father.”

“You were married at sixteen?” I said.

“Don’t be silly,” she said. “You are not sixteen.”

I stared at her. She stared at me. “Yes, I am. I’m sixteen.”

She looked me over. “You’re at least twenty.” She cocked her head. “Aren’t you?”

We were silent. My heart pounded in my chest. “I turned sixteen in September,” I said.

“Oh.” Mother bit her lip, then she stood and smiled. “Well, don’t worry about it then. You can stay. Don’t know what your dad was thinking, really. I guess we forgot. Hard to keep track of how oldyou kids are.”

Ma alati kadestan selliste tüdrukute õppimisjanu. Sest kui mind poleks kooli saadetud, ma ise sinna küll eriti ei kipuks. Või siis käiks paar korda ja saaks aru, et mulle kogu see värk ei meeldi. Ammugi mitte ei suudaks ma iseendale pelgalt õpiku abil matemaatikat õpetada, sellega ei saanud isegi õpetajad hakkama… Aga sellistest oludest ja kodustest tõekspidamistest hoolimata nii kaugele jõuda nagu teha ära PhD Cambridge ülikoolis? Respekt, absoluutselt!

52.Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

Pluss 12 kuu Jaapani väljakutse

Jaapani kirjanduse väljakutse.Hatsuhinode – see on uue aasta esimene päikesetõus, uus algus. Jaapanis usutakse, et uue aasta esimestele tegevustele tähelepanu pööramine ja nende väärtustamine loob aluse edukaks ja õnnerohkeks uueks aastaks. Nimelt ilmub aasta esimese päikesetõusuga õnnejumal Toshigami, kes õnnistab kõiki selle hetke tunnistajaid. Kuigi päikesetõusu võib vaadelda ükskõik kust, on eelistatuimaks kohaks kindlasti Fuji mägi.Tervitame Jaapanit uue alguse puhul ja loeme sisseelamiseks ühe vabalt valitud jaapani kirjaniku raamatu

#1. Jaanuar, vabalt valitud Jaapani kirjaniku raamat

Haruki Murakami „Norwegian Wood“

Harvil, 353 lk

#jaapanikirjandus

Jaapani kirjandus on minu jaoks absoluutselt null, kohe piinlik. Googeldasin siis ja siis oli piinlik vol 2, sest Haruki Murakami nime olen ikka ju näinud. Arvasin, et vist on luuletaja…

Seega Jaapani kirjanduse väljakutse on mulle vägagi vajalik! Natuke uurisin ja siis võtsin ikka selle kõige populaarsema raamatu. Lugesin e-raamatuna, kuigi seda oleks nii tahtnud kuskil diivanil mõnusalt nautida. Sest noh, kuigi esimene peatükk ajas segadusse, sest mitte midagi ei saanud aru (pluss veel asjaolu, et ma ei oska Jaapani nimede puhul aru saada, kas tegu on mehe või naisega), siis tuli vaikselt tegelasi ja tegevust ja armastust ja draamat ja enesetappe ja romantikat ja seksi ja suhteid ja lõpp oli kohe eriti wow… Midagi sellist küll ei oodanud, seega tahan võimalikult palju Murakami raamatuid veel väljakutse jooksul lugeda.

Tekst on muidugi väga tõsine ja täiskasvanulik, võibolla Jaapani 19-20 aastased räägivadki nii väljapeetult ja läbimõeldult. Või siis rääkisid paarkümmend aastat tagasi.

Raamatust saab ka teada, mida teevad sipelgad vihmase ilmaga ning milline on kõige parem kompliment?

*How much you love me? Enough to melt all the tigers in the world to butter

Veebruar Jaapani kirjanduse väljakutse – Setsubun!

Tiina Lahesoo kirjutab selgituseks nii:

Setsubun märgib Jaapani vanas kalendris kevade algust. Sellel päeval süüakse ehomaki sushit, mis toob head õnne siis, kui sa suudad selle sõnagi ütlemata ära süüa. Traditsiooniks on ka röstitud sojaubade koduuksest välja või kurjuse maski kandva inimese poole viskamine, ajades sedasi välja pahad vaimud ning kutsudes sisse õnne ja rõõmu. Kuna see on ka päev, mis seisab ülejäänud aastast eraldi, on saanud tavaks olla ja riietuda vastupidiselt tavalisele: noored riietuvad vanaks, naised meesteks ja vastupidi. Meie loeme sel puhul väljakutsesse teose Jaapanist, mille on kirjutanud autor, kes ei ole jaapanlane.

#2 Teos jaapanist, mille on kirjutanud autor, kes ei ole jaapanlane

Victoria Abbott Riccardi „Untangling my chopsticks. A culinary Sojourn in Kyoto“

Broadway Books, 230 lk

#jaapanikirjandus

Noor ameeriklanna, kelle vanaema tihti Kyotos käis ning põnevaid lugusid rääkis, otsustab minna „kaiseki“ tseremooniat õppima. See on siis teetseremoonia kombineeritud väga traditsioonilise kokkamisega, millel on väga pikk ajalugu ja mida õpitakse aastaid, kui mitte kauem. Lisaks veel palju retsepte ja kultuurilist infot, kuidas süüa sushit, kuidas kasutada söögipulkasid ning miks jaapanlased kangesti inglise keele õpetajaid otsivad.

Lisaks saab teada seda, miks kardetakse paarisarv numbreid; mis ladina tähestiku tähed jaapani keeles puuduvad ja neile peavalu valmistavad; kas ja kuidas istuda tundide kaupa põlvedel ning kas noorem põlvkond seda enam suudab; kuidas samuraid põlvili istusid ning mis oli nende trikk, et jalad ära ei sureks; kuidas kingitustega käituda; miks on peamised sushimeistrid just mehed; miks on wasabi lisamine soja kastmele sushi söömisel kui koka solvamine; millistest naistest Jaapani mehed unistavad ja fantaseerivad.

Kyoto linnast ma polnud ka kuulnud, nüüd kohe palju targem. Stitaat: Numerous arts also flourished in Kyoto, such as ikebana (formal flower arranging), Kabuki theater, and chanoyu, the Japanese term for the formal tea ceremony.

Which is what is so bewitching about Japan: things seem so easy until you try to understand them. An American acquaintance now living in Tokyo said that after his first week, he felt he could write a book about the country; a year later, only a magazine article; after fifteen years, only one sentence.

Kuna minu teadmised Jaapani köögist piirduvaid vaid sushi ja miso supi söömisega (ma isegi nimetan kõike sushiks, kuigi seal on erinevad nimetused, nigiri ja maki ja shashimi), siis õnneks toitude kirjeldamised mind eriti vesistama ei ajanud. Mulle meeldib süüa, aga söögitegemine mind absoluutselt ei huvita. Samas ma oleks nõus kõike proovima, millest ma just lugesin, isegi varblasepäid (mida autor oma peigmehega silmad kinni suutsid süüa).

Gurmaanidele on see raamat kindlasti palju huvitavam (ja tühja kõhuga keeruline lugeda). Ja kuigi siin grupist on läbi käinud teema, et Jaapan ei olegi selline viks ja viisakas maa, nagu me arvaks, siis lühiajaliselt tasub seal kindlasti käia. Leida enda jaoks see, mis huvitab ning imelist loodust nautida. Minul näiteks tekkis hoopiski huvi Jaapani vesivärvide ja maalimise vastu selle raamatu lugemise ajal J Oleks ju eriti lahe seda Jaapanis natuke õppida?

Pluss: kodus olevad 27 lugemata raamatut, kõik lugeda!!!




Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *